Eesti jalgpallikoondise ründaja Sergei Zenjov ei salanud pärast Mainzis Saksamaa käest saadud 0:8 kaotust, et säärane hetk on tema kui jalgpalluri jaoks väga raske, sest paratamatult kerkivad üles eksistentsiaalsed küsimused.

Sergei, väga keeruline mäng, õudne mäng. Kohe alguses läksid asjad valesti, kui vastane lõi 15 minuti jooksul neli väravat. Mis seal valesti läks?
Resultaat on tõesti õudne. Ei oska täpselt öelda. Väljakul tundus, et langesime liiga alla ja neil hakkasid tekkima võimalused. Me ei jõudnud kuhugi, aga sakslased olid igal pool meist kiiremad ja paremad. Kõik läks nii, nagu poleks pidanud minema.

Kas plaan ei olnudki madalalt mängida?
Plaan nägi tõesti ette madalat kaitset, aga pidime sealt ikka välja tulema ega tohtinud kogu aeg enda karistusalas istuda.

Kõrvalt paistis, et võitlust jäi väljakul väheseks.
Ei saa öelda, et mõni mees ei tahtnud mängida või ei tahtnud võidelda. Võin rääkida enda eest, et kõik, mis mul oli, ma endast andsin. Ja kõik, mis ma oskasin, proovisin väljakul teha.

Millest sõltub see, kas Eesti saab või ei saa maailma tippvõistkondadele vastu? Oleme teinud väga häid mänge, näiteks Hollandi vastu või andnud tublid lahingu Inglismaale ja Itaaliale, aga siis juhtuvad ka sellised mängud, nagu täna siin Saksamaaga.
Raske öelda. Ma ei tea, miks üks kord paistab, et me ei oska mitte midagi ja tasemevahe on tohutu, ent teinekord jällegi ilmneb, et kui võitleme, siis ikkagi võib midagi saavutada.

Kuidas sellise 0:8 kaotuse järel tõusta ja minna vastu järgmistele mängudele?
Peame edasi võitlema ja järgmistes mängudes näitama, et me ikkagi oskame midagi. Muidugi sellised kaotused lõhuvad. Minul on 0:8 järel küll mõtted, et äkki ma ikka ei oskagi jalgpalli ja peaks midagi muud tegema? Et miks ma jalgpallis olen, kui see tasemevahe nii suur on? Minu jaoks on praegune hetk väga raske.