Kui seni on siinses rubriigis koroonaviiruse mõjust jalgpallielule kõneldud ühel või teisel moel sportlikelt platvormidelt, siis seda tehes ei tohi mööda vaadata ka taolistest jalgpalli moodustavatest suhetest, mis rangelt võttes sportlikele printsiipidele ei allu, neid isegi oluliseks ei pea, kuid mille mõju paljudele jalgpallist huvitunud inimestele sellegi poolest alahinnata ei tohi.

Sissejuhatuseks üks isiklik meenutus. Eelmise aasta suvel, päev enne Eesti koondise Mainzis peetud kohtumist Saksamaaga võtsime jalgpalliajakirjanik Indrek Schwedega ette põgusa põike Mainzist pooletunnise autosõidu kaugusele jäävasse Wiesbadenisse. Too väljasõit oli ajendatud soovist heita pilk 1974. aastal sakslased maailmameistriks viinud treeneri Helmut Schöni hauaplatsile, mille ülesleidmine omajagu meeleolukaks osutus ning millest Schwede ajakirja Jalka endise peatoimetajana oma väljaande eelmise aasta juulinumbris isegi linnulennulise ülevaate andis.

Ei hakka toda lugu siin teist korda ümber jutustama, seda enam, et kõnealune ajakirjanumber internetis tasuta saadaval on, küll aga tuleb märkida, et tollest ülevaatest on välja jäänud selgitus, kuidas me üleüldse Schöni haua külastamise mõttele tulime. Arusaadavalt olnuks taoline osutus toonase loo raames silmatorkavalt ülearune, küll aga võib seda meie praegust eesmärki arvestades edasise mõttearenduse nurgakiviks pidada.

On äraütlematagi selge, et riigis, kus igal nädalavahetusel vaatab jalgpalli 20 miljonit inimest, suudavad need inimesed nädalast nädalasse, kuust kuusse endast maha jätta ja enda ümber luua kultuurikihi, mis esmalt materiaalse ning hiljem ehk isegi ideelise väärtuse omandab. Mõnikord juhtub, et mõni initsiatiiv neid väärtusi kokku hakkab rehkendama, nende ajaloolist väärtust hindama asub ning oma töö tulemusi seejärel ka avalikkusega jagab.

Ühe sellise töö võib leida jalgpallikultuuriajakirja 11Freunde 2012. aasta maikuu väljaandest, kus toimetus on kokku seadnud nimekirja 99 kohast Saksamaal, mida "iga jalgpallifänn külastama peab". Selles töös mainitakse ka Schöni hauaplatsi. Mul puuduvad käepärast töövahendid, ideed ja motivatsioon selgitamaks välja, kui suurt osa jalgpallifännidest Schöni hauaplats kõnetanud on, seepärast piirdun vaid tolle platsi korrashoiu põhjal arvamusega, et võrdlust mõne kultuslikuks kujunenud hauaplatsiga, nagu seda näiteks Pariisi 20. linnaosas asuv Doorsi laulja Jim Morrisoni oma on, see vist välja ei kannata.

Aga see polegi hetkel oluline, oluline on hoopis rõhutada, et silmnähtavat sagimist ei tohi täna kummagi hauaplatsi ümbruses täheldada, sest nii nagu riikide kehtestatud liikumispiirangud ette näevad, tuleb inimestel tänasel päeval loobuda enam-vähem kõigist vähem või rohkem harjumuseks kujunenud tegemistest. Seda ka jalgpalliga seonduvalt, kusjuures Saksamaal tuleb võistluste ja treeningute kõrval korstnasse kirjutada ka paljud otseselt spordiga mitte seotud jalgpallisündmused.

Kuna taolisi ärajäänud, edasilükatud või ajale sobivamasse formaati kohandatud üritusi tuleb arvestada sadades, siis enne veel, kui neist mõnele osutada, tuleb alla joonida, et taoline osutusprotsess arvestataval hulgal arbitraarsust sisaldab, mistõttu ei saa see pretendeerida muule, kui vaid ühele võimalikule osutamisreale; kellegi teise koostatuna oleks see nimekiri samavõrra suvaline.

Samas ei tähenda see siiski, et me ei võiks teha katset neid ära jäänud sündmusi süstematiseerida ning ühe taolise võimaluse pakub välja autoriteetidele viitamine, mille sisu võiks defineerida informatsiooni levitamise kiiruse ja ruumilise haardevõime kaudu. Julgen arvata, et taolist võimekust täidab Saksamaal kõige edukamalt viisteist aastat tagasi loodud Deutsche Akademie für Fußball-Kultur (e.k. Saksamaa jalgpallikultuuri akadeemia).

Selle akadeemia nime tagant ei tasu otsida klassikalist õppeasutust, küll aga ideekandjat, mis oma eesmärgina pakub suhete loomise ning loomingu tutvustamise platvormi inimestele, kes jalgpalli kultuurilised ja sotsiaalsed ilmingud uurimiseks võtnud. Akadeemia on registreeritud Nürnbergis, selle tegevust toetavad Nürnbergi linn, samas linnas tegutsev ajakiri Kicker ning peasponsorina easyCredit/Team Bank.

Akadeemia hõlma all viiakse läbi jalgpalliteemalisi seminare, konverentse, teemaõhtuid ning korra aastas, oktoobri viimastel päevadel, toimub Nürnbergis akadeemia tähtsaim ettevõtmine, kui jalgpallikultuuri edendamist silmas pidades erinevates kategooriates auhindu välja antakse. Noist vahest enim tähelepanu omistatakse aasta raamatule ning lihtsalt selleks, et hoida siin sidet eelöelduga, võiks mainida, et kolm aastat tagasi võitis kõnealuse auhinna ajakirjanik Bernd-M. Beyer raamatuga "Helmut Schön − Eine Biografie".

Igapäevaselt hoiab akadeemia oma tegevust värskena kodulehel avaldavate viidetega Saksa avalikus ruumis parasjagu teemaks olevatele jalgpallikultuurilistele diskussioonidele ning samalaadsetele üritustele osutamisega. Niisiis võivad jalgpallikultuurist huvituvad inimesed ja organisatsioonid akadeemia kodulehele n-ö huvikalendri funktsiooni omistada. Tegemist peaks jaguma, kuna eelmisel aastal viidati 211 sündmusele. Tänasel päeval sündmuste kalendrit uurides leiame aga, et need kõik on ära jäetud, edasi lükatud või pakitud mõnesse ajakohasemasse formaati.

Üks taolist uuendus pakkuv platvorm kannab nime KickON @home, mille Facebooki lehelt on praeguse info kohaselt sel kuul võimalik osa saada neljast huviõhtust. Neist järgmine toimub homme õhtul (8. aprill), kui Süüriast pärit autor Nadim Rai mõtiskleb jalgpallifänluse võimalikkuse üle sõjatingimustes. Soovi korral võib Facebooki vahendusel toimuva ürituse eest maksta ka piletiraha, mille KickON @home pagulaste aitamisega seotud projektidesse suunata on lubanud.

Ega taoliste ühe-mehe-õhtute veebipõhiseks muutmine ülemäära pingutust nõua. Tehniliste lahenduste miinimumi suudab täita iga mehe taskus olev telefon ning küllap on lihtsalt üle elatavad ka algse üritusega seotud finantsilised ja juriidilised investeeringud.

KickON @home on siiski vaid üks taolisi lahendusi pakkuv initsiatiiv, vähem organiseeritumalt on aga sarnased töömeetodid kasutusele võtnud ka paljud fännigrupid (üks Kaiserslauterni fännigrupp on oma nelja seina vahele surutud liikmeid kutsunud üles koduses raamaturiiulis korda looma ning võimalusel fännigrupi ühisesse raamatukogusse teemakohaseid ehk klubi puudutavaid kirjutisi loovutama), meediaettevõtted (11Freunde toimetuse liikmed on otsereportaažide vahendusel lugejatega kontaktis peaaegu igapäevaselt) ja ka üksikud ajakirjanikud (spordiajakirjanik ja harrastusajaloolane Hardy Grüne, kelle tegemistele oleme siinses rubriigis ka varem viidanud, on vähemalt korra võtnud vaevaks oma kirjatöid videosilla vahendusel vahendada).

Ajakirjanik ja harrastusajaloolane Hardy Grüne loeb katke raamatust "Ohne Fussball ist alles nichts", kus ta meenutab oma esimest jalgpallivaatamise kogemust 1975. aasta mais.

Küllap jõuavad aja möödudes huvilisteni ka kirjatööd, mis tänased internetipõhised jalgpallisündmused uurimiseks on võtnud, kuid juba praegu võime väita, et kuigi jalgpalli sportlik tegevus on katkestatud, ei saa seda kuidagi jalgpalli spordiväliste tegevuste kohta väita. Iseseisva arutluspesa moodustab aga küsimus, kui suur põlistamisvõime tänastel meetoditel sündinud üritustel olla võib?

Taoliselt sõnastatud küsimuse lahendamiseks puudub meil täna võimekus, see eest aga võime uskuda, et juba põlistatud üritused suudavad suure tõenäosusega tänase kriisi üle elada, mille kohast empiirilist kinnitust võiksime edaspidi hakata jälgima märtsi keskpaigas toimuma pidanud filmifestivali näol, mis Saksamaal jalgpallikultuuri vahendatuna 15 aastat järgemööda kevadet on kuulutanud. Taolisi kirjanduslikke kujundeid tuleb aga sel aastal kohendada, sest viiruspuhangust tulenevalt on kõnealune rahvusvaheline festival "11mm" aasta teise poolde lükatud.

Seniks on aga festivali korraldajad ehk Berliinis tegutsev jalgpalli kultuuriklubi "Brot und Spiele" ja Saksamaa Jalgpalli Liidu kultuurisihtasutus välja nuputanud ajakohase lahenduse, pakkudes kuni aprilli lõpuni kodulehel vaatamiseks valikkimbu varasematel aastatel programmis olnud lühifilmidest. Mängukava leiab siit.