Kui Eeva Esse esitab küsimuse "See Eesti jalgpallur mängis esmalt Austria esi- ning Sloveenia ja Rumeenia meistriliigas, mille järel siirdus Armeeniasse, kus tuli kohe esimesel hooajal riigi meistriks?", siis peab Kuldvillaku võitu püüdev mängija 80 punkti – tundub ju õiglane väärtus? – sisse kasseerimiseks vastama: "Kes on Ilja Antonov."

27-aastasest poolkaitsjast sai 18. välisriigi meistriks tulnud Eesti jalgpallur, kusjuures esimene, kes suutnud seda Armeenias. Viimases voorus vajas tema koduklubi FC Ararat-Armenia duellis Noahiga vähemalt viiki. Neli päeva tagasi samalt meeskonnalt karikafinaalis väga valusa kaotuse – enne penaltiseeria kaotamist mängiti maha 4:1 edu – saanud Ararat-Armenia ei vääratanud, vaid võitis 2:0. Antonov tegi kaasa terve kohtumise.

Poolteist tundi pärast lõpuvilet Soccernet.ee-ga vesteldes oli Antonov läbinisti rõõmus ja rahulolev. "Praegu oleme juba restoranis ja ootame banketi algust. Meil tuleb päris huvitav õhtu!" teatas ta muheledes. Ararat-Armenia meeskond seda õhtut kahtlemata väärib, sest ülesanne– meistritiitli kaitsmine – on edukalt täidetud. Nüüd on aeg suurt tööd Kaukaasia kombe kohaselt tähistada.

• Lõpp hea, kõik hea! Antonovile meistritiitel, Baranovi koduklubi lõpuspurt viis nad Euroopa liigasse
• Antonovist sai 18. Eesti mängija, kes välismaa klubiga meistriks tulnud

Kuivõrd ärevalt meeskond tänasele mängule läks? Olite ju kas-kõik-või-mitte-midagi olukorras?
Jah, nii oli. Neli päeva tagasi kinkisime Armeenia karika Noahile. Täna olime seetõttu topelt motiveeritud. Meile oleks ju piisanud ka viigist, aga seisu hoidmise peale keegi isegi ei mõelnud. Kindel plaan oli võita ja võtta oma. Me ei kavatsenud enam Noahile teist kingitus teha. See oli meie meistritiitel ja võtsime selle ka ära.

Kõik alla selle olnuks ka põrumine?
Jah, sest meie klubi töötab ainult meistritiitli nimel.

Miks hooaja lõpp meeskonna jaoks nii heitlikuks osutus?
Pärast liiga poolitamist (kui 10 meeskonda olid omavahel mänginud kaks ringi ehk 18 vooru, eraldati ülemine kuuik ja alumine nelik, kes mängisid isekeskis veel kaks ringi – O. J.) olid kõik mängud väga huvitavad ja võrdsed. Kergeid kohtumisi polnud.

Kui meil oli neljamänguline võiduta seeria, mille vältel ei suutnud me ka normaalsel hulgal väravaid lüüa, siis rääkisime omavahel palju, et kuidas sellest august välja tulla. Rõhutasime isekeskis, et kõik on meie enda kätes. Lõpuks leidsime õige energia ja meeskonnavaimu ning võtsime oma. Aga tõsi on see, et veel neli vooru tagasi polnud olukord see, mida me soovisime.

Kindlasti ei olnud olukorraga rahul ka juhtkond ja omanikud. Kuidas meeskond sealt tulnud survega toime tuli?
Treeneritetiim küll kaitseb meid igasuguse surve eest, aga samas saavad kõik mängijad aru, et tulemust alla esimese koha keegi ei aktsepteeri. Treenerite kohta saan öelda ainult head – nad säästsid mängijaid ja võtsid löögi enda peale. Meeskonna sees õnnestus hoida rahulikku miljööd ning just see meid lõpuks aitas ja sihile viis.

Kuus vooru enne Armeenia kõrgliiga lõppu edestas Ararat-Armenia enda lähimat jälitajat Gyumri FC Širakki kaheksa punktiga, aga siis tabas meeskonda neljamänguline võidupõud, mille käigus teeniti vaid kaks punkti. Seis muutus palju süngemaks, sest kaks vooru enne lõppu oldi Širakiga võrdsel pulgal.

Viimased kaks mängu aga võideti ja kuna Širak lõpetas kahe kaotusega, oli tiitel Ararat-Armenia jagu. Muuseas, Širak langes koguni neljandaks, sest kaotas täna Nikita Baranovi koduklubile FC Alaškertile, kes tõusis ise pronksikohale (eurosarja pääsevad siiski mõlemad).

Antonovi hooaeg oli vastakas. Armeenia kõrgliiga 28 kohtumisest pääses ta platsile 18-s, aga algkoosseisu kuulus kõigest kaheksas. Selgeks põhitegijaks tal tõusta ei õnnestunud. Samas hooaja otsustavas faasis pääses ta platsile pea igas mängus.

Kuidas jääd rahule isikliku hooajaga?
Nii ja naa. Kui vaadata resultaati, siis võitsin ühe aastaga kaks tiitlit (lisaks meistriks tulekule pälvis Ararat-Armenia tänavu ka Armeenia superkarika – O. J.) ning karikasarjas tuli kolmas peaaegu kah. Sellega võib rahule jääda, aga mänguaja nimel pean veel tööd tegema. Konkurents meeskonnas on väga tugev ja koosseis on treeneri otsus.

Jalgpallurina tahan muidugi rohkem minuteid kui need, mis mulle sel hooajal anti, aga samas proovin saadud minutid nii hästi kui võimalik ära kasutada ja olla meeskonna jaoks kasulik mängija. Hooaja otsustavates kohtumistes sain päris palju mängida ja see valmistab rõõmu.

Uuel hooajal jätkad samas klubis?
Lepingut Ararat-Armeniaga on mul tõesti veel üks aasta alles ja olen siin Armeenias õnnelik. Kui rääkida jalgpalli-välisest poolest, siis mul ja mu perel on siin väga mugav. Elame-näeme, mis elu toob, aga praegu pole plaanis kuhugi liikuda. Samas ei tea jalgpallur kunagi, mis ootab homme või paari päeva pärast. Aga tänasel päeval olen siin väga õnnelik.

Meistritiitel tagab koha Meistrite liiga eelringis, mis on ilmselt motivaator samas kohas jätkamiseks?
Eks paljud mäletavad meie eelmise suve eurosarjaseiklust, kui olime Euroopa liiga alagrupiturniirist kõigest ühe penaltiseeria kaugusel (Ararat-Armenia kohtus Euroopa liiga play-off'is eelmises ringis Nõmme Kaljust jagu saanud Luksemburgi meistri Dudelange'iga, kellest kodus tänu Antonovi 90+3. minuti väravale 2:1 jagu saadi, aga võõrsil sama skooriga kaotati; penaltiseeria võitis Dudelange – O. J.). Proovime ja vaatame, mis juhtub. Euroedu on kindlasti üks meie eesmärk. Need on meie klubis alati kõrged.

Kuidas Armeenias koroonapaus möödus ja kui hõlbus oli see üle elada?
Alguses polnud nakatunuid kuigi palju, aga praegu, kui kõiki reegleid on leevendatud ja kohad avatud, siis tuleb iga päev päris palju haigestunuid juurde. Minu kui jalgpalluri elu koroona-epideemia mõjutanud ei ole. Muidugi, välja arvatud need kuus nädalat märtsis ja aprillis, kui meeskonda ei saanud treenida.

Praegu aga igatsen juba publiku ees peetavaid kohtumisi. Kuigi publikut ei lubata, siis õnneks täna olid meie pereliikmed ikkagi staadionil mängu vaatamas. Rääkisin oma 15 minutit turvamehega, et ta minu pere ja teiste mängijate naised ikka staadionile lubaks. Armeenias saab ikka ilusa sõnaga kompromissi leida.

Paistab, et oled praegu oma karjääriga heas kohas?
Jah, olen küll. Esimene hooaeg Armeenias tõi esimese välismaal võidetud meistritiitli. Ma pole meistriks tulemise tunnet kaua aega tundnud (Antonov võitis 2013 ja 2014 FC Levadia koosseisus Eesti meistritiitli – O. J.) ja nüüd on väga hea ja huvitav seda taas kogeda.

Nüüd tuleb loota, et sügiseks on reisipiirangud kadunud ja saad kenasti koondist esindada?
Meil on Rahvuste liigas ju väga huvitav alagrupp. Minu jaoks on tulemas ju isiklik derbi (Eesti kolmandaks vastaseks C-tasandi teises alagrupis Gruusia ja Põhja-Makedoonia kõrval on Antonovi praegune töökoht Armeenia – O. J.). Ootan sügist põnevusega!

* * *

Poolkaitsja Ilja Antonov

• Sündinud 5. detsembril 1992.
• Profikarjäär: FC Levadia (2012–2016), SC Horn (Austria, 2017), Velenje Rudar (Sloveenia, 2017–2018), FC Hermannstadt (Rumeenia, 2018–2019), FC Ararat-Armenia (2019-...).
• Koondisekarjäär: debüüt 2012. aasta 1. novembril Omaani vastu, praeguseks 50 A-maavõistlust ja 2 väravat.
• Saavutused: Eesti meister 2013 ja 2014, Armeenia meister 2020.