Eesti koondise peatreener Karel Voolaid kinnitas pressikonverentsil, et ta kuulis, kuidas fännid lõpuminutitel laulsid "Kaua võib, ma ei kannata!" ja ta aktsepteerib poolehoidjate sõnumit.

"See käib jalgpallikultuuri juurde. Ma kuulsin ka seda, et Kojamees laulis hümni lõpuni ja plaksutasin selle peale. Ma aktsepteerin seda, kui mängijad ei suuda rahuldada ka kõige kõrgemate nõudmistega fännide vajadusi. Neil on õigus nõuda meilt rohkem. Nii peabki olema. Me peame spordis jääd murdma ja vagu kündma. Me peame olema kõvad vennad ja välja tulema sellest," vastas Voolaid fännide sõnumile.

"Ma arvan, et mängu alguse emotsioon ja tahe näitasid ära, mida me sellest mängust soovisime. Eks mäng ongi selline, et paljud asjad on õnnestumiste taga. Meil on pikk seeria, milles küll kõik mängijad pole osalised olnud, aga eks ta ikkagi võistkonda mõjutab. Eneseusk tuleb võitudest ja viikidest - me näeme seda igal tasemel. Eesti koondise mäng ei saagi olla praegu selline, et kui võidame, siis võidame viis tükki järjest. Täna me väga vajasime esimest väravat, aga Leedul oli piisavalt kvaliteeti, et meile vastu sähvatada. Ma vaatasin just hetk tagasi kõik väravad läbi ja see oli paras õnnetuste jada. Sellist väravat polnud, et oli ilus tabamus ja kergitad kaabut. Ma ei saa öelda seda lauset välja, et nüüd nii ongi. Me töötame eesmärgi nimel, et saada hea tulemus kätte. Selge see, et me ei saanud Leedu vastu tulemust, aga see on mingis mõttes juba eilne päev. Peame juba vaatama Makedoonia peale."

"Momente oli kindlasti minu A-koondise treenerikarjääri jooksul kõige rohkem. Ärevaid hetki oli Leedu poole peal piisavalt. Kujutage ette, et ma nõuan veel, veel ja veel. Ma ei saa nõuda mängijatelt totaalselt teist taset, millel nad igapäevaselt ei mängi. Ma nägin, kui palju nad seda mängu ootasid. Mina pean raskel hetkel nende kõrval olema ja neid toetama. Meil on ka küllaltki noor võistkond ja ma ei saa kellelegi näpuga näidata."

Voolaid loodab, et sellistele langustele on vasturohuks teatud persoonid, kes meeskonda platsil üles tõstavad.

"Ka riietusruumis sai öeldud, et 0:2 pole veel midagi ja maailm kubiseb võistkondadest, kes tulevad sellisest seisust välja. Tuleb uskuda. Pean platsi kõrval meeskonda innustama, et lõug ei langeks, aga praegu on see kerge kukkuma. Kuskil on sul ju käed ka seotud - üle joone ma ei saa minna ja õlgadest raputada. Sütitavad lauseid tuleb mult mängijatele palju, aga selge on ka see, et kui sa oled 50-50 mängus ja sulle lüüakse värav, siis sul peab olema mehelikku tahet. Me ei saagi jalgpalli nii mängida, et Leedul pole meie vastu ühtegi võimalust. Kui tuleb värav, siis tuleb seda aktsepteerida, pall keskringi viia ja edasi mängida. Ma ei saa öelda, et meie treeningud on seotud ainult palliveeretasimega. Näeme ka psühholoogia ja eneseusu taastamisega vaeva. Mängu alguses seda on, aga üks värav praegu murrab meid. See on treeneri jaoks väljakutse. Tuleb uskuda oma tegemistesse ja neid mängijaid toetada. See on minu silmis ainuke võimalus praegu."

Kogemusi nelja päevaga juurde ei osta

Juba pühapäeval ootab Eestit ees Rahvuste liiga kohtumine Põhja-Makedoonia vastu. Voolaid tõdes, et nelja päevaga kuskilt kogemust juurde ei osta.

"Teatud nooremate mängijate eksimused rünnakusuunas on andestatavad. Need, mis aga kaitsetööd puudutavad, on andestamatud. Tulebki mängijate tähelepanu pöörata sellele, et kaitsefookus peab olema väga kõrge. See on ainuke, mida me tänases päevas teha saame. Need mängijad, kes meil praegu on, annavad endast maksimumi."

"Jalgpallis on nii, et milleski tuleb ju vastasest üle olla, kui nad oma parimad omadused mängu panevad. Kui sa vastase positsioonirünnakule igale poole natuke hilined, siis tekib ahelreaktsioon, mis lõppeb tavaliselt värava ees. Kas see on kiiruse, kvaliteedi, jõu, eneseusu mix? Tõenäoliselt. Lõpuks nägime, et Pavelil [Marinil] olid krambid ja Mattias [Käit] hakkas väsima. Nii see lumepall veereb."

Voolaidilt küsiti pressikonverentsil ka selle kohta, kas ta sooviks koondise juures näha spordipsühholoogi. "Ma tean, mis seis on ja see ei ole kindlasti kõige lihtsam olukord. Mul oleks treenerina väga huvitav näha, mis hinnangu keegi väline ekspert siseelule annaks. Ümbertringi siseelu mittenägevad inimesed saavad lihtsalt oma arvamust avaldada. Tribüünilt või teleka eest on seda lihtne teha. Mina saan öelda seda, et mängijate eneseusk on tugevas seoses sellega, millisel tasemel ja kuidas nad igapäevaselt mängivad."

Persoonidest eraldi

"[Mihkel] Ainsalu on nüüd Ukrainas kolm mängu alla saanud. Pärast viimast Lvovi derbit oli ta selili maas ja täitsa soss omadega. Ta hakkab saavutama sellist taset, et ma ootan temalt rohkem, aga seda veel nõudma hakata ei saa. Seda saan siis, kui ta on ka Ukrainas keskväljal boss ja ta näeb selleks väga palju vaeva. Ta tahaks olla keskvälja valitseja, aga ta on veel teel sinna. Ma ei pea silmas, et ta peab Šahtjori ja Kiievi vastu keskvälja valitsema, aga tabeli teises pooles omasuguste klubide vastu küll," arvas Voolaid.

"Märten Kuusk võibki lähitulevikus kaptenipaela kandma hakata. Ta ei ole sinna kohale kinni naelutatud keskkaitsja, aga ta oli enne mängu persoonilt ja isikuomadustelt meie silmis parim valik," sõnas Voolaid. Kaptenipael käis käest kätte ja lõpuks kandis seda Nikita Baranov. "Nikita puhul tuleb ka öelda, et ta näitas teisel poolajal iseloomu. Meil oli plaan ehk noorukesele Peldile debüüt anda, aga stsenaarium oli täna nii karm, et Nikita pidi lõpuni mängima."

"Pavelis (üle paari aasta koondisesse naasnud Pavel Marinis - R. V.) on seda tahet ja emotsiooni värava suunas teravust luua. Näha oli, et kohanemine kiirema tempoga tõi teatud puudujääke välja, aga kindlasti mitte iseloomujoontes. Ma ei saa aktsepteerida mängijaid, kes ei vea oma jalgu järgi, aga temal seda probleemi kindlasti pole. [Siim] Luts suudab oma parimal päeval ehk natuke kvaliteetsemalt mängida ja on vaja veidike vanu asju vaja koondises meelde tuletada. Ehk suudab ta järgmistes mängudes sammu edasi teha."

A: Eesti - Leedu

A: Eesti vs Leedu

Eesti - Leedu 1:3