Eelmisel hooajal Floraga Eesti meistriks tulnud Henri Järvelaid (21) peab tiitlit üheks oma karjääri tipphetkeks, kuid hindab samaväärseks sedagi, et nooremana tundis tema vastu huvi Tottenham Hotspur. Inglismaal Vanilli hüüdnime kandnud eestlane tunnistab, et ta ei suuda telerist tippjalgpalli vaadata, sest see tekitab rõveda tunde: teistele kaasaelamise asemel tahaks ta ise trenni teha ja kaugemale jõuda.

• Lugu ilmus esialgselt juunikuu Jalkas.

Milline oli su esimene kokkupuude jalgpalliga? Mis sind selle spordiala juures võlus?(@sandersimpson20)
Esimene kokkupuude oli nii noorelt, et ma ilmselt ei mäletagi seda. Elasin väikesena Männiku staadionist saja meetri kaugusel ja käisin perega seal tihti jalutamas juba siis, kui kärus olin. Võib juhtuda, et tegin oma esimesed sammudki staadionil. Aga esimene kokkupuude, mida mäletan, oli see, et olin viie-kuueaastane ja mulle ei meeldinud mu toonane treener. Priit Tomingas võttis mu siis oma trenni, kus käisid 1993.–1996. sünniaastaga poisid, mina olen aga 1998. aastal sündinud. Ei ütleks, et mängisin vanematega kui võrdsetega, aga sain hakkama; sellist mälestust pole, et keegi oleks öelnud, et viige see mähkmetes vend siit minema. Mis mind võlus – alguses ilmselt rutiin. Väikesest peale sai trennis käidud ja see jäi sisse. Käisin enamasti üksinda peale löömas, nii et lõpuks hakkas meeldima väravasse löömine ning võitudest ja väravatest rõõmutundmine.

Meenuta oma testimist Tottenhamis: mis on meelde jäänud, kuidas suhtusid teised mängijad sinusse kui eestlasesse jne? (Priit, Pärnu)
Mul on veidi kahju, et mu esimene testimine oli kohe maailma tippklubi juures ja ma ei saanud ennast nii-öelda soojaks testida mõnes väiksemas klubis. Läksin Tottenhami ja seal oli just valminud uus võimas klubihoone ning kogu kompleks oli väga korralik: 13 muruväljakut, seitse-kaheksa kunstmuruväljakut, millest osa oli altküttega, lisaks suured basseinid, jõusaalid jne. Tegin seal trenni endast vanematega ja minu grupis oli näiteks Harry Winks, kes on praegu Tottenhami põhiline keskpoolkaitsja. Mind võeti vastu üsna sõbralikult, sain endale seal kohe hüüdnime Vanilli, sest ühtegi teist blondi poissi seal ei olnud. Proovisin selgitada, et olen Eestist – Venemaa, Soome ja Läti vahelt –, aga lõpuks leppisin sellega, et ikka öeldi, et olen Soomest.

Kõige eredamalt on meeles, kui sain trenni teha duubelmeeskonna ehk U21 tiimiga. Seal olid Kyle Walker, Benoit Assou-Ekotto ja Harry Kane. Assou-Ekotto kohta räägiti, et ta on duubeltiimis seetõttu, et käib jõusaalis alati pulgakommiga. Nägin seda ka ise: enne trenni istus ta oma kapi ees, mängis telefoniga, pulgakomm suus. Tema kapipealne oli lutsukomme täis ja kapi põhjas oli hunnik putsasid, mille hulgast võttis ta ühe paremasse ja ühe vasakusse jalga – nii juhtuski, et ta mängis sageli erinevate putsadega. Teisena on meelde jäänud, et sain Harry Kane'iga peale lüüa ja harjutada. Vaatasin tema löögitehnikat ja sain inspiratsiooni.

Kuidas liikusid Nõmme Unitedist Florasse? (Ingmar, Tallinn)
See oli päris pingeline aeg. Olin toona lõpetamas põhikooli ja mul oli olemas pakkumine Inglismaalt Birmingham Cityst. Oli umbes kuu aega väga tõsist mõtlemist, mida edasi teha. Kuna olin pool üheksandast klassist ära käinud, siis ei olnud vanemate jaoks väga aktsepteeritav variant, et jätan kooli pooleli ja torman Inglismaale. Arutasime asja Mart Poomi, agentide ja teistega ning otsustasime Flora kasuks, et saaksin kooli Eestis ära lõpetada. Minu jaoks oli see toona Inglismaa kõrval variant B, aga kui juba jäin Eestisse, oli Flora kõige õigem valik. Lõpetasin põhikooli kiituskirjaga, aga siis keskendusin jalgpallile ja gümnaasiumi tegin ära ainult paberi pärast. Vanemad tahtsid, et keskenduksin rohkem koolile, aga mulle on terve elu mentoriks olnud mu onu, kes ütles, et saad korraga teenida vaid üht jumalat, ja nii ma tegingi. Kui tagasi vaatan, siis mingitel hetkedel olen Birminghamist loobumise otsust kahetsenud: näiteks kui Flora esindustiimis kohe jalga maha ei saanud, siis mõtlesin, miks toona nii valisin. Olen hiljem perega ka arutanud, et kui niikuinii jalgpalli valisin, siis miks ei teinud ma seda juba üheksandas klassis, aga ju sai selle otsusega tippujõudmiseks pikem tee valitud.

Mida mäletad sellest ajast, kui esimest korda noortekoondises mängisid? (Kaarel, Võru)
Mäletan, et oli talenditreening vanal Sportland Arenal ja toona oli nii, et noortekoondised said A-koondise vanad riided. Kuna vanasti olid mängijad suuremad, olid kõik riided L- või XL-suuruses; ainult Martin Reimi riided olid S-suuruses ja kõik proovisid neid endale saada. Kes neist ilma jäi, leppis suuremate riietega ja nii me seal väljakul ringi vurasime nagu muhvid. Hea, et keegi suurema tuulega õhku ei tõusnud.

Mis on noorteklassidest kõige paremini meelde jäänud? (Kristo, Tartu)
Pärnu Summer Cupid, välisturniiridest ka Gothia ja Riia Cup. Kuna noorena ei olnud väga palju välismänge, siis ootasin alati neid turniire, et saaks ennast välismaa klubide vastu proovile panna.

Kas Tottenham on su lemmikmeeskond Inglismaal, sest oled nende juures testimas käinud?
(Erik, Rakvere)
Mul ei ole lemmikmeeskonda ja maailma jalgpallis ei ole ma kõige teravam pliiats. Mulle ei meeldi seda telerist vaadata, sest see tekitab kadeduse: tahaks ise platsil olla. Alati, kui seda vaatan, tekib rõve tunne, et mida ma kurat vahin, lähen parem ise trenni! Muidugi vaatan suuremaid mänge – finaale jne –, aga mul ei ole välja kujunenud lemmikmeeskonda, kellele kaasa elada, ja ma ei vaata igal nädalal Premier League'i. Samas oli hea meel vaadata seda hooaega, kui Tottenham viimasel hetkel Ajaxi üle mängis (2019. aasta Meistrite liiga poolfinaalis – toim.). [Peatreener] Mauricio Pochettino juba figureeris seal ja olen temaga ise ka paar sõna juttu ajanud, hästi sümpaatne inimene.

Kui tähtis on sulle, et su mullune tabamus Kuressaare vastu valiti hooaja ilusaimaks väravaks?
(Boriss, Tallinn)
See oli üldse üks huvitav mäng, sest ei juhtu just väga tihti, et Gert Kams lööks kaks väravat! Aga mäletan, et läksime sellele mängule vastu mõnusa tundega, et teeme Kamsile toreda lahkumismängu. Kuna selle värava sündimise hetkel olid mõlemad põhilised karistuslöögi sooritajad ehk Kams ja Konstantin Vassiljev varumeeste pingil, oli minu kord proovida ja see õnnestus. Usun, et see andis märku, et kui teinekord palli taha lähen, siis ei öelda "poiss, mis sa siia tuled", vaid mul on ka kerge sõnaõigus. Aga eks tuli üllatusena, et just see värav aasta ilusaimaks valiti, sest ise arvasin, et kui minu värav peaks valituks osutuma, siis pigem Tuleviku vastu löödud tabamus. Seisva palli löömine ei ole nii raske, aga kui pall veereb sulle vastu, on hea löögi sooritamine tehnilisem ja magusam. Aga Kuressaare vastu löödud värav oli hilisem, võib-olla jäi seepärast inimestele paremini meelde.

Mis on olnud meeldejäävaim hetk karjääri jooksul? (@hugolehtmets6)
Kindlasti eelmise hooaja Eesti meistritiitel, aga samuti hetk, kui maailma 20 või isegi kümne parema klubi hulka kuuluv Tottenham Hotspur ütleb, et on testimiseks välja valinud sinu: suvalise blondi – Vanilli – eestlase.

Kas Tammeka ridades oli Flora vastu raskem mängida? (Jaagup, Tallinn)
Üldiselt Tammekas olles ei kartnud ma ühtegi vastast ja võtsin üks mäng korraga, aga esimeses mängus Flora vastu tundsin, et pean hästi mängima ja tõestama, et olen Eesti tippjalgpalli vääriline. See ei tulnud kohe välja – kaotasime suurelt – ja ütleksin, et siit ka väike õppetund noortele mängijatele: kui ees ootab mõni suur mäng, siis ärge mõelge, et see on tähtsam kui teised, vaid see on mäng nagu iga teine, ja siis läheb mäng paremini. Kokkuvõttes pole vahet, kelle vastu mängida: igas mängus on ikkagi kaks väravat ja pall, mis tuleb sisse lüüa. Pole vahet, kas mängija teenib miljon või tuhat eurot: kõik võivad üllatada või halval päeval kehvasti mängida. Kõik on tavalised inimesed, ei ole roboteid või tulnukaid. Muidugi pole ma Cristiano Ronaldo või Lionel Messi vastu mänginud, aga kokkuvõttes on nemadki vaid inimesed ja võivad eksida.

Kuidas sa pääsesid testima Tottenham Hotspuri? (Hannes, Tallinn)
See sai alguse Riia Cupilt, kus ma olin 2015. aastal sümboolses koosseisus ja turniiri parim ründaja. Pärast seda võttis Tottenham ühendust Mart Poomiga, kes mulle sellest teada andis. Käisin neli-viis korda ennast Tottenhamis näitamas ning oli kordi, mis läksid hästi, aga oli ka kordi, mis ei läinud hästi. Eelviimasel korral jõudsin paar päeva kohal olla, kui pidasime sõprusmängu Arsenali vastu. Lõin peaga värava, aga väravavaht jäi olukorda hiljaks, lõi mulle rusikaga pähe ja sain peapõrutuse. Ülejäänud nädala pidin taastuvat trenni tegema ega saanudki ennast tõestada, kuigi olin nooruse mõttes toona oma tippvormis. Kui järgmisel korral läksin, siis ei tulnud mul enam hästi välja, mille peale teatati, et mu arengut jälgitakse, ehk öeldi viisakalt ära, et hetkel mu teeneid ei soovita.

Mis oli sinu jaoks kõige meeldejäävam hetk Tammekas? (@stevenveeber)
Esiteks Tammeka kodustaadionil mäng Narva vastu, kus võitis Tammeka vist üle pika aja esineliku meeskonda. Lõin ise värava ja andsin väravasöödu Sander Kapperile, kes ilusti triblas ja hiljem oma tabamusega ka kuu parima värava auhinna võitis. See oli minu jaoks korralik jalaga ukse lahtilöömine Tamme staadionil. Teine hetk oli mu lahkumismäng Tammekast. Andsin koos Tristan Koskoriga intervjuud ja publik karjus mu nime, et tuleksin ühispildile – oli vist tehtud Tammeka hooaja publikurekord vms. Selle karjumisega näidati, et olen osa perekonnast. Alati, kui nüüd Tartusse sõidan või seal olen, tekib teise kodu tunne. Kui inimesed mind seal näevad, siis ikka tervitavad ja uurivad, millal jälle Tammekasse lähen. Seda juhtub Eestis harva, aga Tartus on mul tunne, nagu oleksin inimeste südamesse mingil moel jälje jätnud.

Kui palju kripeldas toona ja kui palju praegu, et Tottenhami testimisele ei järgnenud lepingut?
(Martin, Tallinn)
Kõige rohkem kahetsen seda, et ma tol hetkel ei suutnud mõelda kaitsmisele. Läksin sinna mängima kolme ülemist positsiooni – mõlemat äärepoolkaitsjat ja number kümne positsiooni –, aga üks treener ütles, et tema näeb minus rohkem Gareth Bale'i moodi äärekaitsjat. Ütlesin tookord kohe, et kaitse pole minu eriala, ja treener sõnas vastu, et kui see on minu soov, siis nii jääb. Tagasi mõeldes oleksin võinud anda sellele võimaluse, aga eks ma vormisin end hiljem kaitsjaks ja nagu juba ütlesin, valisin tippujõudmiseks pikema tee.

Kes on teie tiimist kõige kiirem mängija? (@raio_soolepp9)
Kui teeksime vaid ühe võidujooksu, oleks raske öelda, aga kipun arvama, et Frank (Liivak – toim.). Kaitses temaga võidu joostes tundub tema üks kiiremaid, aga kindlasti ei saa öelda, et ta oleks kõigist peajagu üle.

Millised emotsioonid sind valdasid, kui 2018. aasta keskel Tammekasse liikusid? (Liisi, Tartu)
Valdasid mõlemad: positiivse poole pealt tundsin, et saan ennast näidata. Teisest küljest oli nii, et läksin sinna ründajana, aga kui kohale jõudsin, istusime Kaido Koppeliga Tamme staadionile maha ja ta ütles, et tahaks mind kasutada äärekaitses. Mõtlesin nii: "Kuhu ma nüüd tulin? Mis jama see on? Miks mind jälle kaitsesse tahetakse panna?" Aga tegin tol hetkel hea näo pähe ja mõtlesin, et kui sellest on nii palju räägitud, siis võiks proovida, sest lisaks Koppelile ja Tottenhamile olin ka noortekoondises kaitses mänginud. Mäletan, et kui noortekoondises esimesi mänge pidasin, oli Karel Voolaid treener, ja kuigi klubis olin mänginud tipuründajat, tuli Voolaid päev enne mängu minu juurde ja ütles, et Henri, täna mängid kaitses. Niisiis mõtlesin Koppeli jutu järel, et eks ma siis lõpuks proovin, ja nüüd olen tänulik neile, kes selle otsuse taga olid. Usun, et tänu sellele olen siin, kus praegu olen, ja töö käib edasi selle nimel, et just sellel positsioonil ennast tippu mängida.

Millal loodad saada A-koondise kutse? (Oliver, Põlva)
Teoreetiliselt oleks õige vastus, et siis, kui selleks valmis olen, aga samas usun, et mida kiiremini see tuleb, seda parem. Jalgpalluri jaoks on oma rahvuse esindamine ikkagi number üks eesmärk. Samuti annab see klubitasandil eelise, kui saad oma riiki kõrgeimal tasemel esindada. Ma ei saa praegusel hetkel koondise treeneritele öelda, et võtke ja pange ja ma teen asjad ära, aga töötan selle nimel ja ma ei karda ennast proovile panna. Vaimselt olen valmis ennast proovile panema.

Mida andis sulle pool aastat Tammekas? (Hanna, Tartu)
Suurim õppetund on see, et oled iseenda peremees. Kui elad koos vanematega kodus, siis võid ju ema meeleheaks toa ära koristada, aga kui elad üksi, siis ise tead, kas koristad või mitte, aga pead arvestama, et ise pead seal elama. Selline iseseisvumine oli kindlasti õppetund. Samuti see, et oma koduklubis võid trennis käia selleks, et linnuke kirja saada, aga võõras klubis pead kogu aeg paremaks saama ja treeneritele tõestama, et oled selle klubi vääriline; enda kallal tuleb rohkem vaeva näha.

Kui kergelt või raskelt tuli sulle 2019. aasta Eesti meistritiitel? (Martin, Jõgeva)
Meistritiitel oli minu jaoks korralik pingelangus. Kui teised mängijad tegid selle nimel ühe hooaja tööd, siis mina tegin poolteist hooaega, kuna alustasin juba Tammekas enda ülestöötamisega selleks, et saaksin Floras võimaluse. Kui sain, siis töötasin selle nimel, et seda ära kasutada, ning kui see õnnestus, siis tegin tööd selleks, et saada stabiilselt mänguaega. Kõige selle tulemuseks oli edu nii euromängudes kui ka Eesti meistritiitel. Minu jaoks oli see suur kergendus, aga see ei tähenda, et töö on läbi. Nüüd tuleb end uuesti kokku võtta.

Mis on sinu selle hooaja eesmärgid isiklikus plaanis? (Vera, Tallinn)
Mängida võimalikult hästi, et ühel hetkel A-koondise kutse saada. Kui see ei õnnestu sel hooajal, siis mossitama ma ei hakka, vaid teen edasi tööd. Samuti pole nii, et kui kutse tuleb, siis olen väljavalitute seas ja töö on tehtud. Mulle meeldib teha musta tööd ja näha enda arengut. Aga eesmärkidest rääkides tahaks olla võimalikult heas vormis ja terve, aidata oma meeskonda ja kui võimalik, siis ka rahvuskoondist.

Mida andsid sulle eelmise suve euromängud? (Siim, Rakvere)
Ütlesin seda juba enne: kõik mängijad on inimesed, väljakul pole ühtegi robotit. Euromängudel oli meil meeskonnaga kõigil ühine tunne, et lähme ja anname endast lihtsalt maksimumi, pakume publikule hea võitluse ja kui nemad meie selja taha tulevad, siis tuleb ka tulemus. Gert Kams rõhutas mitu korda enne mängu, et sõbrad, kogu meie teekond on olnud ülikaif ning nüüd on koht, kus hakata vilju lõikama; naudime ennast, sest sellist etendust ei tule liiga sageli koju kätte. Kams rõhutas sedagi, et vastased on inimesed nagu meiegi. Tulemuse poolest on see veidike rõve, et nii läks, aga keegi meist ei tundnud, et oleksime palju halvemad, ja kõik andsid endast sada protsenti.

Henri Järvelaid
Sünniaeg: 11.12.1998
Koduklubi: FC Flora
Varasemad klubid: Nõmme United, Tartu Tammeka
Koondisekarjäär: U17 9/1, U18 1/0, U19 18/1, U21 15/0, U23 1/0