Viimasest tagahoovipoisist, Miroslav Klose näitel (0)

Foto: Klose Instagram

Neil päevil ilmus Saksamaal neljasaja viiekümnele leheküljele paigutatud biograafiline tagasivaade viis aastat tagasi vanima mängijana Saksamaa koondisesse kuulunud ründajast, kes oma neljandal MM-katsel 36-aastasena maailmameistriks tuli. 

Tolleks meheks on Miroslav Klose.

Sissejuhatava märkusena tuleb öelda, et Klosega seonduv väärib alljärgnevalt tähelepanu mitte niivõrd tema sportlike saavutuste, vaid väärtustähenduste pärast, millega saksakeelne ajalookirjutus teda siduma võib hakata. Nimelt võib tuvastada esimesi märke, et Kloset võidakse hakata tajuma ühe ajastu lõpu tähistajana.

Taolist kahtlust toidab juba viidatud biograafia, nimeka ajakirjaniku ja kirjaniku Ronald Rengi koostatud ning kirjastuse Piper välja antud "Miro", mille tagakaanelt võime leida järgneva kokkuvõtte: "Viimane maailmameister, kes sirgus tagahoovist (s.k Bolzplatz). Teist sellist nagu tema ei saa enam kunagi olema. Tema oli see, kes veel kahekümneaastasena oma kodulinna amatöörliigas (Bezirksliga) esindas. Aga siis maailmameistriks tuli."

REKLAAM

Minul avanes kena võimalus Klose biograafia avaliku esitluse ja selle koostaja Rengiga kohtuda kaks nädalat tagasi Kaiserslauternis, kui tema värske teos raamatupoeketi Thalia kohalikus filiaalis esitlemisele tuli. Väike Kaiserslautern, Tartu mõõtu linnake kuulus nonde viie linna hulka, kus Reng oma raamatu esitleda võttis ning valik Kaiserslauternile polnud mõistagi juhuslik.

Nimelt seostub Kaiserslauterni ja selle lähiümbrusega nii Klose nooruspõlv, kui ka esimesed profisportlikud kordaminekud. Vaatamegi nüüd "Miro" abil esmalt, millised olulised sündmused Klose elukäiku kujundasid, et siis veel korra Klosele omandatava tähendusväärtuste juurde pöörduda.

Küllap on Eesti jalgpallihuviline teadlik, et Klose sünnipäraselt poolakas on, küll aga võib vähem teada olla fakt, et ta oma elu esimesed aastad hoopis Prantsusmaal mööda saatis ning poola-prantsuse kakskeelses kultuuriruumis üles kasvas. Nimelt sai tema isa, profijalgpallur Josef Klose mõni kuu pärast Miroslavi sündi 1978. aasta suvel tööpakkumise Prantsusmaa teise liigasse kuulunud AJ Auxerre'ilt.

Miroslavi isa pidas seal vastu kolm hooaega, milliseid võib kindlasti edukaks pidada. Kohe esimesel hooajal jõuti karikasarjas poolfinaali, sellele järgneval hooajal suudeti aga tagada koht kõrgliigas. Niisiis avanes Josef Klosel 1980. aasta juulis võimalus pidada kõrgliigas maha oma esimene kohtumine.

Siiski jäi edasine kõrgliigakarjäär napiks, sest Auxerre kutsus oma ridadesse ka teise poolaka, nimeka Poola koondislase Andrzej Szarmachi ning kuna Prantsusmaa klubidele oli välismängijate arv piiratud, libises Klose põhimeeskonna nimekirjast välja. Järgneva aasta mängis ta Auxerre'i B-võistkonnas ning sellele järgnevalt kuni 1984. aastani neljandasse ja kolmandasse liigasse kuulunud FC Chalonis.

1984. aastal pöördus perekond Klose Poolasse tagasi, kuid poliitilistest sündmustest ajendatuna põgeneti juba aasta hiljem Saksamaa LV-sse. Pere elukohaks sai Kaiserslauternist pooletunnise autosõidu kauguse jääv, täna umbes viie tuhande elanikuga Kuseli-nimeline külake.

Miroslav oli siis seitsmene ning sõnagi saksa keelt oskamata pidi Saksa koolis hakkama saama. "Ich gehe ich nach Hause" (e.k "Mina lähen mina koju"), on Klose oma kohanemisraskused saksa keeles illustreerivasse lausesse paigutanud. Samas aga märgib ta ka seda, et võrreldes teiste pereliikmetega omandas tema uue keele suhteliselt kiiremini tänu jalgpallile. Täpsemini öelduna, keele omandas ta jalgpallimängu ajal saksa koolikaaslastega.

Viimane maailmameister, kes sirgus tagahoovist. Foto: Andres Must

Raamatu autor, kellega ma mõned päevad pärast "Miro" esitlust mind hariva kirjavahetuse maha pidasin, ütles, et juba ainuüksi fakt, et kümneaastasel inimesel on elamise kogemus kolmes riigis ning kes enesekehtestamiseks samuti kolme keelega kohanema pidi, on juba iseenesest materjal, mis kirjutajat paeluda suudab. Ent nagu Reng ütles, lisandus Klose puhul veel teisigi kirjutamishuvi ärgitanud tegureid.

Näiteks toob autor välja Klose ebatraditsioonilises tempos kulgenud sportliku arengujoone. Klose oli juba 20, kui sai esimese õrna kinnituse, et temast üleüldse elukutseline mängija võiks saada. Juhtus see siis, kui ta nii Kuselist kui Kaiserslauternist võrdselt mõnekümne kilomeetri kaugusele jääva Homburgi linna esiklubiga lepingu sõlmis ning nende teist võistkonda esindama hakkas. Homburgi esindusmeeskond mängis toona kolmandas, teine meeskond aga viiendas liigas.

Järgneva kolme aasta jooksul astus aga Klose igal aastal sammukese võrra kõrgemale. Too arengutrepp nägi välja selline: 1997/98 Homburg II; 1998/99 Homburg; 1999/2000 Kaiserslautern (amatöörid); 2000 Kaiserslautern. Oma esimese kõrgliigamängu pidas ta 2000. aasta aprillis, aasta hiljem märtsis jõudis oma esimese koondisemänguni ning veel aasta hiljem kuulus juba Saksamaa MM-koondisse, kellega ta tol turniiril finaali jõudis.

Klose karjäär liikus aga veel mõnda aega tõusvas tempos – Bremeni Werder, Müncheni Bayern ja viimaks Rooma Lazio ning nagu Reng ütles, tunnistas PSG praegune peatreener Thomas Tuchel talle, et neli aastat tagasi soovis ta Dortmundi Borussia juhendajana toona 37-aastase Klose oma klubisse tuua. Klose aga olevat vastanud, et jalgpallurina pole tal enam midagi tõestada ning ütles pakkumisest ära.

Kordame veel, et 2014. aastal tuli Klose maailmameistriks ning 16 väravaga kuulub tema nimele ka maailmameistrivõistluste ajaloo edukaima väravalööja rekord. Kaks aastat pärast mängijakarjääri lõppu, 2018. aastal, siirdus Klose tagasi Bayernisse, kus ta täna klubi U17 võistkonda juhendab.

Niisiis peaks isegi kõige põgusam pilk Klose karjäärile veenma, et temasugune sportlane raamatu näol mäletamist väärib ning enne Rengi on see töö paaril korral ka ette võetud. Saksakeelse Wikipedia andmeil on seda 2014. aastal teinud kaks autorit – Christoph Nagel ja Jens Dreisbach, kuid mõlemal juhul on autoreid innustanud Klose spordistatistilised saavutused.

Rengi töö lähtekoht oli aga sootuks teistsugune. Nagu ta mulle ütles, ei paku talle esimeses järjekorras huvi mitte niivõrd sportlikud saavutused, kuivõrd inimeste elukäigud. See arusaam on teda juhtinud ka eelnevate biograafiate puhul, kuigi, nagu ta tunnistab, sattus ta raamatute kirjutamise juurde juhuslikult.

Palju tunnustust väärinud "Miro" autor Ronald Reng. Foto: Andres Must

Täna 49-aastane Reng oli enne raamatute kirjutamise juurde jõudmist tunnustatud spordiajakirjanik, mida kinnitavad vahemikus 2001-2010 saadud seitse parima saksa spordiajakirjaniku auhinda (Großen Preis des Verbandes Deutscher Sportjournalisten).
Raamatukirjutamine aga, nagu öeldud, sai alguse juhuslikult. Nimelt tegi talle sajandivahetuse paiku sellise ettepaneku Lars Leese, sakslasest väravavaht, kes arvas, et tema karjäär piisavalt põnev on, et selle vastu ka teised huvi võiksid tunda.

Tõepoolest, Leese karjäär pendeldas vahemikus Saksamaa amatöörliigast Inglismaa tippseltskonda ja sealt tagasi Saksamaa amatööride sekka. Ajavahemikus 1995-2000 nägi see konkreetseid klubisid silmas pidades välja järgmine: Kölni Preussen – Leverkuseni Bayer – Barnsley – Kölni Preussen.

Noist karjäärivõngetest käima tõmmatud "Der Traumhüter" pälvis nii kunstikriitilist kui ka institutsionaliseeritud tunnustust. Ühelt poolt võrreldi seda Nick Hornby kultusliku jalgpalliraamatuga "Fever Pitch", teisalt nimetati see 2004. aastal ajalehe The Telegraph poolt läbi viidaval parimate spordiraamatute valimisel parimaks biograafiaks. Veelgi suurema tunnustuse pälvis Reng aga seitse aastat hiljem, kui tema biograafia varalahkunud Robert Enkest William Hilli auhinna vääriliseks arvati.

Kolmeteistkümne seni ilmunu raamatu hittide hulka tuleb lisaks Leese ja Enke raamatutele ("Robert Enke. Ein allzu kurzes Leben", 2010) kaasata ka biograatia Bundesliga esimestel kümnenditel treeneriametit pidanud Heinz Höherist ("Spieltage. Die andere Geschichte der Bundesliga", 2013). Kõik kolm kõnealust raamatut on saadaval ka ingliskeelsena.

Tagasi "Miro" juurde tulles peab muidugi täpsustama, et eelpool viidatud tagakaanele paigutatud rõhutus: "Viimane maailmameister, kes sirgus tagahoovist ...", sai teoks kirjastuse otsusel. Reng selgitas, et küllap tuleb kirjastuse taolist otsust vaadata raamatu müügistrateegiat silmas pidades.

Oli ju juba Klose jalgpalluriks sirgumise ajal enamus tippudeks sirgunud noori mehi jalgpalliakadeemiate kasvandikud ning tippjalgpallis oma koha kinnistanud Klose seega teiste seas suur erand. Reng kordab mitmel juhul, et Klose karjäärile tagasi vaadates ei tohi unustada, et ta veel kahekümnesena amatöörklubis mängis. Sellises vanuses ja selliselt tasemelt reeglina päris tippu enam ei jõuta.

Peategelase enda omaaegsetele sarnastele kõhklustele osutab Reng ka raamatuesitlusel Kaiserslauternis, kui ta ühe Klosega tehtud ammuse teleintervjuu ette mängib. Tegemist on Klose profina antud esimese suurema intervjuuga, mille kulminatsiooniks võib tänaste teadmiste pinnalt pidada tema vastust küsimusele, kas ta ka koondise peale mõtleb. "Mitte mingil juhul," annab Klose siira vastuse.

Intervjuu andmise hetkest jääb Kloset esimesest koondisemängust lahutama veel vaid kuus kuud ja kaks päeva. Raamatuesitlusele tulnuil oli võimatu naerupahvakat tagasi hoida.

Klose esimene teleintervjuu 19 aasta hiljem vaadatuna. Publikul Kaiserslauternis oli raske naeru tagasi hoida, kui Klose koondisemõtetele üheselt "ei" vastas.

Reng räägib, et Klose lugu on õppetund sellest, kuidas tänu uudishimule, pidevale eneseharimisele ja iseõppimisele on võimalik maailma tippu jõuda. Teine järeldus, mille jalgpalli üldist arengujoont silmas pidades teha saame, väidab aga seda, et vähemalt jalgpallis pole seda täna enam võimalik korrata. Jalgpalluriteks sirgutakse täna juba väiksest peast treenerite rangel juhendamisel ning andekamad noored suunatakse kiiremas korras selleks loodud õppeasutustesse.

Muuseas, kui vaatame toda Klose 2000. aasta sügisel antud teleintervjuud suunatud tähelepanuga veel korra, siis võime isegi tema esinemisest välja lugeda, et meiega kõneleb iseennast mitte varjav inimene. Me näeme rääkimas noort meest tänavalt, kel veel päev varem polnud aimugi, kuidas avalikkuse ees esineda. Täna on temavanustel tippliigades osalevatel mängijatel taolised hirmud ja kõhklused ammuilma selleks otstarbeks kohandatud meetoditega maha lihvitud.

Tolles teleintervjuus näeme aga esinemas 21-aastast noort inimest, jagamas omi mõtteid, olles seda tehes küll veidi häbelik, isegi kartlik, kuid kes meist siis koolitust saamata esimest korda avalikkuse ees kõneledes seda poleks. Me näeme arutlemas lihast ja luust inimest, mitte aga profijalgpalluriks treitud noort professionaali, kelle kohustuste hulka kuulub teadmine oma kohast nii väljakul kui ka selle kõrval.

Klose esimene teleintervjuu profina täispikkuses, milles ta väidab, et ei mõtle veel koondisele. Esimese koondisemänguni jääb siis veel pool aastat.

Tänaste mängijate erinevus omaealisest Klosest väljendub õppeprotsesside eesmärkides, mille tähtsa osa moodustab ühtlustamine. Sedasi võib küll ühelt poolt laiendada tunnustust leidnud teadmiste levikut, kuid nagu siinses rubriigis jalgpalli puhul viidatud, kipub taoline meetod lämmatama isikupära, mis omakorda üldisele arengutasemele ootamatuid tagasilööke võib põhjustada

Nagu öeldud, pälvis Klose Rengi tähelepanu just tänu isikupärasele elukäigule ning isikupärasele arengule, mida rõhutab kirjastuse Piper veendumus, et "teist sellist nagu tema ei saa enam kunagi olema". Kokkuvõtvalt võib tõdeda, et Klose looga tahetakse meile kinnitada, et muru kunagi tõesti rohelisem oli.

Sellise emotsiooni pealt on põnev ootama jääda ka Rengi hetkel käimasoleva töö vilju. Nimelt on Reng kaheksa aasta jooksul jälginud kolme jalgpalliakadeemia noormehe käekäiku alates ajast, mil nad 14 olid. Täna on nad 22-aastased noored mehed ning Reng arvab, et aeg on piisavalt küps, et nende lood raamatukaande vahele kinnistada.

Julgen ennustada, et kõrvutades nonde noorte meeste lugusid noore Klose omaga, võime küll leida sarnasusi nende ootustes ja unistustes, kuid kindlasti märkame ka, kuivõrd teistsuguse iseloomuga võivad olla pinged, mis nendega kaasnevad. Olgu selle põhjuseks kasvõi ühiskonna ootus, et tema liikmed oma elu ja tegemisi omavahel üha intensiivsemalt jagaksid.

Kommentaarid

Kommentaare ei ole.

Kommentaari lisamiseks palun logi sisse või sisesta nimi ja kontrolltest.
FINAAL
Maailmameistrid! Noor Prantsusmaa parandas kahe aasta taguse vea
RISTNURK
KATARI PÄEVIKUD

Soccernet.ee Kataris!

Interaktiivne blogi ja vahetud muljed Eesti koondise reisilt Katari, kus kolme aasta pärast koguneb maailma jalgpalli koorekiht.

https://www.zone.ee/
19:00
MENÜÜ
 
KESKKONNAD
FACEBOOK