Nahkhiire sünge lend üle pisarate ja solvangute maa (0)

Mida maksavad klubi vapp ja kaptenipael? Valencia näitel: suurt mitte midagi. Foto: La Liga / Twitter

"Mina jälle siin. Mõned Valencia fännid kiruvad ja siunavad mind ja mu perekonda. Kas nad ei saa ikka aru? See klubi on meie oma ja me teeme sellega, mida ise tahame, ning keegi ei või meile midagi öelda."

Hetkeks, mil Kim Lim mai alguses oma Instagrami stoorisse need read lajatas, oli Valencia jalgpalliklubi fännide ja omanike vaheline tüli tuurinud juba kaua. Ent ülalkirjeldatud laused olid vaid jooksva kraani ühe ropsuga lõpuni lahti keeramine. Kumbki osapool ei soovinud enam ammu teise ees head nägu teha.

Kui Kimi isa Peter Lim 2014. aastal Valencia eest 420 miljonit eurot välja käis, tervitati teda valdavalt rõõmuga. Singapuri miljardär näis olevat mees, kelle rahakoti toel võib Valencia tõusta Real Madridi ja Barcelona kõrvale; tõusta taas sinna, kus kaks aastakümmet tagasi Hector Cuperi ning seejärel Rafael Beniteze käe all juba oldi.

Cuper viis meeskonna kahel järjestikusel aastal Meistrite liiga finaali. Esimene kaotus Realile oli kooliraha maksmine. Teine aasta pidanuks olema Valencia aasta. Ent tollegi finaali märgilise kaadrina ei jäänud kõigi mällu karikat tõstev kapten Gaizka Mendieta, vaid nurjunud penaltiseeria järel lohutamatult nuttev Santiago Canizares. Nii lähedal … ja ometi nii kaugel.

REKLAAM

Esialgu veel tõusti. Rafael Benitez tuli, nägi ja viis 30 aasta järel Valencia taas Hispaania meistriks. Veenvalt, sest kogu hooaja jooksul kaotati vaid viis liigamängu, Real-Barcelona jäeti kümnekonna punkti kaugusele selja taha. Ning kaks aastat hiljem tehti seda uuesti, kirsiks tordil UEFA karikasarja võit. Valencia oli tulnud, et jääda. Või …?

Pea kakskümmend aastat pärast Canizarese murdumist San Siro murul nutab Valencia jälle. Ent seekord mitte koos Canizarese, vaid koos Dani Parejoga. Ja sedapuhku ei ole Parejo õlal toeks Oliver Kahni kindlat kätt, mis ütleks sõnadetagi – elu läheb edasi. On vaid teadmatus.

"Mul on siin linnas kaks kodu. Üks on maja, kus perega elan. Teine on Mestalla."

Need sõnad lõikasid küllap hinge kõigile, kes mõistavad, mida tähendavad sõnad nagu truudus, armastus, väärikus. Jalgpalluriks sirgus Parejo küll Realis ja Getafes, meheks aga Valencias. Üheksa aastat võib olla väga pikk aeg, kui leiad nende jooksul naise, kellega igavesti elu jagama jääda, teil sünnivad kaks toredat last ning sinust saab kogu linna ebajumal. Parejo pidanuks Mestallalt lahkuma ehk viie-kuue, võib-olla isegi seitsme-kaheksa aasta pärast, lillede ja aplausiga, et staadioniväravast viimast korda välja kõndides jalgpallisaapad lõplikult varna riputada.

Nii ei läinud.

"Valencia CF on jõudnud kokkuleppele Villarreal CF-iga jalgpallur Dani Parejo ülemineku osas. Valencia CF soovib sulle edaspidise profikarjääri jooksul edu, soovib sind tänada su pühendumuse ja töö eest selle pika aja jooksul, mille meie särgis veetsid. Üheksa Valencias oldud hooaja jooksul osales Parejo 383 ametlikus mängus ja aitas kaasa lüüa Copa del Rey tiitli võitmises."

Seesuguse kuivalt kõleda ja läbinisti informatiivse teadaandega kõlbab teavitada avalikkust Tallinna Sadama aktsiate hinnatõusust või millestki muust sama triviaalsest. Legende niisuguste sõnadega ära ei saadeta. "Aitäh klubile kolme lause eest pressiteates," torkas aastate eest tabavalt üks Eesti jalgpallur, kui lahkuminek senise tööandjaga pisut näotuks kujunes. Mõistaks Parejo eesti keelt, kirjutaks ta sellele iroonilisele seisukohale otsemaid alla.

Täna on ta juba Villarreali mängija – nelja-aastane leping on allkirjastatud, kohustuslikud rõõmsad fotod kollase särgi ja pandeemia-ajastule kohase kollase näomaskiga tehtud, kohustuslikud reipad laused nagu "see on alles algus" pressiteenistusele öeldud. Elu läheb edasi, ütleks Oliver Kahn, kui ta juhtuks praegu Parejo kõrval seisma.

Ent Parejo hinges on haav. Ja sadadel tuhandetel Valencia fännidel samuti.

Villarreal on tõestanud, et oskab oma legende hoida. Ehk ka Dani Parejot, kindlasti paremini kui Valencia. Foto: Villarreal CF / Twitter

Usk, et Peter Lim on päästja, kustus üsna kiiresti. Viimase kuue aastaga on klubi palganud ja lasknud lahti kuus peatreenerit. Gary Neville ei ole oma 28 mänguga nende hulgas kaugeltki kiireim põruja – Pako Ayestaran pidas vastu 12, Cesare Prandelli kõigest 10 mängu. Abitreener Salvador Gonzalez ehk Voro on saanud selle karusselli vahepauside ajal meeskonna tüürimist proovida koguni neli korda.

Lõplikult läks kõik valesti mullu septembris. Kui Neville ja Prandelli ei suutnud võita mängijate usaldust ning nende lahkumine oli seetõttu loogiline käik, siis Marcelino Garcia Torali riietusruum armastas. Laskem taas rääkida Parejol: "Uskusime plaani ja uskusime Marcelinosse. Sajaprotsendiliselt. Rääkisime seda ka omanikele – mitte ainult kaptenite, vaid kogu meeskonnaga. Me ei mõistnud, kuidas saaks tema lahkumine klubile kasuks tulla. Miks ta lahkuma pidi? Ma ei tea. Miks pean mina lahkuma? Ma ei tea sedagi. Võib-olla ei meeldinud neile mu käitumine, võib-olla mu palk. Või siis viis, kuidas ma alati ausalt välja ütlen, mida mõtlen. Kes neid otsuseid teeb? Ma ei tea. Sageli loeme juhtunu kohta alles ajakirjandusest."

Nagu teised enne teda, sattus Marcelino ametisse asudes otsekohe rindejoone sellele poolele, kus olid mängijad ja klubi direktor Mateu Alemany. Teisel pool seisid ja seisavad omanikud. Peter Limi ei saa esmapilgul süüdistada selles, et ta pole raatsinud klubisse panustada. Jah, Valencia on igal aastal mõne oma staari maha müünud, ent see pole olnud kaugeltki võrreldav Limi-eelse ajaga, mil mitmesaja miljoni eurose võla katteks läks järgemööda müüki iga viimane kui üks klubi parem mängija.

Et rahas pole asi, tõestab seegi, et Parejo ja temaga koos Villarreali siirdunud Francis Coquelin vahetasid klubi tänasel turul naeruväärse summa eest. Ning Lim pole ka uute meeste ostmisel rahakotiraudu kinni hoidnud. Paraku ei ole ta raatsinud investeerida klubisse kõige väärtuslikumat vara – oma aega.

Limi kohtab Valencias üliharva, sest ärid nõuavad oma. Et asjad oleksid kindlates kätes, on ta klubiga tegelemise usaldanud oma ala spetsialistidele. Ning kes oleks osavam vastutama üleminekute eest kui mees, kes liigutab juba aastaid jalgpallureid malendite kombel sadade miljonite eurode eest? Kuid just siin peitub üks Valencia sügavamaid probleeme.

See mees ja probleem pole keegi muu kui Jorge Mendes, kurikuulus portugallasest superagent. Kui Lim 2014. aastal Valenciasse saabus ja paljud selle üle rõõmustasid, viitasid skeptikud nimelt tema sidemetele Mendesega. Aeg on näidanud, et neil oli paraku õigus.

Valencia oli kaks aastat järjest võidelnud väljalangemisega, kui Marcelino ja Alemany klubisse saabusid. Kahel järgmisel hooajal lõpetati neljandana ning täideti Limi esmane soov – jõuda jälle Meistrite liigasse. Kõige krooniks pandi Hispaania karikafinaalis selili Lionel Messi tüüritud Barcelona ja toodi klubisse 11 aasta järel esimene karikas. Sellest võinuks ju piisata, et peatreener saaks oma käe järgi meeskonda komplekteerida? Kuid ei piisanud. Marcelino soovitud ostud jäid saabumata, sest Mendes ei pidanud neid vajalikeks.

Ning Marcelino läks. Talle järgnesid Alemany ja peaskaut Pablo Longoria. Kuid vallandatud Marcelinol oli varuks veel üks pomm. Ta teatas pressikonverentsil, et hakkas vastu omanike korraldusele mängitada Hispaania karikas nõrgendatud meeskonda ja keskenduda hoopis Meistrite liiga koha püüdmisele. Oli see lahkuva peatreeneri viimane katse end täielikult puhtaks pesta? Või sulatõde? Ilmselt teavad seda täpselt vaid Lim ja Marcelino.

Kapten karikaga, mida klubi ... justkui ei tahtnudki võita? Foto: Valencia CF / Twitter

Igatahes oli lõhe löödud juba ammu enne seda. Ezequiel Garay avaldas sotsiaalmeedias Marcelinole toetust. Lim ei unustanud: Garay visati esimesel võimalusel ukse taha. Hüvastijätumäng? Loomulikult mitte. Uueks juhendajaks nimetatud Albert Celades pidi esialgu kõikidel pressikonverentsidel ise käima, sest mängijad lihtsalt keeldusid sinna minemast.

Kapten Parejo juhtis mängijate ja juhtkonna vahelisi läbirääkimisi. Lim ei unustanud. Kolm vooru enne hooaja lõppu mängis Valencia võõrsil Leganesiga ja vajas eurolootuste säilitamiseks kindlasti võitu. Paar päeva enne kohtumist said Parejo, Coquelini ja Geoffrey Kondogbia agendid klubi juhtkonnalt ühesuguse sisuga kõne: öelge oma mängijatele, et nad võivad hakata endale uut meeskonda otsima. Kui Parejo läks seejärel Butarque staadionil 60. minutil lööma penaltit, mis toonuks viigi, kas saab siis imestada, et ta eksis ja Valencia pidi väljakult lahkuma kaotajana?

Värskeimad uudised Hispaaniast räägivad igatahes, et klubi on pannud müügilehele kõik mängijad. Enamik Marcelino sõdureid, mehi, kes olid valmis tema eest väljakule kõik jätma, ongi klubist juba läinud. Sappi pritsib rohkem või vähem nende kõigi järgnenud väljaütlemistest. Noor ründaja Ferran Torres müüdi äsja 23 miljoni euro eest Manchester Cityle ning päev hiljem andis mees Marcale intervjuu, kus said oma osa kõik: Lim, juhtkond, ajakirjanikud, aga ka Parejo. “Hea mängija, kuid halb liider,” salvas Torres.

Intrigant või truu sõdur? Vaatepunkte on mitu. Foto: Dani Parejo isiklik Twitter

Äkki ongi hoopis Parejo tõepoolest kõige kurja juur ja tema lahkumise järel saab Valencias alguse puhastustuli? Äkki ongi Kim Limil õigus, kui ta nimetab fännide vihaseid kommentaare küberkiusamiseks, millele tal ja tema perekonnal on täielik õigus vastu astuda? Äkki ongi Valencia tõepoolest Limide klubi ja polegi kellegi teise asi, mida nad sellega teevad?

"Miks me kukume, Bruce? Et õpiksime taas tõusma."

Tarkus, mis saatis kõigi aegade kuulsaimat nahkhiirekostüümi kandvat meest, kulub praegu marjaks ära ka Valenciale. Nende vapil tiibu laiutav nahkhiir on klubi legendi järgi hea õnne sümbol. Ent kas õnnest piisab? Kui Peter Limil fännidega tülitsemisest kõrini saab ja ta lahkub, jättes endast maha vaid hingetuks imetud kesta, võib klubi leida end peagi kaevu põhjast, võimetuna enam kätt valguse suunas sirutama. Ning Santiago Canizarese ja Dani Parejo pisarad ei ole sel juhul kaugeltki viimased, mida Valencia fännid peavad nägema. 

SEOTUD LOOD
Kommentaarid

Kommentaare ei ole.

Kommentaari lisamiseks palun logi sisse või sisesta nimi ja kontrolltest.
FINAAL
Maailmameistrid! Noor Prantsusmaa parandas kahe aasta taguse vea
RISTNURK
KATARI PÄEVIKUD

Soccernet.ee Kataris!

Interaktiivne blogi ja vahetud muljed Eesti koondise reisilt Katari, kus kolme aasta pärast koguneb maailma jalgpalli koorekiht.

https://www.zone.ee/
MENÜÜ
 
KESKKONNAD
FACEBOOK