Viljandi Tuleviku fänniajakiri Tuleviku Teataja tegi enne pühapäeval FC Flora vastu peetud kodumängu juttu ründaja Kaimar Saagiga. Tänavu kodumale naasnud Saag, kes lõi Flora võrku oma neljanda värava sellel hooajal, rääkis muuhulgas treeneri- ja mängijaameti ühildamisest, füüsilisest tegutsemisest ning kaptenipaelaga kaasnevast vastutusest. Soccernet.ee avaldab intervjuu kokkuleppel Tuleviku klubiga täismahus.

Käesoleva hooaja algul oodati kogu Viljandis pikisilmi üht uudist ning kõigi jalgpallisõprade – ja isegi nende, kes jalgpalli eriti ei jälgigi – huulilt kõlas üksainus nimi: Kaimar Saag. Konkurentklubid jälgisid Tuleviku toimetamist teraselt, sest päevakorras olnud viljandlase Saagi liitumine Tulevikuga tähendanuks neile palju halba korraga.

Senine hooaja kulgemine on näidanud, et alates kolmandast voorust kollasärkide ridadesse asunud Saagi kardeti põhjusega. Debüütvärav Tuleviku eest oma esimeses mängus; tituleeritud Levadiat alandanud tabamus koondise esiväravavahi selja taha; Paide Linnameeskonna võrku saadetud, ent hiljem Mait Toomi omaväravaks märgitud tabamus ning võiduvärav Narva Transi vastu võõrsil on ründajast koondislasel nüüdseks juba taskus, lisaks kahele väravasöödule. Seda kõike üheksa mänguga ...

 Ja see on alles algus. Saagi kvaliteedi indikaatoriteks pole aga üksnes väravad, sest nii mängijad kui peatreener ütlevad kui ühest suust: meeskonnal on lõpuks ometi liider, kes läheb omade eest kasvõi tulle. Kaimar Saag armastab füüsilist, jõulist jalgpalli, mida ta segab parajas vahekorras oma tehnilisusega. Et ta ei karda üks-ühele duelle ega vajadusel äärmuseni jõulist kehakontakti ka Eesti jalgpalli kõrgliiga kõige vägevamate vastu, on Saagist saanud mees, kelle kohta Narva Transi äärepoolkaitsja Joseph Saliste nentis pärast Tulevikule kaotatud mängu Soccerneti reporteri palvel allajäämise põhjusi lahates kibedalt: "Tulevikul on Saag, meil ei ole."

Tänavune kõrgliigahooaeg oli juba alanud, kui Kaimar Saag alles Islandil testimas oli. Pea kogu oma karjääri välismaal veetnud mees oli küllap südames kojunaasmise otsuse teinud, ent tahtis kõik laual olnud variandid siiski enne Tulevikku tulemist ära proovida. Otsus langetatud, liitus ta Tulevikuga kolmanda mänguvooru eel ning astus platsile säärase iseenesestmõistetavusega, nagu olnuks ta Tuleviku särgis mänginud juba vähemalt kolm hooaega.

"Kohanemisega mul tõesti probleeme ei olnud," nendib Kaimar. "Mängijana polnudki mingit kohanemist vaja, näod olid siin ju kõik tuttavad ees, emakeelne asjaajamine lisaks. Noortetreeneri töö, mille Tulevikuga liitudes samuti vastu võtsin, oli sisseelamise koha pealt veidi keerulisem, kuid samas jällegi kordades kergem kui Fääridel, kus noorte treenimisega esmakordselt alustasin."

Ründaja tunnistab, et oma viimases välisklubis, Fääri saarte 11-kordse meistri B36 Torshavni juures noorte treenimisega algust tehes kippus treeneritöö mängija rolli varjutama. "Need kaks asja peavad olema tasakaalus, seal U-14 satsi treenides mõtlesin aga mingil hetkel endalegi märkamatult 24 tundi ööpäevas poiste asjadele. Siin, Viljandis suudan asja niimoodi tasakaalus hoida, et nii mängides kui poisse treenides annan endast sada protsenti ja kumbki pool ei kannata. Rollijaotus on läinud Tulevikus valutult."

Kaimar Saagiga koos koondisemuru tallanud, Fääri saarte koondisele emotsionaalse, nood ahastusse paisanud valiksarjakohtumise kaotuse sepistanud Tuleviku peatreener Sander Post ei varjanud Saagi kevadise liitumise järel oma heameelt ning teatas kohe, et Tulevik sai endale uue liidri. Vaid mõne nädalaga on Kaimar Saag peatreeneri sõnu kuhjaga kinnitanud ning fännide südamed väljaku ääres sulama pannud.

"Tunnen end selles rollis mugavalt, see tuleb mingil määral justkui iseenesest. Vähemalt ma ei mõtle sellele," kõneleb Kaimar ise. "Kaptenipael ei aja mind krampi, vastutus samuti mitte. Ma ei oska seda paremini kirjeldada, kui nii, et mul on peas üks konkreetne fail, mis hakkab süsteemis tööle siis, kui mängu avavile kõlab. Ja siis see fail teeb seda, mida ta on programmeeritud tegema. Kui ma hakkaks selle töösse sekkuma, siis ei suudaks ma enam keskenduda oma mängule. Jah, see roll tuleb naturaalselt. Ja hea ongi."

Kui kirjeldan Kaimarile seda, kuidas tema jõuline, nahaalne ja kompromissitu mängustiil väljaku kõrvalt paistab, kuulab ta tähelepanelikult ning nõustub siis, et säärase stiili ja omadused on ta kaasa toonud Fääridelt ja Norra madalamas liigas kogetust.

"Fääridel on mäng väga füüsiline, seal ainult kontaktselt mängida saigi. Taani kõrgliigas oli samas jalgpalli märksa lihtsam mängida, sest füüsilist oli vähem ja mängiti rohkem oskuste pealt. Taani esiliigas oli pilt juba teine ning Norra teisest liigast ma ei räägigi," analüüsib Saag. "Sealt ma olen selle kaasa saanud. Ja kui mängida tabeli teise poole klubis nagu me praegu oleme, siis on füüsise peale välja minek sageli paratamatu. Kas just meie ainus relv, aga kindlasti meie kasuks töötav. Kui sa ei suuda palliga mängida nii palju või hästi, nagu vastane, siis pead otsima kontakti ja osavamal vastasel olemise võimalikult ebamugavaks tegema."

Viimati Eesti kõrgliigas 2015. aastal mänginud Kaimar ei tee saladust sellest, et väljastpoolt tulija silma jaoks, kel eelnev kogemus Eesti kõrgliigast olemas, on praegune Eesti meistrisari muutunud märksa professionaalsemaks.

"Jalgpalli on rohkem, kui oli varem," muigab Saag. "Äärest tsenderdus ja võimsamad vennad lõid kastis ära, nii oli vanasti. Nüüd otsitakse loomingulisemaid rünnakuvõimalusi, mida on kaitsta märksa raskem. Eesti jalgpall on muutunud lühikese ajaga tuntavalt mitmekülgsemaks. Parim näide sellest vast on FC Flora: palli hoitakse ja käigud leitakse, võtku see aega palju võtab."

Selle eest, et Viljandi Tulevik, kes möödunud hooaja esimeses ringis sai tunda nahatäisi, mis pitseeriti näiteks skooridega 0:6 ja 0:7, ei ole tänavu pea ühtki pakki ehk enama kui kolme väravaga kaotatud mängu (ühe erandiga, Tammekale kaotas Tulevik tänavu teises voorus 0:4) kirja saanud, paneb Saag "vastutuse" treeneritele.

"Taktika toimib: see, kuidas me tagant mängu alustame, kuidas rünnakuid lõpetame. Plaan on paigas ja selle teostus läheb aina paremaks," kõneleb Saag. "Meie kui mängijate asi on teha trennis aina suuremaid pingutusi, et plaani täitmisega veel ja veel järgmisi samme suuta teha. Posti taktika sobib meeskonna olemusega ning ründefaasi ja kaitsetöö elementide kokkulangevus on üha suurem: me suudame ees oma võimalused ära lüüa, taga on kirjas kolm nullimängu üheksast voorust. Oleme tõusuteel."

Mullu tegi Tulevik kaitses nullimänge neli. Kogu hooaja peale ...

Koju, aga mitte lihtsalt Eestisse, vaid päriselt koju, Viljandisse naasnud Saag tunneb, et teeb õiget asja. "Mängudele minnes on emotsioon õige, treeneritöö annab hea tunde. Tunnen, et olen elus, mitte lihtsalt ei pane tuima," kõneleb ta. "Kodupubliku ees mängimise tunne on samuti üle tüki aja meeletult mõnus. Viljandis on publikut ka kihvtilt palju, iga mänguga tundub inimesi ka tribüünidele järjest juurde tulevat. Vinge!"

Küsimus, kas Kaimar annab endale aru ka sellest, et tuntav roll tribüünide täitumisel on just nimelt temal endal, paneb mehe südamest naerma. "Väga hea," kostab ta lõpuks. "See on ju ainult tore!"