Kui välja jätta Indrek Zelinski juhendamisel mängitud 2017. aasta, on Eesti naiste koondist alates 2009. aastast tüürinud välismaalased. Enne Zelinskit oli peatreeneriks inglane Keith Boanas, pärast teda soomlane Jarmo Matikainen. Nüüd otsustas Eesti jalgpalliliit naasta kodumaiste treenerite juurde.

Jalgpalliliidu president Aivar Pohlak märkis, et üks põhjuseid, miks otsustati Sirje Roopsi ja Anastassia Morkovkina kasuks, on põlvkondade vahetus, mis naiskonda ees ootab ja mida on tema hinnangul kodumaistel treeneritel alati kergem läbi viia. Samas sõnas Pohlak, et kaalumisel olid erinevad alternatiivid ja kombinatsioonid. Miks otsustati lõpuks just Roopsi ja Morkovkina kasuks?

"See oli parim valik, mida meil oli võimalik teha. Kombinatsioon peab olema pädev nii jalgpalli metoodiliselt kui ka emotsionaalselt. Moodustuma peab tervik.

Olen toonud ka varem võrdluse, et oleme praegu naiste jalgpalliga umbes samas kohas, kus meeste jalgpalliga 90ndate keskpaigas. Mingil hetkel oli meil probleem number üks, et tüdrukud Eestis üldse jalgpalli mängiksid ja me naiste meistriliiga komplekteeritud saaksime. Täna on meil olemas arvestatava tasemega naiste kõrgliiga ja fookusesse tõusnud küsimus, kuidas tõsta konkurentsi ning klubides tehtava töö taset.

Noortetöö poolt on peamiseks eesmärgiks tõsta taset ja hoida tüdrukuid jalgpalli juures. Naiste jalgpall on Eestis arenenud loogiliselt ja samm-sammult. Suures plaanis on Eesti naiste jalgpallis peale tulemas uute võimaluste aeg, sest täiskasvanuikka on jõudmas vanuseklassid, kus mängijate seas on juba valikut. See tähendab valikuvõimalust nii koondisele kui ka klubidele.

2023. aastal võõrustame U17 vanuseklassi neidude EM-finaalturniiri. Seega kui 2005. aastal sündinud tüdrukud tegid mullu sügisel arvestatava valikturniiri (kodusel miniturniiril purustati Moldova 10:0 ja Põhja-Makedoonia 5:0 ning kaotati Ukrainale 0:1 – O. J.), siis 2006. ja 2007. aastal sündinud saavad mängida kodusel EM-finaalturniiril.

Meie üldine väljakutse on tuua see kõik võimalikult tervikuna üle täiskasvanute jalgpalli ning saada vilju A-koondise poole pealt. Ambitsioon ei saa olla, et võidame Prantsusmaad või Hollandit. Aga tahame olla mängudes nende tippkoondistega paremini sees, võita omasuguseid ja jõuda lähemale neile, kes meist veidi ees. Aga need on abstraktsed asjad.

Mis on konkreetne? Balti turniir, mida naiskond pole võitnud kaheksa aastat ja mis on praegu väljakutse. 2014. aasta võiduni me ju domineerisime seda võistlust, aga nüüd oleme Lätile ja Leedule jalgu jäänud. See võib olla emotsionaalne mõõdik, mida kinni püüda," rääkis Pohlak.

Et neidude jalgpallis saavutatud tulemusi ja tehtud tööd kavatsetakse malliks võtta, ilmnes ka Roopsi vastusest küsimusele, millist jalgpalli Eesti naiskond tema ja Morkovkina käe all viljelema hakkab? "Kindlasti sarnast, mida näeme praegu tüdrukute koondises. Üritame neid omavahel siduda."