Andres Birnbaum | Kas tehisintellekt tõstab või langetab Eesti kohta FIFA edetabelis? (3)

Eesti koondiseid ja klubisid tervitatakse välismaa staadionitel tihtipeale eesti keeles. Kas oleme valmis ka ise tehnoloogiat tervitama ja tegema seda täpsema kirjapildiga, kui antud näitel? Foto: Brit Maria Tael

Me elame huvitaval ajal. Pelgalt mitte ainult sellepärast, mis kriisid meid ümbritsevad. Kõige selle taustal on käimas kiire tehnoloogia areng, mida paljud nimetavad uueks tehnoloogiliseks revolutsiooniks.

Tehnoloogia areng on jõudnud viimastel aastatel kiirete sammudega kohta, kus tehisintellekt ei ole enam pelgalt katsepolügoon või priviligeeritud seltskonna mänguasi, vaid seda juba rakendatakse reaalselt paljudes eluvaldkondades. Sellest hoolimata usun, et see ei ole kindlasti midagi, mis hakkab asendama inimest ennast. Küll on see inimese käes võimsaks tööriistaks, mis võimaldab tal asendada või olla parem teisest inimesest.

Aga kuidas see kõik on seotud jalgpalliga? Kui vaadata jalgpalli puhtalt tehnilisest vaatenurgast, siis on tegemist keeruka ja andmemahuka spordialaga võrreldes teiste sportmängudega. Miks? Esiteks mängitakse seda mängu suhteliselt suurel maa-alal (jalgpalliväljaku standardmõõtmed on 105x68 meetrit), platsil on korraga 22 sportlast, kes liiguvad erinevalt kergejõustikustaadionil jooksjatest suhteliselt kaootiliselt ringi ning mängu aeg on üks pikemaid, kestvusega 90+ minutit.

See tähendab, et erinevaid andmete kujul muutujaid, mida peaksid peatreener ning tema assistendid jälgima, on ühel ajal väga palju korraga. Kuna kõike seda ei suuda inimeste silmapaarid korraga hoomata ja aju suudab vastu võtta ning tegelikult töödelda vaid murdosa sellest, siis on jalgpalli puhul kindlasti täna veel hästi palju varjatud määramatust. Osalt on just see kaootilisus ja määramatus see, mis muudab ka oodatavad tulemused raskesti ennustatavateks.

REKLAAM

AI sobib keerukasse ja andmemahukasse konteksti

Andmemahukus on samas just see viljakas pinnas, millel juurdub hästi tehisintellekt ning väljendub selle võimekus ja kasutegurid. Esiteks on suurte andmehulkade olemasolu hea digitaalsete treeningandmete baas, mida tehisintellekt vajab, et treenida iseennast paremaks. Teiseks viitab andmemahukus sellele, et suure tõenäosusega saab tehisintellekt osutada treenerile abistava käe, jälgides taustal mängu või treeningut ning jagades oma tähelepanekuid või soovitusi, mis aitavad treeneril teha paremaid otsuseid. Paremad otsused on võimalik teha ju ainult siis, kui sul on (õigel ajal) rohkem asjakohast informatsiooni.

Juba praegu on palju viiteid sellele, et tehnoloogiline küpsus võiks seada eeldused järgmiseks suureks digitaalseks sammuks jalgpalli suunal. Paljud rakendused on juba praegu võimelised videopildi kaudu tuvastama mängijaid, nende liikumist, kiirust ja muid tegevusi. Tehisintellektil baseeruvad süsteemid suudavad ära markeerida erinevad sündmused mängus alates lihtsast söödust kuni tõrjutud penaltini. Masin suudab aru saada erinevatest formatsioonidest ning erinevates mängusituatsioonides pakkuda välja erinevaid stsenaariume. Seega on olemas piisav tööriistakast, millega on võimalik ehitada juba järgmise automatiseerituse tasemel süsteeme jalgpalli suunal.

Eesti meeste koondise peatreener Thomas Häberli. Foto: Brit Maria Tael

Kui Eesti koondise peatreener Thomas Häberli viitas ühes intervjuus peale suureskoorilist kaotust, et see ongi Eesti jalgpalli praegune tase selle materjali pealt, mis meil on, siis paljud ei taha sellega võib-olla nõustuda, kuid selles on kindlasti teatud tõetera sees.

Meie noorteklasside tulemused ei lükka seda väidet ka ümber – puht statistiliselt peame nentima, et rahvuskoondise ebaedu pole pelgalt juhus. Samas kui pelgalt statistiliselt asjadele otsa vaadata, siis leiame Eesti FIFA edetabelis meeste arvestuses 123. realt ning naised platseeruvad kohal number 99. Kui kõrvutada seda maailma riikide rahvaarvu suuruse edetabeli 153. kohaga, siis meie tulemus on pigem positiivne ja Häberli väljaütlemine mõjub selle taustal komplimendina.

Ometigi me tahame rohkem ja nii mõnedki osutuvad korvpalli või jäähoki suunas, kus meie koht rahvuskoondiste pingereas on palju kõrgemal. Aga siinkohal peame jälle statistilisele tõele otse näkku vaatama – jalgpall ei ole nagu mõni teine spordiala, kus on võimalik võita mõnda suuremat riiki, kuna see sport pole seal populaarsuse tipus – jalgpall on maailma kõige populaarsem spordiala. Meie rahvaarvust tulenevalt on meil selge ebaeelis võrreldes paljude teiste maadega, kus on püramiidi põhi altpoolt vaadatuna nii lai, et pinnas talentide sirgumiseks ja tipptasemel mängijate väljakujunemiseks on kvantitatiivselt soodsaks vormitud.

Tundub paratamatult, et ainus võimalus olla kellestki parem, on teha midagi teistmoodi. Peenhäälestus aitab meid tõenäoliselt hea õnne korral mõned kohad FIFA edetabelis kõrgemale, aga kui me tahame mõelda kunagi EM-finaalturniirile jõudmisest, siis peame tegema kõigist teistest riikidest midagi kardinaalselt erinevat. Võib-olla me peaks kogu jalgpalli enda jaoks uuesti leiutama?

Julge hundi rind on rasvane

Kas panustamine tehnoloogiasse ning tehisintellekti oleks midagi, mis aitaks Eesti jalgpalli mitu sammu edasi? Siinkohal on hea minna ajas mõned aastakümned tagasi ja mõelda Eesti kui e-riigi sünni peale. Toonased riigi liidrid leidsid, et Eesti on liiga väike ja vaene, et lubada endale teiste riikide eeskujul rasket ja kohmakat riigiaparaati. Selle asemel otsustati teha julged sammud ning uute digitaalsete lahendustega hoida kokku suurt hulka raha ja ressurssi ning samal ajal riigina jõuda kiiresti teistele järele.

Vaadates Eesti positsiooni erinevates edetabelites täna, siis peame tõdema, et oleme möödunud ka paljudest arenenud riikidest. Me tegime toona ja mõnekümne aasta jooksul midagi täiesti teistmoodi ja see tõi kaasa ka oodatud edu ja nüüd hiljem paljud õpivad hoopis meilt.

Eesti kohtunikud kasutavad juba tehnoloogia abi - eelmisest aastast on Premium liigas kasutusel videokohtunikud. Foto: Brit Maria Tael

Kõik märgid ja minu poolt eelpool kirjeldatu viitab sellele, et tehnoloogia surub ennast tugevalt jalgpallimaailma, küsimus on vaid ajas. Miks ei võiks olla Eesti ka siin pioneer ja teerajaja? Meie stardipositsioon jalgpalli seisukohalt ei ole võib-olla just kõige parem, aga mõelgem taas Eesti riigi tehnoloogilisele positsioonile 90ndatel – kes me siis olime.

Meie jalgpallisüsteemi plussiks on kindlasti suhteliselt noor treenerite kaader, kes on harjunud kaasaegset tehnikat kasutama ja ei karda tehnoloogiat oma igapäevaelus. Ma usun, et nagu noored riigiametnikud 90ndatel, suudavad tänased treenerid paremini adapteeruda uute digitaalsete töövahenditega kui näiteks mõned traditsioonilisemate jalgpallimaade staažikad, ent konservatiivsemad treenerid. Lisaks on meil riigis vajaminev tehnoloogiline kompetents, mida on rakendatud erinevates muudes valdkondades.

Meie kõigi aeg on piiratud ja samamoodi on piiratud aeg, mille jooksul tuleb noorest talendist välja koolitada tipptasemel jalgpallur ja see ei ole teistmoodi siin Eestis või kusagil mujal. Nagu enne mainitud, siis Eesti peamine nõrkus on see, et meil pole piisavalt palju materjali ja valikut püramiidi alumises otsas, et tipp oleks võimalikult kõrgel. Seega ainus võimalus on piiratud ajaraami sees pigistada olemasolevast ressursist välja maksimum ja tehnoloogia abiga rohkemgi veel. Seega iga treeningtund peab olema juba maast madalast maksimaalselt efektiivne ja tooma maksimaalset kasu. Tuleb teha kõvasti trenni, aga tuleb ka treenida täpselt õigeid asju ja teha tarku otsuseid.

See on just see koht, kus tehnoloogia ja tehisintellekt saaksid appi tulla. Tehisintellekti poolt toetatud videoanalüütika abil saaksime tekitada parema ülevaate treeningprotsessi tõhususest, andmaks vajalikku tagasisidet ja suunised nii treeneritele kui mängijatele juba alates noorteklassidest, et saaks treenida tõhusamalt ja õigeid asju juba maast madalast.

Jalgpall on keeruline mäng, kus individuaalsed oskused on küll tähtsad, aga ülioluline on ka üldine intelligentsus, oskus olla õigel aja õiges kohas ja teha õigeid otsuseid. See on ka kindlasti koht, mille treenimises saab rakendada tehisintellekti. Sarnaselt malemängule on jalgpallis suur roll mängijal info kiirel analüüsimisel ja otsuste langetamisel. Tänaseks on maletaja põhiliseks treeneriks arvutisüsteemid, on vaid aja küsimus, et see tuleks ka jalgpalli.

Jalgpallitreener Kristjan Tamme drooni lennutamas. Foto: Katariina Peetson / jalgpall.ee

Kuigi suurem kasu võiks tulla terve mängija elutsükli läbimisel tehnoloogia abil alates kõige noorematest, siis tehisintellekti võimekust saaks paremate tulemuste saavutamiseks kasutada ka juba staažikamate mängijate puhul. Reaalajas töötamise suutlikkusega vidoanalüütika süsteem võimaldab suuremas mahus analüüsida mängu eel ja käigus vastaste tegutsemist, mis aitab treeneritel märgata rohkem nüansse platsi kõrval ning teha koheselt õigeaegseid käike. Tehnoloogia võiks anda meile konkurentsitihedas jalgpallimaalimas väikesed, aga olulised eelised, mis muudaksid lõppskoori tablool meie jaoks positiivsemaks. Vähemalt osadegi mängude puhul.

AI võib päästa Eesti jalgpalli

Minu tunnetus ütleb, et AI võiks aidata meid FIFA edetabelis kümneid kohti ülespoole ning vähemalt EM-ile. Kuid mida me peaks selle heaks tegema? Esmalt vajab see sarnaselt 90ndate e-riigi sammudele julgeid otsuseid ja eestvedamist. See on kõige olulisem eeldus.

Teiseks ei ole päästerõngaks vaid üksikute klubide lokaalne tegevus, vaid see peaks olema üleriigiliselt rakendatav programm, mille käigus saab enamik klubisid enda staadionitele videoanalüütikaks vajalikud seadmed ja infrastruktuuri. Selle raames tuleks välja töötada ning juurutada infosüsteemid, mis suudaks Eestis kogutud andmete põhjal anda kõigile osapooltele suuniseid.

Ja kindlasti ei tasuks piirduda ainult Eesti andmetega – jalgpalli ajaloo jooksul on talletatud tohututes kogustes materjali, millest tehisintellekt suudaks ammutada jalgpallialast andmetarkust Eesti jalgpallis rakendamiseks. Me ei suuda Eestisse tuua suurt hulka maailma tipptreenereid, kuid läbi tehnoloogia me saaksime tuua siia osaliselt nende kogemust ja parimaid praktikad.

Eesti uue põlvkonna treenereid tuleks koolitada juba nii, et nad oskaksid rakendada neid tehnoloogiaid oma igapäevases treeningtegevuses. See aitab luua ka teadlikumad mängijad, kes fokusseeriksid tehnoloogia abil oma ajaressursi õigete asjade treenimiseks. Ilmselt väheneks seeläbi ka kaasnevate ebavajalike vigastuste oht.

Iirimaa klubi Dundalki taustajõud 2021. aastal Tallinnas euromängu eel treeningul ekraanilt andmeid analüüsimas. Foto: Brit Maria Tael

Sissejuhatuseski sai juba vihjatud, et kindlasti ei hakka tehisintellekt asendama jalgpallurit väljakul, sest nii ei oleks enam tegemist jalgpalliga, mida nii palavalt armastatakse. Küll aga me saaksime piltlikult öeldes ulatada treeneritele ja mängijatele kruvikeeraja asemel akutrelli koos asjakohase kasutusjuhendiga, et nad saaksid oma tööd teha tõhusamalt ja targemalt.

Kõik märgid viitavad, et tugeva seose tekkimine tehisintellekti ja jalgpalli vahel on paratamatus ning vaid aja küsimus. Varem või hiljem tekivad riigid ja jalgpallisüsteemid, kes hakkavad sellesse tugevalt panustama ja juba on kuulda peamiselt Põhjamaade suunalt esimestest projektidest ja ettevõtetest jalgpallitehnoloogia valdkonnas.

Kindlasti muudab see jalgpallimaailma üldilmet, sest nii on võimalik ka väikestel tehnoloogiliselt edumeelsematel riikidel parandada oma edetabelikohti jõudsamalt kui eales varem. Samal ajal võivad aeglaselt adapteeruvad riigid kukkuda jällegi allapoole. Ehk tehisarul on võimekus raputada kogu jalgpalli "kaardipakk" pikas perspektiivis sootuks segamini. Küsimus on selles, kuhu Eesti jalgpall end positsioneerida soovib – kas tahaksime olla pigem need esimesed pioneerid ja anda Eesti jalgpallile võimaluse olla oluliselt suuremad, kui meie rahvaarvu baasil võiks eeldada, või mitte.

***
Arvamusloo autor Andres Birnbaum on Eesti suurima kosmoseettevõtte, tarkvara- ja tehnoloogiafirma AS CGI Eesti juhatuse esimees ja tegutseb vabatahtliku tehnoloogiakonsultandi ja jalgpallivanemana Tartu Jalgpallikool Tammeka ridades.

3 kommentaari

Eranio   •  
(146.255.183.***)
5 pluss tekst. Aga see ei arvesta reaalse eluga, on õnn kui treener üldse leitakse. Tema tasemest ei hakka rääkima. Iga mängija jaoks on treeneri aeg piiratud. Mängijate tase on nii erinev, grupi 1 ja viimane on eri planeedilt. Aga harjutused samad. Unistuste maailmas ja tipptasemel piiramatu treenerite ressursiga on see muidugi tehtav.
Gert Guriev   •  
(80.235.108.***)
Olulin ei ole koht FIFA edetabelis, oluline on sisekliima.
humorist   •  
(46.131.26.***)
Maailmas tehakse tulemust väiksema rahvaarvuga, väiksema rahaga jne.

Pigem probleem mujal. Näiteks eestlaste mentaliteedis - temperamendis, laste üleüldises liikumises jne.

Noored liiga palju erinevate ekraanide taga ning tund-poolteist päevas jalgpalli mängides on kahjuks vähe. Isegi kui ekraanide taga ei olda, siis pikad koolipäevad veedetakse istudes.

Enne AI-d vaja ära lahendada spordi kultuuriline küsimus.

Kommentaari lisamiseks palun logi sisse või sisesta nimi ja kontrolltest.
FINAAL
Maailmameistrid! Noor Prantsusmaa parandas kahe aasta taguse vea
RISTNURK
KATARI PÄEVIKUD

Soccernet.ee Kataris!

Interaktiivne blogi ja vahetud muljed Eesti koondise reisilt Katari, kus kolme aasta pärast koguneb maailma jalgpalli koorekiht.

https://www.zone.ee/
MENÜÜ
 
KESKKONNAD
FACEBOOK