Ajakiri kõigest sellest, mis väljakul toimuvaks üldse põhjuse annab (2)

Proua Helga tutvustamas oma Flora sõpru. Pikemalt sellest loo lõpus. Foto: Andres Must

Praeguseks hetkeks, mil koroonaviirusest põhjustatuna on Euroopa liigad enamjaolt kolm nädalat lukus püsinud, on hakatud harjuma mõttega, mis liigade sulgemistele järgnenud esimestel päevadel jalgpallisiseselt kohati lausa ettekujuteldamatu oli – sellega, et edasi lükatud jalgpallimängud hooaja lõpuni tühjade tribüünide ees pidada tuleb.

Ma ei hakka siin üle kordama metafoore, kuidas jalgpallikirjutuses fänne jalgpallimängu lahutamatu osana on kirjeldatud, küll aga juhin tähelepanu, kui vähe kommertsjalgpalli tegutsemisruumis aega vajati, et noist siin sõnastamata jäänud metafooridest vabaneda.

Kommertslepingud ootavad täitmist, muidu variseb jalgpallielu kokku; ja ega fännidki kaotsi lähe, nemad istutatakse kodus telerite ette. Selline on lühike, kuid tõde mitte väga jalutama minna lubav kokkuvõte hoiatustest, mis lepingute ranget täitmist nõuavad. Aga leidub ka selliseid arvamusi, milles sisaldub hoiatus, et isegi juhul, kui need lepingud täidetud saavad, tulevad senised jalgpallipraktikad tavaelu normaliseerumise järel harjumuspärasest diskursusest välja tõsta ning täiesti uutesse paigutada. Üht sellist uut diskursust kirjeldas Müncheni Bayerni aupresident Uli Hoeness, kes ütles, et jalgpallist kaovad pikemaks ajaks sajamiljonilised üleminekusummad.

Harjumuskohaselt ümbritseb ümmargusi numbreid ikka veidi müstikat, kuid samas tuleb Hoenessit kuulates meeles pidada, et otsesõnu kõneleb ta siiski vaid jalgpalli ühest kategooriast – profijalgpallist. Muidugi on võimalik, et lähimas tulevikus vaadatakse üle sponsor- ja telelepingud, kärbitakse palkasid, lükkuvad edasi paljud üleminekud, vaadatakse kriitiliselt üle klubide isikkoosseisud, muutuvad klubide kõrvaltoodete tarneahelad ja võimalik, et kohendada tuleb tuhat muud senist harjumust, mida esimese hooga märgatagi ei oska.

REKLAAM

Seega võime küll nõustuda kaks päeva tagasi Saksa telejaama Sport1 hommikuprogrammi Doppelpass toimetuse väljapakutud retseptiga, mille kohaselt moodustab raha profijalgpalli päästva vaktsiini peamise komponendi, kuid ometi ei tähenda see, et jalgpallielu tervikuna saja miljoniliste üleminekute kadumisel kokku variseks. Selleks on jalgpalliga kaasnevad tegevusvaldkonnad piisavalt eriilmelised ning neil päevil pakub sellekohast kinnitust värskelt ilmavalgust näinud umbes poolteist kilo kaaluv saksakeelne trükis.

Foto: Andres Must

Tegemist on jalgpalli kultuuriajakirja 11 Freunde kahekümnendat tegevusaastat tähistava tagasivaatega, mis toimetuse välja antuna 457 leheküljele paigutud ning nende "suureks raamatuks" ristitud – "Das grosse 11 Freunde Buch". Tänasele kriisiolukorrale kohaselt jälgime esmalt jagatud moraalikompassi, puhastame Amazoni kaudu töölauale jõudnud raamatu välise kesta ning lööme alles seejärel kaaned avatuks.

Lugeja ees avaneb autobiograafia, ühe ajakirja enesekirjeldus, kokku panduna kahekümne aasta jooksul ilmunud materjalidest ning näpuotsaga lisatud meenutustest, miks, kellele ja kuidas ajakiri kõige üldisemas ning mõni konkreetne artikkel piiritletumana üleüldse sündis.

Mõni faktikene väärib kindlasti ka siin välja toomist. Näiteks ütleb ajakirja asutaja ja peatoimetaja Philipp Köster, kuidas tema ning ajakirja kaasasutaja Reinaldo Coddou H. väljaande esimese numbri 200 eksemplari 2000. aasta mais kaenlasse võtsid ja Berliini olümpiastaadionil Saksa karikafinaali ajal mängu külastajate hulgas maha proovisid müüa. Neil õnnestus esimesele ajakirjanumbrile, kolm marka tükk, leida kaheksa uut omanikku. Ülejäänu tassiti rohelisse sportkotti pakituna Coddou H. korteris asuvasse väljaande kujuteldavasse toimetusse tagasi.

Need kaheksa lugejat, kes kahe mehe koostatud esimese numbri endaga ühes võtsid, said toimetajate lootuses osa materjalist, millist Saksamaal üleriigilisena jalgpalliajakirjandus varem pakkunud polnud. Ajakiri pidi hakkama tegutsema põhimõttel, mis nüüd Kösteri sõnastatuna pidi vabanema jalgpalliklubide perspektiivist, vaatama jalgpalli fännide vaatevinklist ning vahendama jalgpallielu erapooletult, kirglikult, nostalgiliselt, kaasaegselt ja rõõmsalt.

Et tegemist on fännidelt fännidele suunatud ajakirjaga, sellest pole Köster mitte kunagi saladust teinud. Kes tema tekste varem lugenud on, teab, et ta Bielefeldi fänn on, ning kes seda varem ei teadnud, saab seda teada "suurest raamatust", kus Köster 2005. aastal tehtud intervjuud Lothar Matthäusiga meenutab.

"Kas sa oled Schalke fänn?" küsis Matthäus viisakate tervituste järel. Saanud vastuseks "Bielefeld", olla Matthäus, nagu Köster meenutab, halvustavalt lisanud: "Noh, ega ma väga mööda ei pannudki."

Matthäusi reaktsioon vajab kindlasti eestikeelsele lugejale lahti selgitamist ning seda kahel põhjusel. Esiteks saab selle kaudu osutada Matthäusi reaktsiooni fenomenoloogilisele põhjusele, teiseks saab sellesama näite abil tutvustada ka 11 Freunde enda töövõtteid ja eesmärke.

Nimelt tuleb Matthäusi reaktsioonile põhjust otsides tuvastada selle algosad, kuhu peale Bielefeldi ja Schalke tuleb lisada ka Matthäusile endale kõige kodusem Mönchengladbach, kus tema profikarjäär 70ndate lõpus alguse.

Tolle jalgpallilise pingevälja võib tervikuna paigutada Saksamaa loodeossa, mis geograafilisel kaardil omavahel ühendades kolmnurga asemel pigem küll peaaegu ideaalse sirge moodustab ning mille keskpunktile Schalke pesa Gelsenkirchen kõige lähemal asub. Sealt mõõdetuna jääb Mönchengladbach 80 ning Bielefeld 120 kilomeetri kaugusele.

Sedasi mõeldes võib esimese hooga jääda arusaamatuks, miks Matthäus Schalke ja Bielefeldi ühte patta paneb, seda enam, et Bielefeld ajaloolises plaanis sportlikult Mönchengladbachi ja Schalke mõõtu välja ei anna. Näiteks on Mönchengladbach ja Schalke omavahel Bundesliga piires kohtunud 94 korda, samas kui Mönchengladbach ja Bielefeld vaid 30.

Foto: Andres Must

Nüüd aga tuleb teha oluline lisamärkus. Nimelt kattus Matthäusi Mönchengladbachis veedetud periood (1979-1984) Bielefeldi klubiajaloo ühe edukama perioodiga, mis tähendab seda, et Mönchengladbachi mängijana osales Matthäus kaheksas Bielefeldi vastu peetud kohtumises. Kuna Schalke selsamal perioodil aga kahel hooajal kõrgliigas ei osalenud (1981/82 ja 1983/84), pidas Matthäus nende vastu vaid kuus mängu. Seega võivad Matthäusi enda kujutluses Gelsenkirchen ja Bielefeld paljuski ühte sulanduda ning tema reaktsioon ei väljenda jagatud, vaid rangelt isiklikke kogemusi ja isiklikke emotsioone.

Küllap saab lugeja aru, et meie ülesanne piirdus hetkel katsega pihta saada Matthäusi tunnetele ning pole võimatu, et see konstruktsioon kriitika tugevama raputamise järele koost laguneb. Kuid raputamine saab olla mõisteline ning kui see õnnestuma peaks, võib ka siin püsti seatud katse kokkuvõttes siiski õnnestunuks lugeda – selle kaudu innustati edasimõtlemist.

Edasimõtlemine kõige üldisemalt on aga ka 11 Freunde enda seatud tähtsaim eesmärk. Just taoliste pingete avastamine, nagu meie siin praegu teha püüdsime, nende pingete väljakaevamine ning lugeja ette tirimine, on olnud ajakirja kahekümneaastase tegevuse peamine ülesanne ning on täiesti arvestatav võimalus, et ajakirja töö suurim väärtus võimendub just tänasel päeva. Ajakirja iga lugu annab lugejale aimdust, et mitte ükski sajamiljonilise ülemineku läbikukkumine ei anna alust inimeste tavaelust jalgpalli välja rookimiseks. Vähemalt Saksamaal mitte.

Üks moodus edasimõtlemist innustada väljendub lugeja ette tõstetud kõverpeegli kasutuselevõtus. Rõhutatult viltusena loodud pilt võib avada perspektiive, rõhutada probleeme, mida tajumeeled tavapärases olukorras ei pruugi tabada. Seepärast tasub tänase päeva kontekstis viidata ühele tähelepanuväärsele tööle, mille väärtus ajas kindlasti muutnud on.

Selle autoriks on taas Köster, kes 2014. aasta suvel ilmunud numbris telejaamade näitliku saatekava koos sinna juurde kuuluva sisututvustusega koostas. Trikk on selles, et kogu kava oli koostatud jalgpalliga seonduvalt, kuid tähelepanuväärseks muudab tolle fiktiivse telekava fakt, et suur osa saadetest vaid tippjalgpalli ja Müncheni Bayerni tegemistele pühendatud olid.

Foto: Andres Must

Ei oska arvata, kas Köster telejaama Sport1 kava koostades üldse loomingulist rahuldust tundis või koostas ta Doppelpassi kahetunnise saate sisu tavapärasele harjumusele tuginevalt: "Jörg Wontorra (toonane saatejuht) ja Thomas Helmeri mõttevahetused Bundesligast. Saate esimesed 120 minutit arutletakse teemal, miks Bayern taas domineerib."

Köster jätkab. Sama telejaama saade Bundesliga Pur, kell 18:00-22:00: "Jutud ei piirdu vaid Bayerniga, vaid räägitakse ka rekordmeistri tegemistest. Samuti analüüsitakse hetke liidri seni peetud mänge." Et eestikeelse lugeja kahtlusi hajutada, märkigem, et "rekordmeister" ja "hetke liider" on Bayerni sünonüümid.

Aga hoiame sellest telekavast kinni. Niisiis, kui kuus aastat tagasi võis selle fiktiivse kava väärtustmõista suuresti vaid iroonia raames, siis täna näitab see kava täpselt, kuivõrd keerulisse, peaaegu lahendamatusse olukorda peavoolu spordimeedia tulemusspordi kadudes satub. Me saame iga päev kinnitust, et võistlusest väljapoole jäävas paradigmas on mõtlemine piiratud, fantaasia väga lühikese keti külge seotud, mida tõestavad spordiportaalides koostatud loendamatud viktoriinid. Viktoriin täidab siin võistluse eesmärki ja seda isegi siis, kui selle lahendaja vaid iseendaga võistleb.

11 Freunde seevastu on seadnud eesmärgiks näidata, et jalgpalli väärtused ei tulene vaid võistlusest, hetke tabeliseisust, vaid needsamad võistlused, needsamad tabeliseisud võivad igapäeva elu taustal virvendades ootamatult nähtavale ilmuda, tähendusi ja suhteid luua veel kaugelt pärast seda, kui need päevalehtedes ilmunud ja nende poolt ammu unustatud on.

Ühe sellise isikliku loo siia lõppu ka lisan. Juhtus see kaks ja pool kuud tagasi jaanuaris, kui sattusin Frankfurdis külastama üht Eintrachti fännide klubimuuseumis korraldatud teemaõhtut. Selle sisu pole antud juhul oluline, küll aga oli meeldejääv, kuidas ma seal küllap ühe vähese võõrkehana ühtäkki täiesti oma inimene olin.

Helga näitamas Flora jõulutervitust. Alates vasakult: spordidirektor Norbert Hurt, kujundaja Mihkel Kotkas, pressiesindaja Marthi Lepik, noortetööjuht Taavi Trasberg, tegevjuht Reili Järvalt ja turundusjuht Lauri Sibul. Foto: Andres Must

Olin sattunud kõrvuti istuma umbes kuuekümne aastase naisega, Helgaga, kes saades teada, et olen otsapidi Eestist, telefoni järele haaras, veidi aega fotoalbumis tuhlas ning seejärel Eestis tehtud ülesvõtteid näitama asus. Aga tema ülesvõtetelt ei vaadanud vastu mitte Tallinna vanalinn, vaid rohelises särgis jalgpallifännid.

Helga on suur Eintrachti fänn, püüab jõudumööda klubi kõiki mänge vaatamas käia ning oli ka eelmisel suvel Tallinnas Flora mängul kohal. Seal loodud fotokinnitusi sõprussidemetest ta mulle näitakski. Veelgi huvitavamaks läks aga tema lugu siis, kui ta näitas pool aastat hiljem saadud fototervitust Floralt, kes suvel sõlmitud tutvuse märgiks Helgale jõulutervituse olid saatnud.

Helga oli siiras vaimustuses. Ta palus mul floralasi tervitada ning tegi mind samal ajal tuttavaks oma seal viibinud sõpradega. Nagu juba ütlesin, et olin seal terve järgnenud õhtu kui oma inimene, ja seda lihtsalt seepärast, et mulle täiesti võõrad inimesed pool aastat varem omavahel sõprust olid loonud. Ei olnud mul südant Helgale öelda, et nood Flora fännid seal fotol mulle täiesti võõrad inimesed on. Milleks rikkuda ilusat lugu, ja pealegi, kes julgeb väita, et see lugu läbi on. On kuidas on, 11 Freunde kaante vahel sobiks see lugu pista küll.

2 kommentaari

Reeva Kuusk   •  
(90.190.173.***)
Võõrad :-) , aga siiski omad....
See oli uskumatult emotsinaalne reis, täis inimestevahelist soojust ja jalgpallielamust!
Jalgpallistaadionile marssisime õlg õla kõrval Eintrachti fännidega vesteldes.
Ja kuigi oli meid hoiatatud kohalike fännide eest, ei olnud meil kordagi tunnet, et me ohus oleme,. Vastupidi....Just Helga oli see, kes meid, väikest rohelist gruppi, üles noppis ja oma tiiva alla võttis. Ta üllatas meid suure külalislahkusega, kutsudes meid Eintrachti fännide klubimuuseumisse ja fännilavale Eestist ja Florast rääkima.
Respect poistele, kelle suurepärane mäng sillutas teed ka Eintrachti fännide südamesse, sest liikuda oli meil võimatu, kõik tahtsid meiega suhelda ja pilti teha:-))
FLORA muuseumit ? ootab Frankfurt Eintrachti logoga veinikann :-)
Elagu jalgpall ja elagu Helga!
kesa   •  
(82.131.34.***)
Ja kui see mäng Frankfurdis oleks peetud tühjade tribüünidega, nagu uus ajastu meid kummitab...….

Kommentaari lisamiseks palun logi sisse või sisesta nimi ja kontrolltest.
FINAAL
Maailmameistrid! Noor Prantsusmaa parandas kahe aasta taguse vea
RISTNURK
KATARI PÄEVIKUD

Soccernet.ee Kataris!

Interaktiivne blogi ja vahetud muljed Eesti koondise reisilt Katari, kus kolme aasta pärast koguneb maailma jalgpalli koorekiht.

https://www.zone.ee/
MENÜÜ
 
KESKKONNAD
FACEBOOK