"Mängud mängudeks, aga eluks ajaks jäävad meelde pikad treeninglaagrid, kui Flora ja koondis olid koos. Viibisime laagrites kolm-neli kuud. Ja muidugi ka reisimise ja maailma nägemise kogemus. See kõik on avanud silmad sellele, mis jalgpalli juurde käib. Loomulikult jäävad meelde ka väga kõrgel tasemel mängud tugevate vastastega. On olnud väga tore, huvitav ja sündmusterohke aeg. Alustasin koondises ju 17-aastaselt ja mängisin 30. eluaastani," rääkis Kristen Viikmäe oma koondisekarjäärist intervjuus Linnalehele.

"Mängudest võiks välja tuua legendaarse kohtumise Hollandiga. Olin algkoosseisus, aga sain vigastada. Ise tundsin, et Holland on täiesti mängitav. Meil olid omad võimalused ka mängu alguses. Pärast läks mäng muidugi veelgi huvitavamaks, kui veel kümme minutit enne mängu lõppu juhtisime. Kogenematusest tulid paraku lõpus vead ja kaotasime 2:4, aga ikkagi jäi see mäng meelde. Ja muidugi maailmameistrivõistluste valikmängu värav Liechtensteinile, tugevamatest ka väravad Taanile ja Egiptusele. Ja esimene koondisevärav Fääri saartele. Hetki, mis on meelde jäänud, ikka jagub."

Esmaspäeval peab Viikmäe oma lahkumismängu, kui Eesti koondis võõrustab Valgevenet. Mõistagi võtab eelseisev tähtmäng 34-aastase ründaja heldima. Samas ei oska ta öelda, millised tunded teda esmaspäeval Lilleküla staadionil valdavad. "Ma arvan, et päris pisarat ma seal ei vala. Võtan lahkumismängu kui väljakutset. Tahan ikkagi mängida nii palju, kui saan. Ja kui mängin ründes, siis üritan ikkagi väravat lüüa," rääkis Viikmäe.

Täispikka intervjuud saab lugeda siit.