UEFA Rahvuste Liiga pakub Eesti-sugustele riikidele uut väljundit suurturniirile pääsemiseks, aga ka moraalseid dilemmasid mängudeks valmistumisel.

Sõltumata sellest, kas tegu on sõbraliku pühapäevase külavuti, amatöörliiga või rahvuskoondisega, lähevad nii mängijad kui treenerid reeglina väljakule ikkagi sarnaste mõtetega. Seda ei pea endale teadvustama kui püüet võita, kui vastasest parem olla - see võib olla ka tahe anda endast maksimum ja päeva nautida.

Paljudel tasanditel sellest ei räägitagi - õigupoolest ei ole kedagi, kes küsiks -, aga rahvuskoondise puhul eelnevad ja järgnevad mängudele pressikonverentsid. Suures plaanis ei ole Martin Reimil seal valikutki, mida öelda, sest sõnum peab olema positiivne. Alati. Piisab kahest näitest viimase aasta jooksul.

Belgia võõrsil: "Meie eesmärk on palli vallates väravat lüüa - on mõtteid, kuidas oma rünnakut ehitada ja neid käike leida."

Belgia kodus: "Ma ei saa garanteerida mingisugust tulemust, aga me teeme kõik selleks, et taga oleks ilus ümmargune null ja ees rohkem kui null."

Reimile ei saa seda loomulikult pahaks panna. On klišee, aga samas ka tõsiasi, et iga mäng algab seisult 0:0 ja teadlikult kaotama lähevad vaid teatud elukutse esindajad, kellel ei tohiks jalgpalliväljakule asja olla. Või siiski mitte ainult nemad?

Järgmisel sügisel alustava Rahvuste liiga süsteem justkui annaks tahtlikule kaotamisele aluse. Ja mitte siis, aasta pärast, vaid nüüd - nüüdsed vastasseisud Gibraltari ja Bosniaga ei tähenda meile suurturniiride seisukohast suurt midagi. Maailmameistrivõistluste rong lahkus tegelikult jaamast juba ammu enne mänge Kreeka ja Küprosega, kust võtsime neli punkti. Neli punkti, mis täna on nii magusad, aga mida ometi mõne aja pärast kiruda võime.

Suurelt avamiseks kliki pildil.

Nagu tabelist näha, oleme tänu Eesti koondise jaoks seni haruldaselt edukale aastale kogunud piisavalt punkte, et jõuda Rahvuste liiga C-tasandile. Seal tuleb meil tuleb taas mõõtu võtta meeskondadega, kellest paljude vastu ei ole me favoriidid isegi kodumurul.

Kui oleksime mõne mängu rohkem kaotanud, mõne värava löömata jätnud, võiks meid oodata hoopis viimane ehk D-tasand, kus, tõsi, ei ole samuti lihtsad vastased, kuid ka mitte kedagi meie jaoks ületamatut. See on kahtlemata kõige lihtsam ja realistlikum tee EM-piletini.

Fakt on ka see, et tõenäoliselt on võimalus läinud. Isegi siis, kui me peaks minema Gibraltari ja Bosnia vastu oma koefitsienti "parandama", ei garanteeriks see langemist alumisse seltskonda, sest vajaks õnnestumisi seljatagustelt. Aga küsimus on, mida teeb näiteks Leedu, kes praeguses seisus oleks justkui favoriit ühele EM-pääsmele, ent kohtub veel Maltaga?

Football Ranking arvutas juulis Soome näitel välja, et kui mõned mängud meelega ära anda, oleks võimalus D-tasandil EM-ile pääseda 30,49% (22,18% Rahvuste liiga ja 8,31% valikturniiri kaudu), C-tasandil aga 14,26% (3,77% ja 10,49%).

Lugu lõpetati selle lausega: "Ma küll ei teinud simulatsiooni Küprose, Leedu ja Eesti kohta, aga olen kindel, et ka nende lootused EURO 2020-le kvalifitseeruda paraneksid D-tasandile langemisega."

Mõtteainet.

Aga olgu ka öeldud, et mina teadlikku kaotamist ei poolda; õiguse C-tasandil mängida võitlesime me ise välja ja võidame sellest pikas plaanis rohkem kui mängudest tase allpool, kus keegi meile EM-piletit niisama kinkima ei hakkaks. Jalgpall on liiga ümmargune, et mängida tõenäosusteooriale.