Saksamaa ja Eesti ammune jalgpallimäng: Kickeri ja Spordilehe põhjal (0)

Saksamaa ja Eesti valikmängu seis ei peegelda kogu tõde. Foto: Kicker, 1937

Täna, mil Eesti ja Saksamaa jalgpallikoondised Mainzis vastakuti lähevad, lahutab viimasest Saksamaa pinnal peetud omavahelisest mängust 29 871 päeva ehk 81 aastat, 9 kuud ja 14 päeva. Toona, 29. augustil 1937. aastal saadi kokku Königsbergis, linnas, mis Teise maailmasõja lõpu poliitrehkenduste tulemusel Nõukogude Liidu koosseisu arvati ning Kaliningradiks ümber nimetati.

Maailmameistrivõistluste valikturniiri raames peetud kohtumise võitsid sakslased 4:1 ning alljärgnevalt uurime, kuidas kajastasid kohtumist riigi suurimad spordiväljaanded – Eestis korra kuus ilmunud Eesti Spordileht ning sakslaste nädalaväljaanne Kicker.

Sakslaste väljaande materjalid on väärtuslikud ennekõike seetõttu, et eestikeelse jalgpallikirjutusele on need tundmatud. Näiteks Spordileht oma mõned nädalad hiljem tehtud ülevaates küll viitab saksa ajakirjandusele, kuid teeb seda ajalehele Preussische Zeitung ja spordiajakirjale Reichssportblatt toetudes; ning 1970. aastal ilmunud eesti jalgpalli ülevaateteoses "Jalgpall" viidatakse Königsbergi-mängu meenutades väljaandele Berliner Zeitung am Mittag.

Lisaks tasub viidata ka Kickeris avaldatud rohkele pildimaterjalile. Kokku avaldati 18 fotot, neist pooled mänguepisoodid. Enamusel neist kujutatud küll sakslased, kuid avaldatud on ka koondpilt ülikondi kandvatest Eesti koondislastest.

REKLAAM

Kickeri lugu oli ohtrate illustratsioonidega. Foto: Kicker, 1937

Oma ülevaadet alustame siiski eestikeelse väljaandega. Spordileht oli kuni 1933. aastani ilmunud nädalalehena, kuid seejärel kuu peale kokkusurutuna ja pidi nii teemade valikul, kui nende käsitlemisel ajafaktoriga arvestama. Kuna meid huvitavast mängust oli lehe ilmumise ajaks möödunud peaaegu kuu, on ka mõistetav, et muud teemad juba peale surusid. Muu hulgas antakse tolles numbris ülevaade kehalise kasvatuse instituudi tegemistest Tokyos, meenutatakse veerand sajandit varem toimunud Stockholmi olümpiamänge, tutvustatakse vasaraheitmise kolmepöördelist tehnikat jne.

Meile huvipakkuvale mängule eraldas Spordileht oma 48 leheküljest peaaegu kaks ja pool, kuid kokku haarasid jalgpallikoondisega seotud tegemised ajalehe kogumahust kuuendiku. Seda põhjusel, et kohe pärast kohtumist Saksamaaga osales koondis Leedus peetud Balti turniiril ning lehe toimetus sidus nood augusti lõpus ja septembri alguses toimunud mängud leidliku ajakirjandusliku nipiga üheks tervikpakiks, nimetades mängutsüklit kolmest vaatusest koosnenud "13-päevaliseks palliretkeks".

Niisiis ilmusid Oskar Lõvi pseudonüümi Toomas Kivi nime all vahendatud ülevaates järjepanu: "Kolmas vaatus: Hapu kaotus Lätile"; "Teine vaatus: Tubli Kaunase turniir" (mõlemad ülevaateartiklid 9. Balti turniirist) ning viimaks kronoloogiliselt esimene ehk Königsbergi-mäng – "Esimene vaatus: Pool võitu Saksa üle".

Kickeri mängujärgne number ilmus kaks päeva pärast kohtumist ning toimetus eraldas teemale kümme lehekülge. Selle koondpealkiri kuulutab: "Neli väravat Lehneri nurgalöökidest", millega rõhutati fakti, et sakslaste kõik väravad sündisid Ernst Lehneri antud nurgalöögijärgsetest olukordadest. Toona Augsburgi TSV Schwabeni ridadesse kuulunud ründaja portreefoto vaatab vastu ka kõnealuse lehenumbri esikaanelt.

Kümnele leheküljele laotatud peenekirjalise maratonülevaate sissejuhatavas lõigus öeldakse, et nii nagu Saksamaa koondise tähtsate mängude puhul tavaks, toovad ülevaate lugejani Kickeri erikorrespondendid. N-ö logiraamatu (Fahrtenbuch) rubriigis tehakse mahlakas keeles ülevaade artikli koostajale kõrvu jõudnud mänguvälistest juhtumitest ning kuulujuttudest ning kuna reportaaži lõpus seisavad initsiaalid h j m, võib arvata, et tegemist oli Kickeri toimetaja ning mitmete jalgpalliraamatute koostaja Hans J. Müllenbachiga.

Jäädvustusi mängust. Foto: Kicker, 1937

Sellel järgneb toimetaja Friedebert Beckeri mänguülevaade, mille pealkirjas jagatakse osalt sedasama mõtet, mida Spordilehe omagi – "0:1 kaotusseisust 4:1 võiduni". Ajakirjandusliku kokkuvõtte Kickeris lõpetab Beckeri artikkel "Õpetlik hoiatus õigel ajal", milles keskendutakse intervjuudele ning mängujärgsetele arvamustele.

Vahest edastabki kõige ilmekalt mängujärgseid emotsioone Beckeri retoorilises vormis
esitatud tähelepanek: "Kuidas on võimalik, võiks kõrvalseisja pead raputades küsida, et 65 miljonilist rahvast esindav koondis vajab peaaegu tervet tundi, et alistada tilluke Eesti, mis pole kaugeltki palju suurem kui Hamburg."

Tõepoolest, Eesti asus mängu 32. minutil Georg Siimensoni löögist juhtima ning sakslased jõudsid viigini alles teise poolaja alguses. Becker leiab, et sedavõrd tugevaks vastupanuks polnud Saksamaa valmis, ning annab seejärel sõna Saksamaa peatreenerile, 17 aastat hiljem sakslased Bernis maailmameistriks viinud Sepp Herbergerile. Too ütleb: "Sellise võistkonna üle võivad eestlased uhked olla. Kõik positsioonid on korralikult mehitatud, üksteisemõistmine ladus ning mitte keegi ei näidanud kordagi alistumise märke."

Kuigi Kickeri ülevaates keskendutakse peaasjalikult sakslaste tegemistele, kõneldakse konkreetselt Eestist siiski põhjalikult ja arvestatavas mahus. Kuna hetkel pole käepärast võtta võrdlust varasema ajaga, peame usaldama Toomas Kivi väidet, et sarnane tähelepanu oli nähtusena uus.

Artiklis "Teine vaatus ...", kus Kivi muuhulgas viitab juunis ja augustis toimunud MM valikmängudele Rootsi ja Soomega, räägib ta: “Tänavu on muude spordialade kõrval meie jalgpall välismaal saavutanud tähelepanu ja tunnustuse, mis on suurem kõigist varemaegsetest. Kunagi varemalt ei ole välismaa lehtedes nii suurt tähelepanu pööratud meie jalgpallile, nagu selle poolest on tänavu lugu olnud iga meie välismaal sooritatud matschi puhul.

Pärast Eesti – Rootsi matschi Stokholmis sealsed lehed rohkem kui lehekülje pikkuselt kirjutasid tollest heitlusest, peagu samane lugu oli Soomes Turu-matschi järele. Königsbergi matschi eel ja veel enam pärast seda pühendati matschile ja meie meeskonnale kirjutusi ja pilte mitte enam lehekülje, vaid juba lehekülgede viisi. Iialgi varem ei ole Kesk-Euroopas niipalju tehtud tegemist meie jalgpalliga.”

Eesti koondis pälvis ootamatult suurt tähelepanu. Foto: Kicker, 1937

Millele siis eestlastega seonduvalt Kickeri kirjutistes osutada? Esmalt tuleb muidugi märkida, et avapoolaja tulemus, mille eestikeelne kirjutus "pooleks võiduks" tituleeris, oli sakslastele tõepoolest omajagu suur šokk.

"Me oleme sõnatud. Jahmunud. Tõepoolest, seda poleks küll mitte keegi osanud arvata ega oodata, ning tuleb tunnistada, et eestlased asusid juhtima täiesti teenitult," märkis Müllenbach. "Eestlased mängisid puhtalt, kiirelt, laia joonega ja muretult."

Oma mänguülevaates kordab Müllenbach juba juhtkirjas väljaöeldud mõtet, et võibolla tuleb eestlaste hea mängu põhjusi otsida asjaolust, et mäng sattus ajale, mil eestlastel oli käsil hooaja kõrghetk; sakslased seevastu polnud juba mitu nädalat palli puutuda saanud.

Becker möönab, et sakslased poleks tohtinud oma vastast alahinnata. "Eestlased," kirjutab ta, "mängisid modernset jalgpalli. Kolm kaitsjat ja neli poolkaitsjat suutsid saksa ründeliini segadusse ajada ning ääremängijad ning ründajad olid iga hetk valmis oma spurtidega üllatama."

Sarnaselt Spordilehe ei jäta ka Kicker tähelepanuta, et eduseisus olles oli Richard Kuremaal võimalus ka teine värav lüüa, kuid ta ei suutnud avanenud võimalust ära kasutada. Kickerist võib välja lugeda, et tegemist oli murdepunktiga. Becker ütleb, et sel hetkel jätsid sakslaste südamed löögi vahele ning edastab Jakobi mõtet: "Tõenäoliselt võlgneme sellele olukorrale võidu."

Huvitav on täheldada, et mõlemad väljaanded andsid oma veergudel sõna ka Läti liidukapten Juris Redlichsile, kes viibis Königsbergis eelseisvat Balti turniiri silmas pidades eestlasi uudistamas ning kelle tähelepanekutele saab praegu tähelepanu osutatud põhjusel, et Kickeris on avaldatud üks põnev nüanss, millele Spordilehe autor näppe taha ei saanud või ei pidanud ta vajalikuks seda lugejani vahendada.

Kui Spordilehe lugejale ütleb Redlichs lakooniliselt, et avapoolajal mängisid eestlased kindlasti paremini, kuid tema arvates hakkas Eesti teisel poolajal liiga vara kaitsele rõhuma, siis Kickeri veergudelt leiame sündmuste arengule ka tähelepanuväärse psühholoogilise selgituse.

Nimelt ütleb Redlichs, et kui mäng toimunuks Eestis, saanuks sakslased võidu tõenäoliselt kergema vaevaga. Redlichs selgitab, et tollele mängule oleksid sakslased läinuks hoopis teistsuguse psühholoogilise valmisolekuga, sest nad poleks saanud oma võidus sedavõrd kindlad olla. Niisiis viitab ka Redlichs asjaolule, mis Kickeri ülevaadet läbib – sakslased alahindasid Eestit.

Saksamaa koondis tuli Eestit mütsiga lööma, aga pidi palju vaeva nägema. Foto: Kicker, 1937

Kokkuvõttes ei jäta aga suureskooriline võit Kickeri veergudel kahtlust, et sakslastele oli kaotusseisu jäämise näol tegemist siiski vaid kerge ehmatusega, mis nende selget ülekaalu ning suurt võitu kahtluse alla ei sea. Seevastu eestikeelne kirjutus on selles suhtes juba mõnevõrra kahtlustavam. Nimelt toetub too kahtlustus küsimusel, kas sakslaste viigivärava puhul käis pall tervikuna üle väravajoone? Spordileht on selgel veendumusel, et nii see polnud.

Spordileht kirjutab: "Kuidas seda nii kindlalt saab öelda? Seetõttu, et meie treener ja varumehed ühes käesolevate ridade kirjutajaga matschi ajal asusid mitte tribüünil, vaid väravaoudi joonel mõne meetri kaugusel meie väravast."

Meil pole kindlasti põhjust arvata, et taoline arvamus Kivi soovmõtlemise tulemus oleks, kuid ennetamaks kahtlusi, on Spordileht lisanud veel kaks toetavat avaldust. Esiteks teeb seda Redlichs, kes ütleb: "Ma olin küll tribüünil, tsentrijoone kohal, kuid sealtki vaadatuna ei usu, et sakslaste poolt saavutatud värav oleks tõesti värav olnud."

Teiseks saab aga Spordileht jutule peategelase ehk väljakukohtunik Bruno Pfitzneriga, kellega tehtud intervjuu on sedavõrd tähelepanuväärne, et väärib tervikuna väljatoomist. Artikli viimases osas veerand lehekülge haarav vestlus areneb sedasi:

"Bruno Pfitzneriga, Königsbergi-matši sakslasest kohtunikuga (ametlikult esindas küll Tšehhoslovakkiat), oli natuke tegemist enne kui jutt vedu võttis. (Muide, ta jäi ilma meie jalgpalliliidu märgist, mida tavaliselt annetatakse maavõistluse-kohtunikule).
— Ma ei taha kõnelda, ütles dr. Pf.
Intervjueerijalt vastuseks: rahvusvahelises palli-maailmas on see endastmõistetavuseks, et kohtunik pärast lõppu annab oma resümee. Bruno Pfitzneril enam ei olnud vastuargumenti.
— Eestlased, ütles Br. Pf., esimesel poolajal olid üllatuseks. Esimese poolaja resultaat 1:0 Eesti eduks on absoluutselt õige ja vastab mängukäigule. 2. poolajal valitses mängu sakslaste rutiin.
Siis Pfitzner ise tuli selle juure, kuhu "koer oli maetud".
— Täna oli üks õnnetuse värav.
Intervjueerija oma poolt ei teinud sellest "pigiväravast" väljagi, nagu ei huvitaks see teda põrmugi, ja Pfitzner läks edasi teisele teemale:
— Teil, eestlastel, on suur võitlusind, mis matsil ühekski hetkeks ei kadunud. See on eriti karakteristlik.
Ning siis Pfitzner jälle ise tuli tagasi "maetud koera" juure:
— Pean kahetsema, et viigivärav tuli sellasel viisil. Olen ise vana mängija ja mõistan, et see värav pidi deprimeerima teie meeskonda.
Intervjueerijalt mitte vähematki vastukaja sellele.
— Olen äärmiselt üllatatud teie mängust, jätkab Pfitzner. Ja ütleb edasi: Esimesel poolajal vaatasin, kus asub Saksa meeskond, kuid igal pool nägin kollaseid särke. Raputasin siis pead. Intervjueerija tänab."

Sakslased on äsja viigivärava löönud. Või siiski mitte? Foto: Kicker, 1937

Intervjuu, nagu öeldud, sai täies mahus välja toodud põhjusel, et pelgalt refereerimisega võinuks kaduma minna intervjueerija eelhoiak ja emotsioon, mida ta ei varja, pigem vastupidi, seda koguni rõhutab (nt: "Intervjueerija oma poolt ei teinud sellest "pigiväravast" väljagi, nagu ei huvitaks see teda põrmugi"). Lugejale jäetakse veendumus, et kohtunik omal initsiatiivil oma viga tunnistab, pattu kahetseb. Sellest hetkeks alates saab ju alati kohtuniku enda ülestunnistusele viidata.

See teadmine, kohtuniku "vabatahtlik" patukahetsus on kasulik teadmiseks võtta, et paremini mõista hoiakute kujunemist hilisemas ajalookirjutuses. Kui Spordilehe artikkel nii oma pealkirjas (Pool võitu ...), kui ka üldjoontes sakslaste võitu otseselt kahtluse alla ei sea, siis hoiak 1970. aastal Lembit Koigi koostatud "Jalgpallis" on juba muutunud. Eesti koondise endise mängija Otto Reinlo koostatud artikli pealkiri ütleb üheselt: "Sakslased võidavad kohtuniku abiga."

Näiteks viitab Reinlo selles juba sakslaste endi kahtlustele viigivärava reeglipärasuses. "Isegi värava kõrval seisnud sakslased, eesotsas fotomeestega, ütlesid: "Kein Tor!" (Mingit väravat!)". Meil pole õigust kahtlustada Reinlod omaloomingus, kuid on kahetsusväärne, et ta jätab osutamata, kust sellelaadne informatsioon pärineb.

Seejärel aga toob Reinlo käibesse juba täiesti uutmoodi teadmise, seades kahtluse alla ka sakslaste ülejäänud väravad. "Kohtunik ei teinud väljagi, et Tipnerit nurgalöökide puhul mitu sakslast blokeerisid, et nad meie karistusalas tõuklesid. Kohtunik, sueedisakslane Pfützner, mängis "väravate lööjana" peamist rolli ning meie esindusel tuli väljakult kaotajana lahkuda." Et selline teadmine tugevamalt kinnistada, lisab autor: "Nii edukalt alustatud mäng lihtsalt rööviti käest – 1:4."

Kuna "Jalgpalli" näol on tegemist kogumikteosega, mis enim mõjutanud arusaama eesti jalgpalli minevikust, on mitu põlvkonda spordihuvilisi sirgunud teadmisega, et Eesti võit tolles ammuses mängus oli käegakatsutav ning ilma jäädi sellest vaid tänu kohtuniku poolt toime pandud röövile. Tolle röövi häda on aga selles, et kaasaegne ajakirjandus seda päris taolisena paista ei lasknud.

Kommentaarid

Kommentaare ei ole.

Kommentaari lisamiseks palun logi sisse või sisesta nimi ja kontrolltest.
FINAAL
Maailmameistrid! Noor Prantsusmaa parandas kahe aasta taguse vea
RISTNURK
KATARI PÄEVIKUD

Soccernet.ee Kataris!

Interaktiivne blogi ja vahetud muljed Eesti koondise reisilt Katari, kus kolme aasta pärast koguneb maailma jalgpalli koorekiht.

https://www.zone.ee/
MENÜÜ
 
KESKKONNAD
FACEBOOK