Tallinna FC Flora poolkaitsja Markus Poom (22), kes on senise karjääri jooksul mänginud palju ründava ja kastist-kasti poolkaitsjana, on viimasel ajal kujunenud kontrollivaks keskpoolkaitsjaks. Pallurile see sobib.

Kui viimasel paaril hooajal kuulus Floras number kuue positsioon Vladislav Kreidale ja enne seda Aleksandr Dmitrijevile, kelle kõrval Poom veidike ründavamas rollis oli, siis sellest hooajast on Poomist endast kujunenud kaitsjate-esine patrullija ning sügav mängujuht.

Mis koht pallurile endale enim meeldib? "Hetkel number kuus, kuna mängin seal," ütleb Poom Soccernet.ee-le. "Mul väga vahet ei ole, kus ma mängin, kuniks mind väljakule usaldatakse. Olen valmis mängima igal positsioonil."

Ta lisab: "Mu mängijaomadused on natuke ründavamad, samas suudan väga hästi palliga mängida ja saan kuue peal hakkama. Lõppude lõpuks treener valib, kus mängin ja pean ise olema valmis täitma ülesandeid, mis sel positsioonil vaja."

Ka viimases koondiseaknas, kus Eesti kohtus Tšehhi, Valgevene ja Rootsiga, sai Poom eri kohtumistes olla keskväljal eri rollides. Igas matšis kuulus ta algkoosseisu ning tegi suures pildis korralikud mängud. Enne tänavust käis aga A-koondise eest väljakul viimati 2019. aasta alguses, kui tegi debüüdi. U21 koondises korduvalt kaptenipaela kandnud vutimees ei mõelnud vahepealse kahe aasta jooksul, miks teda Eesti A-koondises ei ole.

"Ma ei mõelnud nii. Sain aru, et pole veel valmis. Sain aru, et polnud teeninud seda võimalust uuesti A-koondises olla. See oli loogiline, et nii läks. Mul oli vaja end U21 eest näidata, end rahvusvahelisel tasemel proovile panna, et näha, kas saaksin sammu edasi astuda. See on olnud loogiline protsess. Ma ei kahetse midagi. U21 koondises tundsin end kindla liidrina ja kui nendega valiktsükkel lõppes, tundsin, et olime ühtne meeskond," sõnab Poom.

Kas märtsikuiste mängudega õnnestus aga mehel nüüd enda arvates märk maha panna, et rahvuskoondise treeneritel tuleks ka edaspidi temaga arvestada? "Pealtvaataja võib-olla mõtleb nii, kas keegi tegi piisavalt [, et edaspidi koondises olla]. Mina läksin väljakule ja andsin endast kõik, mis mul anda oli. Arvan, et tegin nii palju, kui suutsin. A-koondise eest mängides ei ole varianti, et sa ei annaks endast kõik. Kas tegin piisavalt? See on teiste otsustada. Mina oma pead sellega ei vaeva," vastab ta.

Perekonnanimi ei ole koormaks

Markuse isa on Eesti jalgpalli üks suuremaid legende Mart Poom, kes on noormehele olnud suureks eeskujuks ja heaks nõuandjaks. Vigastuste tõttu on ka Markusel karjääris mõned keerulisemad momendid olnud (näiteks 2019. aasta hooaeg, kus eelnev põhimehe roll pisenes traumade tõttu väikeseks), ent ta ei tunne, et rasketest hetkedest oleks jalgpallurina lihtsam välja tulla, kui ta perenimi ei oleks Poom.

"See perekonnanimi ei ole mind kunagi seganud. Kõik raskused olid midagi, mida pidin ise kogema, et oma tagasilöökidega toime tulla. Õppisin nii mõndagi ja oskan praegu paremini oma heaolu ja mõtlemist korrigeerida. Lõpuks ma tean, et kui olen ise enesekindel, olen väljakul ka enda moodi," räägib ta, et ei tunneta ka, et Mardi pojaks olemine mõjutaks teiste suhtumist temasse. "Kes mind isiklikult tunnevad, teavad, mis inimene ja mängija ma olen - nad näevad tõelist mina. Ma ei keskendu sellele ja ei tunne, et peaksin teistele põhjendama, et näe, teie arusaamad minust on võrreldes tegelikkusega teistsugused. Minu jaoks ei oma see tähtsust."

Kui 2014. aasta lõpus ilmus raamat "Mart Poom. Minu lugu" ristiti see jalgpalliringkondades ruttu noormängijatele kohustuslikuks kirjanduseks. Kas ja mitu korda on Markus seda raamatut lugenud? "Kusjuures kui see välja tuli, siis ma kohe ei lugenud. Olen ühe korra lugenud ja see oli nii, et võtsin kätte ja sain selle väga kiiresti läbi. Seal oli päris palju üllatavat. Ma ei teadnud päris palju asju. Raamat on mul alati kodus riiulis olemas, aga ühest korrast mulle piisas," lausub ta.

"Näiteks ma ei teadnud, et Manchester United vist lausa kolm korda soovis teda osta. See näitab mu isa iseloomu, et nende asjadega, mis pole juhtunud, ta ei uhkusta. Tema jaoks käib töö edasi. Ma oleks pigem tahtnud teada seda. Tagantjärgi mõtlesin, et täitsa lõpp! Noorena ei kujutanud ma ette, kui hea mängija ta oli ja kui väga teda väärtustati Inglismaal. Seda oli nüüd hiljem lugeda väga meeldiv."

Kui Markus on saanud senise karjääri jooksul nõu isalt, siis ta ise proovib aidata oma nooremat venda Patrickut (8), kellega kasvõi mulluse eriolukorra ajal tegi palju koos individuaalset trenni. "Püüdsin teda aidata! Praegu on nii, et kui ma teen oma mängudes midagi hästi, siis ta alati kommenteerib, kui näeme. See on väga tore tunne, kui sul on väiksem vend, kes jälgib ja toetab sind. Ma ei tea, mida ta oma karjääriga plaanib ja ta ei pea seda praegu ka ise teadma, aga see on kihvt, et ta käib hetkel jalgpallitrennides ja see meeldib talle," ütleb Markus, kelle teine vend Andreas (17) on sportlaseameti asemel valinud muusikukarjääri.

Et Poomide peres on jalgpallipisik ikkagi ulatuslikult levinud, siis kas ka Markus Poomi jalgpallurliku tunnusmärgi ehk väga hea vasaku löögijala lihtne põhjus peitub selles, et noorest peast on tulnud juba kasvõi koduaias palle lüüa Poomi kaitstavasse väravasse, mis ei saa ühestki küljest olla lihtne ülesanne?

"Noorena ei olnud ma tuntud selle poolest, et mul oli väga tugev löök. Pigem olen seda arendanud Florasse jõudes. Noorena keskendusin tehnikale, hiljem olen proovinud lööki tugevamaks saada. See on treenitud asi," vastab Flora poolkaitsja.

Aprilli lõpus andis Markus Poom Soccernet.ee-le "Silm peale!" raames põhjaliku intervjuu. Vaata videolugu, kus saavad sõna muuhulgas ka Mart Poom ja Konstantin Vassiljev, siit! Videos räägib Markus Poom oma Inglismaal alanud karjäärist, eesti keele oskusest, noortena tehtud otsustest, Nõmme Unitedist, treenimisest, mentaalsetest raskustest, tugisüsteemi vajalikkusest, koondise esindamisest, Flora edu saladusest, oma unistustest, hobidest, muusikast, Flora DJ-st, aga ka oma isa rollist, mõjust ja Eesti aegade ühe edukaima jalgpalluri pojaks olemisest.