Endiselt väravavahilt, kuuekordselt Eesti aasta jalgpallurilt Mart Poomilt küsiti Vikerraadio saates "Spordisäde", kuidas tuli teadmine, et jalgpall on see, millega ta tegeleda tahab. Selgus, et ta kartis Roman Ubakivile "ei" öelda.

"Jalgpall meeldis mulle väga juba päris väikesest poisist peale ja minu treener Tallinna Lõvides oli Roman Ubakivi. Kuigi ma käisin kolm aastat paralleelselt ka korvpallis, hakkas meil olema üha rohkem ja rohkem jalgpallitrenne ja ma ei julgenud Roman Ubakivile ära öelda. Kui läks otsustamiseks, siis lõpuks pidin loobuma korvpallist. Niimoodi jäin ma jalgpalli juurde," vastas Poom.

"Neljandast klassist läksin ma juba Tallinna 49. keskkooli, nüüdsesse Arte Gümnaasiumisse, kuhu koondatigi Tallinna Lõvide jalgpallipoisid. Mina küll ei olnud spordiklassis, sest ma olin aasta noorem, aga meie klassis oli kolm Lõvide poissi. Siis oli selge, et jalgpall on see valik, kuna jalgpalli pärast saigi põhimõtteliselt see koolivahetus tehtud."

Poom ütles, et trenni ta kunagi pooleli jätta ei tahtnud. "Loomulikult oli raskeid aegu ja raskeid hetki, hiljem oli palju vigastusi, pikad vigastusperioodid ja operatsioonid. Ja loomulikult on sul tuju halb, kui sa kaotad ja kui sa tunned ka enda süüd, et oled meeskonda alt vedanud. Aga ma ei ole allaandja tüüp ja jalgpall mulle nii palju meeldib, et tahtsin ennast lapsest peale seal teostada. Ma arvan, et kõige tähtsam ongi, et kui sa midagi armastad või teed südamega ja tahad midagi saavutada, siis tuleb need rasked hetked üle elada ja küll tulevad ka paremad ajad."

Täispikka saadet saab kuulata siit.