Mis on sündmus, mille järgi Eesti jalgpallikoondist Euroopas ja maailmas kõige rohkem teatakse? 1937. aastal Königsbergis peetud MM-valikmängus Saksamaa vastu võidetud esimene poolaeg? Ei. 3:1 võit Serbia üle? Ei. EM-valiksarja play-off'i jõudmine 2011? Samuti mitte. Mart Poomi ja Ragnar Klavani vägevad karjäärid. Jällegi ebatäpne vastus.

See kõik on loogiline, sest Teisele maailmasõjale eelnenud jalgpall argiteadmiste sekka ei kuulu. Ning peale San Marino pole Euroopas jalgpallikoondist, kes poleks suutnud viimase 10 aasta jooksul serveerida mõnda superüllatust. Andorra alistas näiteks Ungari ja Fääri saared Kreeka. Kaks korda.

Eesti play-off'i jõudmine on muidugi vägev saavutus, aga pikemas ja suuremas plaanis siiski Euroopa jalgpalli üldpildist ei eristu. Erinevalt Läti jõudmisest 2004. aasta EM-finaalturniirile. Play-off'i on jõudnud näiteks ka Montenegro (samuti Euro 2012) ja Iisrael (Euro 2000). Kas me mäletasime seda? Oleme ausad, ei olnud ju meeles.

Ning Poom ja Klavan on küll mänginud Premier League'i tipptasemel ja seda liigat natukene põhjalikumalt jälginutel ilmselt meeles, aga suurema tõenäosusega paneb keset suvalist Hispaanias, Horvaatias, Maltal või Poolas aset leidvat jalgpallivestlust tulukese plinkima fraas "The match that never was.", mis tähistab 1996. aasta 9. oktoobril Kadrioru staadionil toimuma pidanud, aga šotlaste slikerdamise ja FIFA delegaadi ebapädevuse tõttu ära jäänud Eesti – Šotimaa MM-valikmängu.

Ning Eesti jalgpallikoondise ajaloo kuulsaima episoodi sünni eest vastutab otseselt Valgevene koondis, kelle Sinisärgid neli päeva varem ehk 5. oktoobril 1996 Kadriorus 1:0 alistasid. Väidetavalt olla just see mäng ajanud võistluskeeldude ja vigastustega plindris olnud ning Riias hädavaevu Lätist jagu saanud šotlastele hirmu nahka ja pannud nad otsima võimalust mängust Eestiga kõrvale nihverdada.

Võiduvärava autor Hohlov-Simson: võit polnud meie jaoks tavaline tulemus

Kolm aastat varem Tallinnast hõlpsa 3:0 võiduga lahkunud Šotimaa pidi nimelt tõdema, et islandlase Teitur Thordarssoni juhendamisel näitas Eesti meeskond hoopis südikamat, süsteemsemat, loogilisemat ja atleetlikumat jalgpalli kui näieks 1995. aasta suve EM-valikmängudes, kus tunnistati ainult kaotuseid ning mängupilt oli lootusetu ja sihitu.

Eesti värav sündis 52. minutil, kui Sergei Hohlov-Simson koksas peaga Lasnamäe-poolsesse väravasse abitribüüni eest toimetatud nurgalöögi.

"Mängisime tol päeval Valgevenega kui võrdne võrdsega. Pärast väravat jäime küll hästi tugeva surve alla, aga seisime kuidagi ära. Esimene emotsioon oligi: hoidsime ära! Võit polnud meie jaoks ju üldse tavaline tulemus (tegu oli Eesti esimese võiduga valiksarjas pärast taasiseseisvumist – O. J.) ja see tuli tänu terve meeskonna heale sooritusele," räägib praegu FCI Levadia tegevjuhina töötav Hohlov-Simson.

Eesti meeskonna kvaliteedihüpet oli näha olnud juba 31. augustil Minskis peetud mängus, mis lõppes 0:1 kaotusega (tolles matšis sai Mart Poom juba 5. minutil näovigastuse ja tema asemel tuli platsile debütant Sergei Pareiko). Kodus suudeti aga Thordarssoni käe all nähtud vaev ka tulemuseks vormida.

"Kõige alus oli kaitsetöö. Esimesed pool aastat Thordarssoni käe all me harjutasime ja lihvisime liinikaitset, sest enne seda oli ju mängitud liberoga. Liinikaitse oli vundament ja kui see juba kandis, siis hakkasime sinna peale ehitama ründetegevust, mis koosnes lihtsatest, aga kindlatest käikudest, mis olid paika pandud ja mida alati pidi tegema. Kokkuvõttes ütlen, et Teituri ajal tegime meeletult tööd," meenutab Hohlov-Simson.

Neljast maavõistlusest kolm võitu, kaks korda Operi duubli abil

Tolles valiksarjas teenisid nii Eesti kui ka Valgevene lisaks teineteiselt võetud võitudele kumbki ühe viigipunkti (Valgevene Lätiga tehtud 1:1 ja Eesti Monacos Šotimaaga tehtud 0:0 eest). Mõlemad kogusid seega neli punkti, aga paremate väravate vahe alusel (4:16 vs 5:21) kuulus viies koht Austria, Šotimaa, Rootsi ja Läti järel Eestile.

Seejärel on mõlemad koondised osalenud kümnes valiksarjas ilma samasse alagruppi sattumata. Küll aga ollakse mitmel puhul mindud vastamisi maavõistlustes, kus Eesti vaatevinklist võttes on fookuses olnud meie ründajad.

Järgmine duell Valgevenega pärast 1996. aasta oktoobris saavutatud võitu leidis aset 2000. aasta juunis taas Kadriorus. Thordarsson oli läinud ja Arno Pijpers polnud veel saabunud, peatreeneriks oli Tarmo Rüütli, kelle jaoks oli see toonase aastase ametiaja esimene kodumäng. Eesti saavutas 2:0 võidu tänu Andres Operi 4. ja 81. minuti väravatele.

"Vajame võite nagu õhku, et Eesti jalgpallile uusi poolehoidjaid tõmmata. Kõik läks täpselt soovitud rada. Kavatsesimegi Valgevene rünnakuid lõhkuda ja ise teravalt nõelata. Kõik tegid tööd hästi - nii väravad löönud Oper kui vastaseid pidurdanud kaitsjad," lausus Rüütli pärast kohtumist Õhtulehele.

Reedel Eesti koondise abitreenerina debüteeriv Aivar Anniste mängis tolles matšis 90 minutit. Kohtumine juhatas Eesti jaoks sisse ilusa jalgpallisuve, sest nädal aega hiljem alistati Raio Piiroja väravast 1:0 Gruusia ning augustis MM-valikmängus Martin Reimi penalti läbi 1:0 Andorra. See oli üldse esimene kord, kui Eesti suutis võita kolm mängu järjest.

Seejärel võõrustati Kadrioru staadioni viimaseks Eesti A-koondise mänguks jäänud kohtumises Portugali. Urmas Rooba vägev etteaste sundis küll Luis Figot esimese poolaja keskel äärt vahetama, aga 57. minutiks olid külalised ikkagi 3:0 eduseisus. Kui aga Oper 84. minutil 1:3 värava lõi, tähistati abitribüünil seda südamest.

2004. aasta veebruaris (!) Maltal toimunud rahvusvahelisel turniiril sai Eesti Valgevene üle 2:1 võidu (väravad Meelis Roobalt ja Marek Lemsalult). Uuesti oldi vastamisi 2006. aasta 15. novembril, kui Eestil oli selja taga sünge sügis. Suurte lootustega EM-valiksarjale vastu läinud meeskonnal oli tabelis kolm kuiva kaotust. 2:1 võit, kus Oper taas mõlemad väravad lõi, pakkus veidi tröösti.

Viimati olid Eesti ja Valgevene vastamisi 2013. aasta 3. juunil ja taas oli mängupaigaks A. Le Coq Arena. Tegu oli Kristen Viikmäe lahkumismänguga. Neli korda järjest Valgevenest jagu saanud Eestil tuli seekord tunnistada vastase selget 0:2 paremust.

Tegemist oli esimese matšiga kolmemängulises koduste maavõistluste seerias (seejärel alistati 1:0 Trinidad ja Tobago ning tehti 1:1 viik Kõrgõzstaniga) keset MM-valiksarja, kus kümnest mängust teeniti seitse punkti (kaks võitu Andorra üle ja 2:2 viik Hollandiga).

Kui jalgpalliliit otsustas samal sügisel Tarmo Rüütlile uut lepingut mitte pakkuda, toodi ühe etteheitena välja just too kolmemänguline maavõistluste seeria, mille peatreener olevat raisku lasknud, sest ei olnud kasutanud võimalust proovida A-koondises värskeid mängijaid.

Valgevenega peetud kohtumisi resümeerides võib tõdeda, et neist on alguse saanud mitmed Eesti koondise jaoks murrangulised sündmused. 1996. aasta võit oli esimene kord, kui Eesti meeskond pärast iseseisvuse taastamist kodupubliku ees mõtestatud ja kaasaegset jalgpalli viljeles.

Sellest esitusest ja tulemusest ammutatud eneseusule rajas Thordarsson juba oluliselt edukama järgmise valiksarja, kus Eesti lõi 10 mänguga 15 väravat ja kogus 11 punkti, mis oli võrdne valikgrupis kolmanda koha saanud Bosnia ja Hertsegoviina saldoga. Too tulemus kehtestas omakorda uue ootushorisondi.

Kui 2000., 2004. ja 2006. aasta maavõistlused seismilisi sündmusi kaasa ei toonud, siis 2013. aastal saadud 0:2 kaotuse kohta sama öelda ei saa. Nagu eelpool mainitud, polnud aga põhjuseks esitus või tulemus, vaid üldisem olukord, mis jalgpalliliitu ei rahuldanud.

Arvestades, et reedel A. Le Coq Arenal ja oktoobris Minskis peetavad kohtumised moodustavad 33% neist, mis mahuvad peatreeneri Karel Voolaidiga sõlmitud lepingu sisse, siis on Eesti – Valgevene duellide kahel järgmisel episoodil suur potentsiaal tõusta Eesti jalgpallikoondise loos olulisse rolli.

31.08.1996          Minsk                    Valgevene – Eesti 1:0
05.10.1996          Kadriorg               Eesti – Valgevene 1:0
04.06.2000          Kadriorg               Eesti – Valgevene 2:0
14.02.2004          Malta                    Valgevene – Eesti 1:2
15.11.2006          A. Le Coq             Eesti – Valgevene 2:1
03.06.2013          A. Le Coq             Eesti – Valgevene 0:2