Ajalehe Bild tänases numbris on ajakirjanikud Kevin Kraft ja Jörg Weiler avaldanud artikli, mille pealkirjas lubatakse anda ülevaade sellest, kuidas Dortmundi Borussia n-ö treenerilõksu on langenud. Lühidalt kokku võetuna antakse artiklis ülevaade Dortmundi treeneriotsingutest, mis 2017. aasta suvel Thomas Tucheli lahkumise järel alguse sai.

Keskmise mahuga ajaleheloos loetlevad ajakirjanikud kokku kümme treenerit, keda kahe ja poole aasta jooksul Dortmundiga ühel või teisel moel siduda võiks. Neist kolm on olnud ka peatreenerid: Peter Bosz (juuli-detsember 2017), Peter Stöger (detsember 2017-juuli 2018) ning Lucien Favre (alates juuli 2018).

Motivatsiooni tolle artiklit kokku seadmiseks pole vaja kaugelt otsida. Dortmundi tänane tabeliseis on piisavaks ajendiks uurimaks, kes Favre'i treeneritoolil välja vahetada võiks. Suvel uute mängijate ostmiseks 127,5 miljonit eurot investeerinud ning avalikult oma eesmärgina meistriks tuleku sõnastanud Dortmund asub täna kuuendal kohal ning kuigi esikohta hoidvast Mönchengladbachist lahutab vaid viis punkti, on muretsemise peamiseks põhjuseks kõikuv mänguvorm, mis kahes viimases liigamängus taas vormikõvera alumist tippu puudutas.

Noist esimeses kaotati Müncheni Bayernile 0:4, teises mängus liiga uustulnuka Paderborni vastu jäädi sissejuhatuseks kolmeväravalisse kaotusseisu ning viigini jõuti alles mängu viimasel minutil. See punktike istuvat peatreenerit lahkumisjuttudest päästa ei suutnud.

Aga tuleme tagasi Bildis loetletud treenerite nimekirja juurde, jätame kõrvale kõik need, kes vahetult Tucheli lahkumise järel teemaks tulid, ja vaatame otsa vaid nendele, keda ajakirjandus täna Favre'i potentsiaalsete asendajatena näeb.

Meile huvipakkuv artikkel täidab näitena oma rolli suurepäraselt kahel põhjusel. Esiteks seepärast, et selles on ära toodud kõik treenerid, kelle nimed viimastel päevadel ka mujal meedias läbi lipsanud; teiseks aga põhjusel, et iga treeneri puhul on püütud pihta saada ka tema sobivusastmele, millega tutvudes torkab silma, kuivõrd suvaliselt meedia selliseid mudeleid koostab.

Alustame ülevaadet eelmisel nädalal Tottenham Hotspurist vabastatud Mauricio Pochettinost, kes oleks küll koheselt saadaval, kuid kelle suureks miinuseks peetakse saksa keele mitteoskamist. Muuseas, Pochettino nimi on viimastel päevadel läbi käinud ka Bayerniga seonduvalt ning ka siis on sageli leitud, et otsustavaks võib saada just keeleküsimus. Samas märgib aga Bildi ajakirjanik Moritz Leihkamm eelmise nädala reedel, et kas saksa keele oskus Bayernis, kuhu kuulub kaksteist välismaa mängijat, saab argumendina väga oluline olla. Olgu siis öeldud, et Dortmundis on selliseid mängijaid viisteist.

Dortmundi võimaliku peatreenerina on mainitud ka viimased kaks aastat Hiinas treeneriametit pidanud sakslast Roger Schmidti, kes sel kümnendil täitnud Saksamaal peatreenerikohustusi Paderbornis ja Leverkusenis. Bildi ajakirjanikud leiavad aga, et kaks aastat eemalolekut Bundesligast Schmidti kasuks ei räägi.

Omajagu tõsiseltvõetav kandidaat olla ka selle kuu alguses Bayernist vabastatud Niko Kovac. Nimelt olla tal head suhted Dortmundi juhi Hans-Joachim Watzkega, kuid suure tõenäosusega peaks otsustavaks saama hoopis Kovaci suhe Mats Hummelsiga. Nimelt ei leidnud nood kaks meest omavahel Bayernis klappi ning nüüd arvab meedia, et Kovaci ja Hummelsi töösuhte kaudu transpordiks Dortmund klubisse pinged, millega Bayern terve eelmise hooaja tegeles. Hummelsil puuduvat Kovaci suhtes respekt ning klubile olulise mängijana suutvat ta ka teisi mängijaid mõjutada.

Püüdes nüüd esimest kokkuvõtet sõnastada, tuleb öelda, et ajakirjanikud püüavad lugejat veenda, et Dortmundil häid valikuid Favre'i asendamiseks polegi. Iga treeneri puhul on püütud tuvastada puudujääke, mis iseenesest on muidugi pingutust väärt ettevõtmine, kuid paraku varjutab seda kõike kaootiline tegutsemisviis.

Nii võiks ju ka küsida, et kas Bundesliga kogemusega Schmidtil polegi tänaste Dortmundi mängijatega isiklikke takistavaid minevikusuhteid; miks Pochettino puhul puuduvaid isiklikke töösuhteid Bundesligaga negatiivses valguses ei märgita ning mis kasu on Kovacil olnud sellest, et ta viimased hooajad järjepidevalt Bundesligaga seotud on ...

Pean vajalikuks rõhutada, et siin esitatud küsimused on küll üle valatud irooniaga, kuid samas on nende eesmärgiks demonstreerida, kuivõrd suvaliselt taolised sobivuskonstruktsioonid kokku on klopsitud.

Eriti ilmseks saab taoline suvalisus siis, kui avalikkusel tuleb põhjendada mõnd ootamatult positiivseks osutunud (treeneri)juhtumit. Ühe sellise võrra on Saksamaa klubijalgpall sel hooajal rikkamaks saanud ning viiteid tollele episoodile leiame ka tänasest Bildi artiklist.

Nimelt mõtisklevad Kraft ja Weiler ka selle üle, kas Dortmundil oleks võimalik uus treener klubi seest leida. Nende vastus on ühemõtteline "ei" ning et too "ei" eriti veenvalt kõlaks, seovad nad selle positiivse juhtumiga, mille tunnistajaks Saksamaa jalgpalliavalikkus täna on. Kraft ja Weiler ütlevad: "Bayernil on Flick, Dortmundil pole kedagi".

Sellega viidatakse Kovaci järel Bayernis esialgu kaheks mänguks peatreeneri kohused üle võtnud endisele abitreenerile Hansi Flickile, kes nüüd olnud ametis kolm mängu, need kõik üldise väravate suhtega 10:0 võitnud ning mis peamine, suutnud vähendada meeskonnasisesed pinged (vähemalt neid, mis avalikkusele huvi pakuvad), taastanud tähtmängijate eneseusu ning võitnud ka nende poolehoiu. Nüüd on klubi juhid Flickile vähemalt jõuludeni töö peatreenerina garanteerinud.

Kraft ja Weiler lisavad: "Vastupidiselt Bayernile, kes Flicki näol ideaalse lahenduse on leidnud, pole Dortmundil klubi siseselt keda võtta." Juhatuse liige Matthias Sammer, kes oli Dortmundi peatreener aastatel 2000-2004, polevat praegu enam treenertööst huvitatud; Michael Skibbe, Dortmundi kuni 19-aastaste võistkonna juhendaja positsioon polevat aga täna klubis eriti tugev. Väärib meenutamist, et 54-aastase Skibbe näol on tegemist mehega, kes 2002. aasta MM-il oli finaali jõudnud Saksamaa koondise abitreener ning olnud mitmete Bundesliga klubide peatreener (sh ka Dortmundis 1998-2000).

Iseenesest poleks Bayerni ja Dortmundi sisemiste jõudude võrdlemisel häda midagi, kui vaid Flicki esile kerkimine üleüldise ootamatusena poleks mõjunud. Flicki kolm järjestikust võitu ja head meeskonnasisesed suhted on tänaseks suutnud avalikkuses luua esimesed ettekujutused, et temast võikski järgmine Bayerni peatreener saada. "Kui Flickil on õnne, siis säilitab ta töö ka pärast jõule," kirjutavad ajakirjanikud David Verhoff ja Dennis Brosda eilses Bildis.

Flicki juhtum on õpetlik just seetõttu, et see näitab, kuivõrd ennustamatu ühe sobiva treeneri leidmine olla võib. Probleemi tuum on selles, et treenerile esitatavate nüansirohkete nõudmiste hulka peab arvestama ka inimestevahelised suhted, kuid neid suhteid ennustada on peaaegu võimatu. Selles plaanis on Krafti ja Weileri osutus Kovaci ja Hummelsi suhetele väärtuslik, kuid laiemat perspektiivi silmas pidades siiski kitsaplaaniline. Kovaci ülesanne pole mitte lihtsalt läbisaamine Hummelsiga, vaid läbisaamine Hummelsiga olukorras, mida isegi juhul, kui võtame arvesse vaid Dortmundi mängijaid, suudavad kujundada veel vähemalt 25 inimest. (Aga nagu me Bayerni puhul eelmisel aastal nägime, võivad neile suhtele kuju anda ka mängijate elukaaslased).

Pöörame nüüd veel korra tähelepanu Dortmundi suvisele ostupoliitikale. Nagu öeldud, kulutati selleks 127,5 miljonit, kuid mitte vähem oluline kui rahasumma vähenemine pangakontol, tuleb pidada ka muutust klubisiseses suhetemustris. Seda arvestades näeme, et treener jääb siin paratamatult läbivaks niidiks, mis kõik ülejäänud mustriosad omavahel kokku peab siduma. Pole võimatu, et klubis teise väravavahi rolli täitva inimese suhted klubi tippründajaga teretutvusega piirduvad, samas kui tollesama väravavahi suhted esiväravavahiga äärmuseni jõudvate tunnetega kirjeldatavad on. Selliseid juhtumeid teab jalgpalliajalugu küll ja veel.

Nüüd ei tohi aga unustada, et mängijate omavahelisi ükskõik millisesse äärmusesse jäävaid suhteid kirjeldades tuleb neisse alati lisada ka treeneri osa. Treener võib neid emotsioone nii maandada kui ka võimendada, kuid igal juhul on selge, et kui treener nende tunnete kontrollimisega toime ei tule, on just tema see, kes kõige suurema tõenäosusega lahkuma peab. Sellise olukorra tingib juba lepingute korraldus profijalgpallis. Treenerist võib vabaneda igal ajahetkel, mängijate vabastamine on piiratud talvise ja suvise pööripäeva lähiümbrusega.

Kui võtta vaevaks selle viimase tekstilõigu üle veel korra mõelda, võib suurema pingutuseta avastada, et selles tegeletakse lahtisest uksest sissemurdmisega, triviaalsete heietustega. Eks see nii ju olegi, kuid sageli võib täheldada, et taolist sisu nii iseenesest mõistetavaks peetakse, et sel silmapiirilt täiesti kaduda lubatakse.

Olgu lõpetuseks toodud veel üks näide, kuivõrd keeruline treeneritega seonduvaid sündmusi ette näha on. Nimelt avaldas Bild 2. novembril ülevaate, milles väljaande sporditoimetajad püüdsid ennustada, kui suured on Bundesliga treenerite võimalused, et nad oma ametipostist lähemas tulevikus loobuma peavad. Küllap sai taoline ülevaade innustust faktist, et tolleks hetkeks ehk pärast üheksandat vooru, polnud vallandatud veel ühtegi treenerit. Tegemist oli tähelepanuväärse olukorraga juba ainuüksi seetõttu, et viimane taoline kogemus Saksamaa kõrgliigas jäi täpselt kahekümne aasta taha.

Treeneri vallandamisvõimalustele anti hinnang skaalal 1-10, kusjuures mida suurem number oli, seda suuremaks vallandamisvõimalust peeti. Tolle tabeli esimese positsiooni hõivas kümne punktiga 1. FC Kölni peatreener Achim Beierlorzer. Talle järgnesid Niko Kovac (koduklubi Müncheni Bayern, vallandamisvõimalus 7 punkti), Martin Schmidt (Augsburg, 7), Lucien Favre (Dortmundi Borussia, 6) ning Ante Covic (Berliini Hertha, 5).

Nelja peatreeneri vallandamisvõimalust hindas Bildi sporditoimetus hindega 1 (Sandro Schwarz/ Mainz, Julian Nagelsmann/RB Leipzig, Alfred Schreuder/Hoffenheim ja Friedhelm Funkel/Düsseldorf). Ülejäänud üheksa treeneri lähiajal aset leidvat vallandamist võimalikuks ei peetud.

Olgu selle tabeli juurde lisatud kolm märkust. Esiteks on tänaseks vallandatuid kolm: Kovac, Beierlorzer ja Schwarz. Teiseks väärib tähelepanu, et Kölnis vallandatud Beierlorzer leidis uue töö vaid üheksa päeva hiljem Mainzis ning kuna nood päevad jäid koondise mängude perioodi, ei jäänud Beierlorzeril Bundesligas vahele mitte ükski voor. Biograafilise kurioosumina võib ka lisada, et nii oma viimase mängu Kölnis kui ka esimese Mainzis pidas Beierlorzer Hoffenheimi vastu.

Kolmas tähelepanek on aga meie üldist huvi silmas pidades kõige olulisem. Nimelt vallandati kaheksa päeva pärast Bildi ennustustabelit Mainzi juhendaja Schwarz, kelle võimalust lähiajal töö kaotada hindas Bildi toimetus hindega 1. Seega peaaegu võimatuks. Bildi selgituses seisab: "Nii nagu eelmisel aastal, on Schwarz üheksa mänguga kogunud üheksa punkti. Juhatuses on temas kahtlejaid, kuid otsustajad seisavad tema taga."

Uskudes, et Bildi sporditoimetus on suuteline klubisisestele informatsioonikildudele edukalt näpud taha saama, peame seega möönma, et Schwarzi vallandamine ei ütle meile suur midagi tema enda, kuivõrd pigem otsuse tegijate kohta. Taolistes vallandamistes väljenduvad klubisisesed pinged, millest uue treeneri ehk uue inimese saabudes vabaneda üritatakse.