Põrisemist täis hommik ehk kuidas Jalka A. Le Coq Arena muru ära niitis (0)

Foto: Brit Maria Tael

"Mis seal muud – mugavad botased jalga ja ole kell üheksa kohal!"

Täpselt selliste sõnadega saadab Lilleküla jalgpallikompleksi juhataja Targo Kaldoja mind ühel juunikuu alguse neljapäeval teele. Tutvustasin talle nädal varem oma mõtet: mis oleks, kui aitaksin osaluseksperimendi korras ära niita A. Le Coq Arena muru?

"Järgmine mäng on laupäeval, seega on mängueelne niitmine reede hommikul. Võid tulla küll, ei ole probleemi."

Heidan pilgu ilmateatele ja näen, et reede hommikuks lubab sadu. "Kas niidame ka vihmaga?"

REKLAAM

"Ka vihmaga!"

Nii mõnedki jalgpalliliidu kontoripoolel töötavad inimesed vaatavad ilusate ilmade korral sageli kadedusega, kuidas staadionimeistrid päikese käes tööd teevad: traktoritega ringi vuravad, muru niidavad, väljakuid joonivad ja kõike muud parasjagu vajalikku toimetavad. Otsustasin järele proovida: kas kadedusel on alust või mitte?

Ilmataat säästab

Kaldoja hoiatab mind põgusalt ette, et kõndida tuleb palju ja niitmine võtab aega mitu tundi – seega ärkan reede hommikul pisut varem kui muidu, söön ära tavalisest märksa toekama kausi putru ja võtan igaks juhuks vihma kaitseks kilejope kaasa. Staadionimeister Mihkel Puusepp on mõistagi juba kohal ja tervitab mind suure rõõmuga. Ilmselt ei ole see päris igapäevane, et väljakuteadust mitte jagav inimene muru niitma tuleb – saati veel siis rahvusstaadionile.

Minu õnneks on ilmataat siiski halastanud ning kuigi öösel tuli korralikult vihma, on hommikuks sadu lakanud ja muru küll niiske, kuid mitte liiga märg. Väljakumeister Jako Arikainen küll pakub, et ehk võiks niitmisega oodata, kuni muru pisut kuivem on, ent vaid paari minuti pärast viipab Puusepp minu poole: "Noh, junga – minek!"

Niiduki rattad võetakse enne murule minekut küljest ära. Rattaid kasutatakse ainult selleks, et masinat oleks asfaldi või kivide peal lihtsam transportida. Foto: Brit Maria Tael

Erilist mõtlemis- või põdemisaega mulle õnneks või kahjuks ei jää, sest intensiivne juhtnööride jagamine hakkab kohe pihta. "Esimene asi – ei näpi, ei käpi, ei topi," muigab Puusepp niiduki käsitsemist õpetades ning näitab põhilised trikid ja nipid kiirelt ette.

A. Le Coq Arena muru niidetakse tavaliselt kolm korda nädalas, kusjuures eri niidukitega – mängueelsed niitmised tehakse kahe väikese niidukiga, ent vahepeal kasutatakse ka suuremat murutraktorit, mis niidab pisut laiemalt ja seega kiiremalt, kuid mis ei jäta platsi visuaalselt nii ilusaks kui väiksem rulliga niiduk.

Tõtt-öelda ei näe väike niiduk, millega väljaku ära niidame (teise niidukiga toimetab Arikainen), välja väga erinev tavalisest muruniidukist, millega ilmselt ka paljud lugejad koduaias või maal on tegutsenud. Peamisteks erinevusteks on selle küljes olev suur ja raske rull ja lõikamispõhimõte: kui koduseks kasutamiseks mõeldud niidukite all käib tavaliselt ringi üks suur tera, mis meenutab propellerit, siis vutiplatsi niidetakse sellise niidukiga, mis lõikab muruliblet justkui kääridega.

Kuidas sünnivad erineva ilmega muruvöödid?

Algul tundub jube keeruline niiduki töölepanek ja selle käsitsemine. Kuna niiduk on iseliikuv ja lükkama seda ei pea, nõuab kurvide võtmine pisut praktikat. Esimeste sirgete jooksul kõnnib Puusepp mu kõrval ja aitab pöörete ajal õigest kohast jätkata – erinevalt minu algsest arvamusest pole asi päris nii lihtne kui koduaias siksakkide tegemine. Tõmbame muru peale maha valge nööri: ühelt poolt nööri niidame ainult ühes suunas, teiselt poolt ainult vastupidises suunas. Kõik selleks, et niiduki küljes olev rull jätaks platsile vöödid, mis jätavad visuaalse mulje, justkui oleks muru iga kuue-seitsme meetri tagant kord heledam, kord tumedam. Tegelikult on lihtsalt libled tumedamal pinnal üht-, heledamal teistpidi rullitud.

"See kõik on telepildi jaoks, et plats visuaalselt kenam välja näeks," selgitab Puusepp.

Selleks et nööri saaks iga kord õigesse kohta tõmmata, näidatakse mulle väikestviisi saladust, mida tavainimene staadionil tavaliselt ei märka – nende kohtade juures, kus nöör algama ja lõppema peaks, on küljetribüüni alumise otsa peale või suisa selle ette kivide peale tehtud musta värvi triibud.

A. Le Coq Arenal kasutatava niiduki lähivaade. Esiplaanil on näha lõiketerasid, mis muruliblesid „raseerivad“. Foto: Brit Maria Tael

Ma pole veel jõudnud õieti pööramisrütmigagi ära harjuda, kui Puusepp ühel hetkel mulle ütleb, et ma jälgiks, kui Arikainen nööri sättimisel minu abi vajab ... ja lahkub! Nüüd ma vist keeran küll midagi vussi...

Õnneks läheb suures plaanis siiski kenasti. Ühe korra oleksin hakanud äärepealt valet pidi niitma, kuid sain siis ise viimasel hetkel jaole. Umbes veerand väljakut läks aega, et mustriga harjuda: kuna lõikasime liblet lühemaks vaid käputäie millimeetrite võrra, oli alguses aeg-ajalt pisut keeruline aru saada, millist osa on juba niidetud ja millist mitte – värvipimedal oleks seda tööd ilmselt märgatavalt keerulisem teha.

Niiduki põrin. Sada sammu ühtpidi, ümberpöörd, sada teistpidi – ja nii üle kahe tunni järjest. Vahepeal väikesed pausid, et niiduki kogujasse kuhjunud murupuru traktori kasti kallata ja nööri asukohta vahetada.

Väljakumeistrid kipuvad nõustuma, kui väidan, et paar korda on seda tööd ju mõnus teha, aga igapäevaselt võib ruttu ära tüüdata. "Olen vist kümme korda nende niitmiste jooksul peas ajamasina leiutanud, aga kui niiduk seisma jääb, on kõik muidugi kui peoga pühitud," muigab Arikainen, viidates niitmistöö nürivõitu iseloomule. "Üks hea asi aga on: õllekõht kaob kiirelt ära!"

Pole ka ime: kui väljak lõpuks niidetud saab, näitab käekell saldoks üle üheksa ja poole maha kõnnitud kilomeetri, samme enam kui 15 000. Nii ei ole tõesti trenni vaja tehagi!

Joonetegu üllatab mitmel rindel

Kui muru on niidetud, algab järgmise väljakumeistri Riho Hermeti sõu. Teda tuntakse kui joontespetsi – garaažis on ta juba ilma järgi (märja ilmaga on tarvis kuivemat, kuiva ilmaga vedelamat värvi) valge värvi valmis seganud ning kui meie niitmisega lõpetame, on tema juba joonemasina välja ajanud ja hakkab koos Puusepaga valgeid nööre paika seadma.

Riho Hermet selgitab joonemasina tööpõhimõtet. Masin on valmis seatud otsajoone värvimiseks. Foto: Brit Maria Tael

"A. Le Coq Arenal teeme alati kõik jooned korralikult, nööri järgi. Harjutusväljakutel teeme vahel ilma nöörideta, nii-öelda kiirelt," selgitab Hermet, kaaslastele Riks. Nöörid asetatakse maha eelmiste joonte keskele ning joonemasina "sihik" hoitakse täpselt nööri kohal – nii on kõige lihtsam sirge joon maha joonistada. Kuna nööride asetamine ja nihutamine on paras töö – valgeid jooni on vutiplatsil enam kui 600 meetri jagu! –, siis läheb sellega omajagu aega.

"Üks asi, mille peale paljud võib-olla mõelnud ei ole – kogu see valge värv peab lõpuks kuhugi minema. Kui platsi labidas sisse lüüa, siis mõnekümne sentimeetri sügavusel on kõik valge, värv jääb sinna," sõnab Puusepp.

Rahvusstaadioni mängueelsele joontemärkimise tööle jungat igaks juhuks ei usaldata – ning ma ei tea, kas söandaksingi. Selle asemel jälgin esmalt huviga, kuidas profid tööd teevad – taskus lubadus, et pärast saan harjutusväljakul ka ise mõnel lõigul kätt proovida.

Sirgete joonte tegemine ei tundu esialgu midagi keerulist – küll jälgin põnevusega, mis saab siis, kui kord jõuab keskringi ja karistusala küljes oleva kaare juurde. Minu üllatuseks ei tee Hermet teist nägugi, vaid tõstab joonemasina paika ja sõidab sellega "vaba käega" perfektse ringjoone!

"Eks see kogemusega tuleb – midagi võiks ju aastatega külge ka jääda," muigab joonespets, kui temalt selle kohta aru pärin. "Hooaja alguses ja üks-kaks korda hooaja jooksul mõõdame jooned uuesti üle. Ringjoonte puhul kasutame sirkli põhimõttel töötavat riistapuud, et joon kindlasti õigesse kohta saaks. Tavaliselt aga teen lihtsalt juba maas oleva joone järgi."

Penaltipunktid, keskpunkt ja nurgakaared ei ole sealjuures joonemasina, vaid hoopis Arikaineni kätetöö. Ei midagi keerulist: täpselt 12 cm laiune (sest nii lai on väravapost, mille laiuse järgi tehakse kogu väljakule jooned) pintsel värviämbrisse, paar nõtket tõmmet ning kaared-punktid säravadki uuena.

Aega läks, aga asja sai! Foto: Brit Maria Tael

Kui hiljem Hermetiga harjutusväljakule joonima läheme, saan aru, et joonte tegemine ei sobi sugugi igaühele. Nööri järgi joonemasinat juhtida tundub väljastpoolt kergem, kui see tegelikult on – kuivõrd jälgida tuleb ainuüksi nööri ja seda, kuidas värvimasin selle kohal liigub (ja niimoodi küljejoonte puhul üle saja meetri järjest!), on põrnitsemine päris intensiivne. Ma ei pilgutanud umbes minuti ajal, kui mööda küljejoont liikusin, mitte kordagi. "Mul on ka kuidagi nii välja kujunenud, et kui joont märgin, siis kõik ülejäänu on udune, fookuses on ainult sihik ja nöör," noogutab Hermet.

Kaarjoone tegemine osutub aga isegi debütandile ootamatult lihtsaks – kuigi joonemasin on oma suure värvipaagi ja bensiinimootoriga (et värv kantaks platsile ühtlaselt) suhteliselt raske, saab seda võrdlemisi lihtsalt kaare järgi pöörata.

Ootamatult keeruliseks kujuneb seevastu näiliselt üks lihtsamaid asju – maha tõmmatud nööri kokku kerimine! Enam kui saja meetri pikkune jupp tuleb seda kogu aeg pingul hoides väikese rulli ümber kerida ning samal ajal kui mina sellega jahmerdan, jõuab Hermet juba pool väljakut ära joonida. Vähemalt selline jääb mulje. Pole ka ime: minu jaoks on tegu väga erilise päevaga, väljakumeistritele aga osaga igapäevatööst.

Jalgpallimurust ja selle kasvatamise saladustest on pajatanud ka "Silm peale!" (videos alates 10:04)

Töö maht oleneb ilmast

Kui meil ilmaga vedas ja vihmaga niitma ei pidanud, siis väljakumeistritel on mõistagi ette tulnud ka olukordi, kus tööd tuleb teha paduvihmas. "See, kui kaua muru niitmine aega võtab, sõltub mitmest asjast. Kui on väga märg, kipub ära lõigatud muru niiduki kogujas tükki minema ning koguja tühjendamine on vaevalisem – samuti kerib murusodi ennast ümber rulli," selgitab Arikainen.

Puusepp räägib aga, et vahel võtab tal muru niitmine kogu päeva hoopis muul põhjusel. "Hakkan ühest otsast niitma, aga telefon heliseb pidevalt taskus – kellelgi on midagi vaja siin, kellelgi seal. Vahel hakkan hommikul pihta, aga muid tegemisi tuleb nii palju vahele, et vaevu jõuan õhtuks valmis. Ükskord jäigi koondise mängupäeval muru niitmata, sest muid asju oli nii palju vaja teha – õnneks ei olnud sellest hullu, sest olime niitnud ka mängueelse trenni eel ja vahet ei olnud väga palju tunda. Kui siin aga UEFA superkarikas oli, olid UEFA inimesed konkreetsed: väljak on prioriteet number üks ja ühtegi meest selle arvelt vähemaks ei võeta!"

Reim kiitis väljakut

Järgmise päeva pärastlõunal madistavad niidetud platsil Premium liiga mängus FCI Levadia ja Tallinna Kalev. Levadia võtab kindla 4 : 0 võidu, peatreener Martin Reim lausub mängujärgses intervjuus nii: "Pall liikus, siin väljakul on hea söödumängu mängida."

Kompliment niitmise kohta? Võtame vastu!

Kommentaarid

Kommentaare ei ole.

Kommentaari lisamiseks palun logi sisse või sisesta nimi ja kontrolltest.
FINAAL
Maailmameistrid! Noor Prantsusmaa parandas kahe aasta taguse vea
RISTNURK
Jalgpalluritel on ikka süda sees
TOREDAD VIDEOD
Jalgpalluritel on ikka süda sees (0)
 
Oeh, mis siin toimub?!
JALGPALLIMOOD
Oeh, mis siin toimub?! (0)
 
KATARI PÄEVIKUD

Soccernet.ee Kataris!

Interaktiivne blogi ja vahetud muljed Eesti koondise reisilt Katari, kus kolme aasta pärast koguneb maailma jalgpalli koorekiht.

https://www.zone.ee/
MENÜÜ
 
KESKKONNAD
FACEBOOK