Intervjuu | Poolas profiks saanud koondise keskkaitsja: tüdruk Eestist tuleb seisu päästma? Ma polnudki nii mõelnud! (0)

Tammekast lahkunud Eva-Maria Niit mängib vähemalt aastakese Poolas. Foto: Leszek Grabowski

Aastaid Tartu JK Tammeka särki kandnud Eva-Maria Niit otsustas sel aastal teha midagi totaalselt uut ning proovida profielu Eestist väljaspool. Ta rääkis, et praegune elu Poolas on kui üks lõputu koondiselaager ning üllatuslikult on päevade lahutamatuks osaks saanud lõunauinakud.

Veebruari alguses 22. sünnipäeva tähistav Niit liitus hiljuti Poola kõrgliigaklubi Konini Medykiga, kes keskendub oma tegemistes vaid naiste jalgpallile. On tunda, et Tammekast lahkunud keskkaitsja on oma valikuga väga rahul ning veel koju ei igatse. Muidugi, eks kõik ongi veel uus ja huvitav, aga ka tingimused, mida Poolas suudetakse pakkuda, on tõeliselt ahvatlevad.

Teisel pool videosilda istunud Niit avas Soccernet.ee-le, kuidas tuli mõttesse minna välismaale, miks tundus Poola olevat kõige parem valik, kuidas tehakse seal tööd ning mida jahitakse märtsis jätkuval hooajal. 

Kuidas trenn oli?
Nii raske! Ma läksin jaanuaris ju nullist sajani: Tammekaga puhkasime detsembris, eks muidugi mingid individuaalsed asjad ikka olid. Aga ma ei mäleta, et ma oleks jaanuaris esimestel nädalatel nii väsinud olnud, kui praegu olen. Ma ei ole kunagi olnud see inimene, kes magaks päeval, ja usu mind, ma teen siin väga palju power nap'e (tõlkes - lõunauinakud)! (Naerab.)

REKLAAM

Aga kas nende jaoks on selline rütm tavaline? Nad on harjunud, et vot niimoodi tulebki hagu anda?
Pigem küll. Nad rääkisid alguses, et esimesel nädalal lähevad rahulikult rütmi sisse. Küsisin, et kus see rahulik siin on?! (Naerab.) Meil oli esimese nädala lõpus treeningmäng oma klubi noorte vastu, U19, kui ma ei eksi. See oli küllalt väljakutsuv, ei olnud kõige hullem. Siis öeldigi, et davai, see läheb veel raskemaks.

Pühapäeval (21. jaanuaril - L. J.) oli mäng esiliigas palliva naiskonna vastu ja seal ma juba tundsin, et okei, ma saaks veel juurde panna, midagi pigistaks kuskilt ehk välja, aga juba oli päris-päris väljakutsuv. Ja siis öeldi mulle uuesti, et mkm, see pole veel midagi! Et oota, kui me mängime Ekstraliga võistkondade vastu.

Nad tunduvad suhteliselt oma tavapärases mullis olevat praegu. Pigem olen mina see, kes kohanema peab.

Aga milline teil trennide rütm praegu on - teete kaks korda päevas?
Mõned päevad on kaks trenni, mõned päevad on üks trenn. Või siis on trenn ja lisaks üks selline recovery (tõlkes - taastumine) asi. Et on üks hapniku kamber, mis imiteerib mägedes olevaid tingimusi. Ehk kehale tuleb niivõrd suur surve, mis aitab 3-4 korda paremini hapnikku omastada kui tavaõhus olles. Tänu sellele saad lubada rohkem treeninguid nädalas, sest taastumine on nii palju parem.

Sellist trennide rütmi pole Niidul varem olnud. Foto: Konini Medyk

Ehk siis ajakava on ... täis. Kui ma tulin siia, siis oli tunne, nagu oleks koondiselaagris. Tavaliselt on olnud selline mõnus trennide rütm. Jah, ikkagi on intensiivne, aga seda saab täiesti okeilt tavaelu kõrvalt teha. Kui lähed koondiselaagrisse, on see natuke intensiivsem. On koosolekud, võib-olla mitu trenni, mingid lisategevused. Siis tulin siia ja mõtlesin, et okei, terve elu ongi nüüd koondiselaager! (Särab siirast vaimustusest.)

Võtame nüüd paar sammu tagasi, tuleme justkui tagasi Eesti. Kuidas sa sinna tegelikult üldse jõudsid? Millal töö pihta hakkas?
Väga hea küsimus! Suvel tegelikult natuke mõlgutasin mõtteid, et mis edasi, kuidas edasi. Sest ma olen Tammekas olnud ikka päris pikka aega, peaaegu kogu oma karjääri, ehk siis kuskil kümme aastat. Sellest suure osa esindusnaiskonnas. Ja juba suvel, isegi, kui meil oli hea hoog ja kõik asjad sees, mida ma hullult nautisin, siis ikkagi tundsin, et individuaalses pildis on mul mingisugust vaheldust vaja. Mingisugust sammu, muutust. Novembri lõpus arutasin seda natuke mõne naiskonna mängijaga, kellelt tundsin vajalikuks nõu küsida, treeneritega, ja siis kogu detsember sain praadida ning 6. jaanuaril jõudsin Poola.

Aga miks just Poola? Kuidas ja kelle abiga sa selle variandini jõudsid? 
Suhtlesin agendiga, kellega olen paar aastat olnud väikeses kontaktis. Ei midagi liiga tõsist kunagi, aga ta on alati natuke uurinud mu tegemiste kohta. Oligi, kui jõudsin otsusele, et ma nüüd olen valmis, tundsin sees sellist meelerahu, et davai, Eva, lähme teeme ära, siis kirjutasin agendile.

Mingid pakkumised olid seal veel laual. Aga kuna minu jaoks oli hästi-hästi oluline, et saaks testimise ka,  et üldse vaadata, kas see klubi sobib mulle, kas mina sobin neile, siis sealt mingid valikud juba kukkusid ära. Päris palju on ikka seda, et tule ilma testimiseta. See võib suures pildis ka okei olla, aga noh, minu jaoks on see esimene minek.

Ja siis oligi kuidagi nii, et tingimuste osa sobis ja sisetunde järgi tundus see Poola olevat hea variant. Väga-väga hea samm, mida edasi teha. Ja nii ta läks. Kuidagi jah, otseselt ma ei valinud, et mis nüüd kõige-kõige parem tunduks. Hakkasin vaikselt välja sortima, et okei seda ei taha, see klubi ei kutsu testima, ja nii jäidki parimad lauale. Ja siin ma olen!

Niit lõi poolakatega käed aastaks. Foto: Konini Medyk

Mis valikuid sul veel oli? Ega keegi tavaliselt mingisuguseid nimesid ei nimeta, aga noh umbeski, et millistest riikidest või liigadest huvi tunti?
Mõned pakkumised olid Türgist ja Küproselt. Seal suures pildis olidki enamus sellised klubid, mis ei pakkunud testperioodi. Siis oli üks pakkumine ka Itaaliast, mis tundus mulle algselt tegelikult väga-väga ahvatlev, aga lihtsalt kuidagi vajus ära. Ja üks pakkumine oli ka Horvaatiast. Need olid sellised konkreetsemad, kus sain juba teada, mis klubi ja millised on tingimused. Aga eks mingeid jutte ja asju oli muudest riikidest ka.

Algselt neid pakkumisi tegelikult isegi oli, päris mitu tükki. Aga siis oligi see küsimus, et mille pärast ma lähen? Kas ma lähen selleks, et ägedat elu elada kuskil soojal maal. Või lihtsalt minemise pärast, et davai, et on käidud. Või ma lähen päriselt selle pärast, et ma tahan saada veel paremaks mängijaks, teha seda sammu edasi, mõeldes ka rahvuskoondise peale. Siis, väga kiiresti, mingid valikud kukkusidki mu enda peas ära.

Jah, just see koondise pool. Mingi aeg oli ju see, et Innat [Kiss-Zlidnis] ei olnud ning kerkis küsimus, kes mängib Sireti [Räämet] kõrval keskkaitses - kas sina või Rahel [Repkin]. Ma just mõtlengi, kas selle sammu taga oli ka seda, et oled koondises sellest esimesest valikust tegelikult välja jäänud?
Kindlasti. Ma ei aja midagi tagasi. Ilmselgelt ma tahan mängida ja ootan enda võimalusi A-koondises. Ma hindan siiani kõiki laagreid, trenne ja minuteid väga. Ma ei ole otseselt vingunud, aga eks ikka olen rääkinud-küsinud, et mida ma teha saaks, et mul oleks rohkem neid võimalusi. Et ma ühel hetkel saaks kanna kinnitatud.

Ma olen ka tundnud, et mingi perioodi olen Eesti liigas olnud võib-olla ühe koha peal. Eks mingi areng on ikka olnud, aga just enda silmis. Siis jah, tundsin, et see samm siia välja võiks aidata mind. See ei pruugi juhtuda nüüd, see aasta, see ei pruugi ka järgmine aasta juhtuda, aga võib-olla kolme aasta pärast astun mina nendesse Inna putsadesse.

Ja noh see ka, et testperioodil tajusin kogu aeg, et mul on kuklas selline "koondise jaoks". Jah, ma teen klubi jaoks, enda kui inimese jaoks, mängija jaoks, aga mingi seljakotiga on alati koondis ka kaasas. Kõik valikud, mis siin teen või tegemata jätan, taanduvad sellele, et kuidas ma koondises saaksin paremini esineda. Jah, ma usun, et need on suures pildis seotud.

Tammeka keskkaitsjad Repkin ja Niit on viimastel aastatel jagelenud koha nimel A-koondise keskkaitses. Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Aga seniste trennide ja mängude põhjal, nähakse sind ikka keskkaitsjana? Mis rolle või ülesandeid sul veel justkui on? Milline mängija sa pead olema?
Jah, mind nähakse suhteliselt puhta keskkaitsjana. Ja väga konkreetselt tuli ka välja, et mängingi vasakul pool. Kuidagi väga hästi klappis see, mida ma ise soovin ja mida neil vaja on. Seniste mängude pealt oskan öelda, et mul on selline julgus kontrollida mängu, kontrollida kaitseliini ja juhendada mängijaid enda ümber. Kogu selle eest olen väga-väga palju tagasisidet saanud. Ma arvan, et see ongi minu üks selliseid suurimaid ülesandeid.

Nad on natukene keerulises seisus praegu, sest nad on harjunud olema top sats, tipus. Nüüd viimased aastad on neil keerulised olnud. Kuna nende kapten on hetkel vigastatud, kes on olnud nende põhiründaja, siis ehk ongi sellist kontrollimist tagant just rohkem vaja, et neid mänge lõpuks otsustada ka.

Nad on väga-väga hea kvaliteediga võistkond ja kuna Poola naiste kõrgliiga on üleüldse hästi tasavägine - kui Eestis võtame tabeli ülemine ots ja alumine ots, siis seal on see vahe hetkel sees, ei saa midagi parata - siis siin on vahe ainult detailides. Ühel hetkel on sul vaja mingit lisajõudu, mis aitab neid mänge otsustada. See tuleb kas mentaliteedi või initsiatiivi näol, keegi võtab vastutuse. See on asi, mida mulle meeldib teha, niisiis tundub, et äkki läheb hästi! (Muigab.)

Tundub, et võistkond on siis tegelikult päris noor? Millised mängijad sul ümberringi on?
Võistkond on hästi noor. Ma isegi tooks väga palju paralleele Tammekaga. Selles suhtes tunnen ennast väga koduselt! Sest ongi, hästi-hästi noor naiskond ja mõned üksikud vanemad mängijad, kes moodustavad mingisuguse kombo. Nende enda mängijad on hästi noored ja siis on äkki selline kuus välismängijat hetkel. Kaks tüdrukut on Kreekast, üks on Kanadast, Montenegrost ja midagi kuskilt veel. Et seda välismängijate pagasit isegi on siin.

Kas praegusel ajal on mingeid mängijad veel koos sinuga lisandunud või on pigem rahulik periood?
Tegelikult on neil isegi päris palju muutusi käsil. Otsitakse veel mingeid mängijaid, käiakse veidi läbi enne märtsi, kui see hooaeg hakkab. Nad soovivad komplekteerida ikka parima võimaliku naiskonna, et enda eesmärk saavutada. Pluss suur otsus, mille nad vastu võtsid, oli see, et nad vahetasid natuke rolle ka treenerite tiimis: varasem peatreener, ühtlasi ka klubi president, astus tagasi, sest ta määrati naiste kõrgliiga süsteemi direktoriks, ehk eelnev abitreener sai endale peatreeneri vastutuse. Ka sealt otsast on neid muudatusi tulnud.

Alguses, ma olen aus, natukene kõhklesin, et hästi palju on muudatusi ja kõike seda, et kas see on hea keskkond, kuhu tulla. Minu jaoks nii või naa on asjad muutuses ja siis neil ka muutub midagi - see tundub täielik virvarr. Aga nad tunduvad väga enesekindlad ja rahul nende muutustega. Et need on need muutused, mis aitavad selle eesmärgi neil täita. Ehk ma tahaks loota ja uskuda, et see on seda väärt.

Eesti tüdruk seisu päästma? Pole võimatu stsenaarium! Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Kas sa oled nii ka mõelnud, et tiimil on raske periood ja siis tuuakse mingisugune tüdruk Eestist appi seda seisu päästma? See võib ju ka päris vägev tunne olla. Et just sind märgati. Nad oleksid võinud tuua kellegi Hispaaniast või Šveitsist, aga ei, Eestist ja sina.
Tead, kui nii ütled, siis paned täitsa punastama! (Särab.)

Mu testimise periood oli tegelikult üsna pikk, olin siin trennides kaks nädalat. Selle aja jooksul ma tõesti üritasin anda endast kõik, panin lauale kõik, mis mul oli. Võib-olla jäi midagi veel tasku, iial ei tea. Aga ma mängisin enda mängu ja teadsin, et lõpuks ei saa mina midagi enam muuta, neile kas sobib või ei sobi.

Ja kui see jah-sõna sealt tuli, siis no ikka kerge oli! Nagu nii kerge oli! Mul ei ole sellist pingelangust ammu olnud.

Tõesti, ma olen väga-väga tänulik selle võimaluse üle. Ja ma tõesti tahaks uskuda, et jah, ilmselgelt liiga taseme mõttes pean mänguliselt väga palju arenema, väga palju samme edasi tegema, ja üsna kiirelt neid samme edasi tegema. Aga ma tahaks uskuda, et minus siiski on mingeid lisaväärtusi, mida ma sellele naiskonnale pakkuda saan.

Sellele positiivsele vastukaaluks - kas oli kedagi, kes kahtles ka? Kedagi, kes ütles, et ära mine?
Ma arvan, et ma ise olin see kõige suurem kahtleja. (Naerab.) Kõik inimesed, kellega ma sel hetkel kontaktis olin, olid mulle väga-väga suureks toeks. Ükskõik, mis viisil. Suhtlesin väga palju treeneritega, mõndade koondisemängijatega, Tammeka naiskonna mängijatega. Pigem ei olnud selliseid kahtlejaid. Arvan, et see olingi mina ise, kes kõige rohkem seda pidurit vahepeal võis panna, kui enesekindlus kõikus.

Aga koduigatsus peale pole veel tikkunud?
Tead, arvan, et ma praegu olen väga suures ekstaasis veel. Et kõik on uus, uued inimesed. Võistkond on hästi-hästi avatud. Mind tõesti võeti megahästi vastu.

Mis mind korraks võib-olla ehmatas, veits võttis, et okei, kuhu ma tulin - linn on hästi väike! (Naerab.) Ega Tartu ka mingisugune suurlinn ei ole. Aga ühest küljest on see hea, et ma saangi keskenduda ainult jalgpallile. Lihtsalt see keskkond on natuke teistsugusem, kui olen harjunud. Kuna ma olen kusjuures esimest korda elus Poolas, siis mulle öeldi ka päris korduvalt, et oi, kahju, et sa esimest korda siia (eriti rõhutatult! - L. J.) tulid. See on selline naljakas osa.

Ma tahaks arvata, et ma olen piisavalt iseseisev ja avatud inimene, tunnen ennast mugavalt uusi tutvusi looma. Ja kui ma selle otsuse vastu võtsin, et davai, teen selle sammu, siis ma tundsin tõesti mingisugust meelerahu. Et ma julgen välja öelda, et jah, ma olen Eva-Maria Niit ja ma lähen välismaale mängima. Ma arvan, et see teatav meelerahu ja enesekindlus on need, mis hoiavad pea selgena, ja ei teki sellist tunnet, et tahaks koju või oma keskkonda tagasi.

Siht on selge, kinnitab Niidu pilk. Foto: Konini Medyk

Rääkides keskkonnast ja tingimustest Poolas, siis kuidas nendega seis? Oled ju nüüd ikkagi profimängija!
Ma ütleks, et need tingimused olid esimene asi, mille peale ütlesin: ma olen müüdud! Tahaks öelda, et mul Eestis Tammeka ja A-koondise mängijana on olnud väga-väga head tingimused. Et tulin siia üsna kõrgete standarditega. Mul olid mingid asjad, mis peavad olema täidetud just väljaku kõrval.

Siis oligi, esimesed paar päeva nägin klubihoonet. Alustades sellest, et kogu klubihoone ja kogu staadion on ainult naiste oma. Naistel on enda riietusruum. Füsioruumis on magnetravi võimalus, laserravi võimalus, recovery-püksid. Füsioga on kokkupuude hommikust õhtuni. Terve naiskond kasutab Catapulti veste. Kõik see osa kinnitas, et siin aetakse tõsist asja. See oli esimene koht, kus mul pea tõusis täielikult pilvedesse. Pidin end ikka maa peale tagasi tooma, et ma hindaksin adekvaatselt seda, mis siin päriselt on. (Naerab.)

Aga jah, kõik need väljakuvälised tingimused on siin väga-väga head. Ma ei oska isegi kurta hetkel. Iseasi on ka see, et kuidas sa oskad neid tingimusi ära kasutada. Okei, mul võib siin olla 100 paari recovery-pükse ja lisatrenni tegemise võimalused, aga kui neid ära kasutada ei oska, siis mingit tulemust sellest ei tule ka.

Kuna klubi on ju alati mänginud kõrgetele kohtadele, siis need tingimused ongi loodud vastavalt. Isegi, kui nad on nüüd madalamale langenud, siis nad ei ole midagi ära kaotanud. Ehk mul on väga vedanud. Nad rääkisid ka, et peale iga mängu on pressikonverents. Esimest trenni käidi filmimas. Vinge, et sellistele asjadele pannakse ka rõhku.

Aga jah, eks ikka, kui allkirjad alla said, siis tunne oli tegelt äge. Mängida nii, et on palk ja korter ja asjad. Saab keskenduda ainult jalgpallile! Ja arvestades, et see on mu esimene välisklubi, siis ma olen praegu tõesti väga rahul. 

Kõik vist toimub ikka poola keeles? Kuidas seal inglise keelega lood on?
Ma eile lugesin kokku, oskan juba 14 poolakeelset sõna! Ma olen megauhke! Üks on ropp ka, peab tunnistama. (Naerab.) Aga suures pildis jah, hästi palju kuulen ikkagi, et omavahel räägitakse poola keeles. Seetõttu ma igas vestluses ei osale. Aga treeningutel, kuna treener oskab inglise keelt, siis tihti annab ta esimese info poola keeles, seejärel inglise keeles. Koosolekutel on samamoodi. Eks neid on ka, kes ei räägi väga inglise keelt, aga noh, nipet-näpet, enam-vähem saab hakkama.

Tammekal ja Konini Medykil on ühisjooni küll, leiab Niit. Foto: Katariina Peetson / jalgpall.ee

Natuke rohkem kui kuu aega on hooaja jätkumiseni jäänud. Millised eesmärgid teil teiseks poolaastaks on? Kindlasti tahate tabelis ronida, aga kas on välja ka öeldud, et kuhu ja kuidas?
Väga-väga konkreetne siht on tõusta nii mõnegi koha võrra. Esimene siht on tõusta sealt punasest joonest üle, et vältida igasugust võimalust välja langeda. Öeldi ka, et kogu Poola meedia on kaelas, et sellise ajalooga klubi ei tohi liigast välja langeda. Tõesti, ükskõik, kas ma vaatan mängijaid, staff'i või mingisugust sekretäri kuskil klubihoones, kõigil on silme ees justkui ainult see üks eesmärk. Öeldi ka, et hetkel käib kõik punktide peale. Ehk siis sul ei ole mingeid vabandusi. See on hullult äge, et siht on niimoodi ees.

Räägiti ka, et järgmine aasta, kui oleme saavutanud selle eesmärgi, siis hakkame vaatama, kuidas alustuseks üldse väldime alumisse otsa sattumist ja kuidas seda mängu siis ilusamaks ja paremaks vorpida. Mulle, jällegi, küllaltki kodune tunne - olen ju aastaid Tammekaga üritanud sealt alt otsast ennast ülespoole rebida. (Naerab.) Ja nüüd, kui see aasta panimegi silme ette, et medal, siis kõik käiski ainult selle ümber.

Tunnen, et see ei ole võõras koht, kuhu tulla, ja arvan, et see on väga-väga äge challenge (tõlkes - väljakutse) mida vastu võtta. Mul endal on küll selline hasart sees, et tahaks naiskonda juba aidata. Lähme push'ime (tõlkes - suruma) läbi ja teeme ära!

***

Eva-Maria Niit
Sünniaeg: 05.02.2002 (Tartu)
Vanus: 21
Klubi: Konini Medyk (Poola)
Positsioon: keskkaitsja

Eelnevad klubid: Tartu JK Tammeka, Tartu FC Santos
Koondised: A 9/0 (debüüt 23.02.2021 Sloveenia vastu), U19 4/1, U17 13/0, U15 5/0
Saavutused: naiste Meistriliiga pronks (2023), Eesti naiste karikavõistluste finalist (2023)

SEOTUD LOOD
Kommentaarid

Kommentaare ei ole.

Kommentaari lisamiseks palun logi sisse või sisesta nimi ja kontrolltest.
FINAAL
Maailmameistrid! Noor Prantsusmaa parandas kahe aasta taguse vea
RISTNURK
KATARI PÄEVIKUD

Soccernet.ee Kataris!

Interaktiivne blogi ja vahetud muljed Eesti koondise reisilt Katari, kus kolme aasta pärast koguneb maailma jalgpalli koorekiht.

https://www.zone.ee/
MENÜÜ
 
KESKKONNAD
FACEBOOK