Ma olen saanud jalgpalli heaks tegutseda nii vabatahtlikuna kui palga eest. Kõige kauem olen olnud aga lihtsalt fänn. Sellena täna kirjutangi. Jätkuks sellele, kuidas on eelnenud päevadel reageerinud Eesti jalgpallijuhid osade koondislaste ühisele olengule Venemaa koondise peatreeneriga.

Nende seisukohti lugenuna tundub mulle oluline küsida omakorda Eesti jalgpalli ajaloo kohta. Mis seob järgnevat seitset meest: Gustav Laanekõrb, Jaan Lepp, Aleksander Lugenberg-Mändvere, Aleksander Mänd, Ado Anderkopp, Johannes Roska-Orasmaa ja Aivar Pohlak? Ja mis seob eraldi neist esimest kuute?

Vastused: kõiki mainituid seob, et nad on olnud Eesti Jalgpalli Liidu presidendid. Pohlak alates aastast 2007, ülejäänud kuus tegid seda tööd ajavahemikus 1921-1940. Eraldi seob neid Teise maailmasõja eelseid Eesti jalgpallijuhte asjaolu, et nad hukati, hukkusid või jäid kadunuks Nõukogude Liidu vanglates aastatel 1941-1943.

Totalitaarsed režiimid tapsid noil aastatel ühel või teisel moel veel palju Eesti jalgpallureid, jalgpallifänne ja -juhte, igast rahvusest Eesti kodanikke. Sarnane tapamasin töötab alates eelmisest aastast meie lähinaabruses jälle täistuuridel. Täna meie kõrval eksisteerival Venemaal on väga palju sarnaseid jooni kadunud nõukogude impeeriumiga. Ja mitte ainult seeläbi, et Vene režiimi juhid - või näiteks selle jalgpallikoondise peatreener Valeri Karpin - ihalevad oma sõnavõttudes tagasi Nõukogude Liitu.

Koondis esindab Eestit

Mõtlesin nendele asjaoludele, kui proovisin mõista, miks võttis Aivar Pohlak sellise moraalse positsiooni nagu ta võttis, kui tegi esimese avaliku väljaütlemise ühisfoto kohta, millel mitmed tuntud Eesti jalgpallurid istuvad peolauas selle sama Karpiniga.

Pohlak oleks võinud Eesti Jalgpalli Liidu presidendina öelda näiteks, et need endised ja praegused Eesti koondislased tegid moraalselt valesti, kui poseerisid avalikult vallutussõda pidava režiimi tippfunktsionääriga, kes on avalikult ihalenud tagasi nõukogude aega. Selle asemel rääkis ta … Hoopis millestki muust.

Ma austan meie jalgpalli fännina Kostjat, Pareikot ja teisi väga. Ma olen olnud absoluutselt kõigi tol Instagrami fotol olevate jalgpallurite - välja arvatud muidugi Karpin - fänn. Toetanud neid hõigete, laulude, plaksutuste, postituste ja muuga. Esiteks seepärast, et nad mängivad ägedalt eesti jalgpalli, aga üle kõige seepärast, et nad esindavad koondises meid kõiki. Eestit. Meie ühiskonda, riiki, koosolemist, ühist edasipürgimist ja ühist eksisteerimist. Ka meie turvatunnet.

Fotodele kutsutakse eeskujusid

Ühte asja olen ma küll fännina vähe teinud. Nimelt fännifotosid. Õigupoolest äkki kolm neid ongi: ühel olen koos Kostjaga, teisel koos Pareikoga, kolmandal Operiga. Aga küllap on neid mehi kutsutud veel paljudele, kokku ilmselt tuhandetele fännifotodele.

See on inimeste armastus kaptenite ja teiste kangelaste vastu, mis kutsub neid sellistele fännifotodele, sotsiaalmeediapostitustesse ja reklaamkampaaniatesse. Seeläbi tõusevad kaptenid ja koondislased teistest kõrgemale. Nad tõusevad eeskujudeks.

Ent ühes sellega tõuseb ka fännide ootus meie kangelaste tarkusele ja põhimõttekindlusele. Nii nagu ei sobi eeskujuks ja reklaamnäoks olevale jalgpallikoondislasele purjuspäi räusata või kriminaalses seltskonnas viibida, ei sobi talle olla õllelauas ja fotol inimesega, kes esindab režiimi, mis alustaks suure tõenäosusega räiget vallutussõda ka Eesti vastu - kui sel seda vähegi lastaks. Kuid ei lasta, sest me ise ja meie liitlased oleme tugevad.

"Aga sport ja poliitika tuleb …" Lahus hoida? See populaarne lause on sama sisutühi, kui öelda näiteks, et Vene jalgpallikoondis ei esinda Vene riiki või rahvast või ei teeni selle valitsejate-rahabosside huve. Tegelikult kujundab ju iga koondis - nii Vene kui Eesti oma - oma riigi mainet, esindades ka selle põhimõtteid, kultuuri, ajalugu ja moraali. Lihtsalt enamus riike ei proovi samal ajal oma naabreid raketirünnakutega otse tappa või surnuks külmetada.

Nende valik ja meie valik

Ma tõesti tahaks, et Venemaa koondis eesotsas Karpiniga ütleks täies koosseisus, et sadistlik vallutussõda pole okei ja et me rohkem ei mängi, enne kui midagi põhimõtteliselt muutub. Seni pole seda juhtunud. See ongi nende valik. Ent samamoodi saame meie valida, mida meie teeme.

Minu arvates võiks näiteks Eesti jalgpallikoondislastel ja -juhtidel olla tarkust öelda "ei!" valikule särada peolauas ja ühisfotol ühte naabrit hävitada püüdva režiimi tippfunktsionääriga. Võiks olla tarkust ja kui vaja, siis ka julgust rääkida lahti, miks selline koosolek on Eestis moraalselt vale.

Sest sellegi nädala lõpus saadab Eesti Jalgpalli Liit uhkusega platsile rahvusesinduse 11 Kalevipoega ja mais korraldab tavakohaselt finaali, kus mängitakse Teise maailmasõja eelse kuulsa Eesti jalgpalluri Evald Tipneri nimelisele karikale.

Meenutame seetõttu veel neid tolle aja Eesti jalgpallijuhte, pealehakkajaid mehi, kes vangistati ja tapeti, sest naaberriigil oli võimalik meie riik vägivallaga endale allutada. Mida arvaksid need ränga saatusega mehed seisukohtadest, mida valisid väljendada praegune president Aivar Pohlak või näiteks FC Flora juht Pelle Pohlak?

Mille eest me seisame

Mulle jalgpallifännina tundub samuti, et viimasel ajal kuulen jalgpallijuhtidelt nii globaalsel kui riiklikul tasandil tihti seda, et ühiskonna osa ollakse siis, kui midagi väga vaja. Näiteks siis, kui on vaja avaliku või erasektori rahastust, rahvast publikuks ja kogukonnaks - siis on jalgpall väga oluline osa ühiskonnast.

Aga kui on vaja seista põhimõtteliste asjade eest, kipub jalgpall olema eestkõnelejate sõnades tihti täitsa omaette asi, küll lahus poliitikast, loogikast, moraalist või millest parasjagu vaja.
Vahepeal tundub see täitsa selline … analooge mitteomav maailmakäsitlus.

Kuidas siit edasi minna? Minu kui fänni arvates pole hilja asju selgeks rääkida. Teha saab kas või neid asju, mida minagi eespool mainisin, ja teha saab veel paljugi rohkem. Aga selleks on kõigepealt vaja asjaosaliste tahet sügavalt järele mõelda ja välja öelda, milliste põhimõtete ja väärtuste eest me siin Eesti jalgpallis seisame. Fännide, juhtide ja jalgpalluritena.