"Sorry, aga teie meeskond on sitt!", tõdes siiralt kaastundliku ilmega punasärk, ent mina kõndisin juba järgmise marokolase jutule. Oma soovitud intervjuud mõne Tallinnas käinud fänniga ei saanud ma temaltki, kuid "Mul on teie meeskonnast kahju!" kõlas ikkagi.

Enne kui selle korraks lõplikult püssi põõsasse viskasin, sain siiski vähemalt natuke lohutust ja julgustust. "Pole hullu, me olime ka kunagi sitad, aga vaata, kus me nüüd oleme!"

See andis lootust. Ka Karol Mets ütles ju hiljuti Aktuaalse Kaamera eetris, et võiksime juba nelja või kaheksa aasta pärast MM-il olla. Saati, et kaheksa pärast tõstetakse MM-il osalevate koondiste arv 32 pealt 48-le.

Mängult (jah, fännialalt lahkumine jättis tõesti sellise mulje nagu oleks päriselt mängul käinud!) minema jalutades võisin nautida kaht Iraani fännileeri, kes üle kanali üksteise võidu omi sõjahüüde karjusid. Kadedusest jagusaamiseks kujutasin seepeale endale vaimusilmas ette, kuidas nende asemel oleksid kõlanud Jalgpallihaigla liikmed ja läks kergemaks küll.

Eesti MM-il oleks igavesti vägev värk. Kõlagu see nii hullumeelesna kui tahes, aga jalgpallifännid peavadki ju paadunud optimistid olema. Me usume Eestisse!