Ott Järvela | Vertongheni peapõrutus paljastas lahendamatu konflikti (4)
ARVAMUS/KOMMENTAAR
Meistrite liiga poolfinaali esimene kohtumine Amsterdami Ajaxi ja Tottenham Hotspuri vahel pakkus mitmeid võluvaid momente, eriti kohtumise 20 esimese minuti jooksul Ajaxi esituses, aga ka ühe sügavalt häiriva episoodi, kui Jan Vertonghen esimesel poolajal väljakult lahkudes öökis ja peaaegu kokku kukkus.
Belgia koondise keskkaitsja oli mõned minutid varem põrganud peadpidi kokku meeskonnakaaslase Toby Alderweireldiga. Verd voolas rohkesti, aga mõne minutiga suutsid arstid selle peatada. Vertonghen vahetas väljaku kõrval ära ka verised riided ning palus luba väljakule naasta.
Hispaanlasest väljakukohtunik Antonio Miguel Mateu Lahoz ei andnud selleks luba tavapärases korras, vaid nõudis esmalt Tottenhami meditsiinipersonalilt suulist kinnitust, et Vertongheni olukord on mängu jätkamiseks piisavalt hea. Lahozi arupärimine oli keskmisest märgatavalt põhjalikum. Arstidelt kinnituse saamise järel lubati Vertonghen platsile tagasi, aga vaid mõned sekundid hiljem andis ta vahetuspingile märku, et ei suuda jätkata.
Kui Vertonghen küljejoone juurde jõudis, hakkas ta öökima ning tasakaalu kaotama, areenilt lahkus ta kahe Tottenhami ametniku toel, jalad kergelt lohisemas. Märgid peapõrutusest olid täiesti selged. Tottenham tegi nüüd muidugi vahetuse, saates Vertongheni asemel platsile poolkaitsja Moussa Sissoko, muutes samas oma asetust, minnes viiemeheliselt kaitseliinilt üle neljasele.
See muudatus aitas Tottenhamil algfaasis täielikult Ajaxi kontrolli all olnud mängu tasakaalustada ja kordusmatšile minnakse vastu 0:1 kaotusseisus. Ent lisaks küsimustele meeskondade sportliku soorituse kohta pidid peatreenerid pärast mängu vastama ka arupärimistele Vertongheni episoodi kohta.
"Mina polnud otsustamises osaline. See oli arsti otsus. Minu meelest on see väga tähtis teema, mille jaoks on olemas reeglid ja protseduur, mida meie meditsiinipersonal järgib" andis Tottenhami peatreener Mauricio Pocchettino ümmarguse-võitu vastuse. Ajaxi peatreener Erik ten Hag oli konkreetsem: "Peavigastus võib olla ohtlik. Mängija tuleb välja vahetada. Peavigastustega ei tohi riske võtta."
Pochettino hopes that Vertonghen doesn't have a big issue 🤞 pic.twitter.com/uzvaKqa9PL
— Tottenham News (@Spurs_fl) May 1, 2019
Kes julgeb võtta vastutuse miljonite eest?
Muidugi oli ten Hagi öeldu täiesti õige, aga, oleme ausad, ta oli ka olukorras, kus oli mugav ilmselget deklareerida. Erinevalt Pocchettinost. Jalgpallireegel, mis piirab vahetuste arvu, asetab nii treenerid kui ka mängijad automaatselt surve alla, sest iga vahetus vähendab võistkonna võimalusi saavutada maksimaalselt hea tulemus.
Normaalajal lubatud kolm vahetust on treeneri peamised relvad taktikaliste muudatuste tegemiseks. Iga vigastuse tõttu tehtud sundvahetus röövib ühe käigu ehk 33% nimetatud võimest. Muidugi soovivad treenerid neist vahetustest iga hinna eest hoiduda. Ning mängijad saavad väga hästi aru, et vahetust paludes võistkond kannatab. Kirjutamata reeglites on läbi vigastuse edasi mängimine jalgpalluri jaoks ka auasi. Neist asjadest tulenebki tõrksus "igaks juhuks" vahetuste suhtes.
Peapõrutused on aga just säärased juhtumid, mis liigituvad enamasti "igaks juhuks" vahetuste alla, sest selle kiire diagnoosimine ei pruugi olla kuigi lihtne. Lisaks on jalgpalliarstid diagnoose pannes ühelt poolt seotud Hippokratese vandega, aga teisalt väga hästi kursis mõjuga, mida nende otsus võib omada.
Siinkohal on paslik meenutada endise Chelsea arsti Eva Carneiro klubist lahkumiseni viinud intsidenti, kus tema otsus minna platsile Eden Hazardi vigastust hindama vihastas põhjalikult välja peatreeneri Jose Mourinho, sest tähendas, et Hazard pidi mängu võtmehetkel korraks platsi kõrvale tulema. Tüli päädis Carneiro klubist lahkumisega ja tsiviilnõudega, mis rahuldati ja sundis Chelsea't maksma arstile hiiglaslikku kompensatsiooni.
Tippjalgpallis mõõdetakse selle otsuse mõju miljonites. Nii miljonites eurodes, mis võivad klubi kaukasse laekumata jääda, kui arst ütleb, et võtmemängija peab ülitähtsa kohtumise peapõrutusekahtluse tõttu pooleli jätma. Või ka miljonites inimestes, kelle emotsionaalne seisund võib arsti otsusest (ja sellega võib-olla kaasnevast kaotusest) saada mõjutatud aasta(kümne)teks.
Ei tasu arvata, et jalgpall ei lähe tavalistele inimestele, kogukondadele või ühiskondadele nii sügavalt korda, et vutiväljakul juhtunust saadud emotsionaalsed haavad pikalt ei valuta ega kipitse. Neid, kelle elu keerleb ümber oma jalgpallivõistkonna käekäigu, on maailmas ootamatult palju. Iseasi, kas see on mõistlik, aga las see arutelu jääda teiseks korraks.
Naastes hüpoteetilise peapõrutuse kahtlust hindava arsti juurde, siis ta teab ka, et tema otsus mõjutab otseselt pärandit, mille võtavad karjäärist kaasa võistkonna mängijad. Jalgpallurid, kellega arst igapäevaselt koos töötab. Ning jalgpalli absoluutses tipus on pärand muutunud mängijate jaoks sageli/kohati tähtsamaks kui teenitav raha, mida on niigi piisavalt palju.
Arst pole robot, vaid inimene. Et kõik kirjeldatud asjaolud võivad tema otsust mõjutada, on täiesti inimlik. Kusjuures praegu käsitleme olukorda, kus tegu on läbinisti eetilise inimesega. Kahjuks leidub ka näiteid, kus professionaalses tippspordis tegutsevad ebaeetilised ja äraostetavad arstid.
Kas peapõrutuste osas võiks lahenduseks olla sõltumatu arst? Võistluse korraldaja poolt palgatud ekspert, kellel on õigus võistkondade arstide otsus tühistada? Teoorias jah, praktikas toob see aga esile probleemid mänguseisakutega, mis oleksid oluliselt pikemad VAR-i poolt esile kutsutavatest. Ning huvide konfliktide lõplik välistamine on ikkagi keeruline ja täielikku lahendust see probleemile ei pakuks.
Ragbi eeskuju on ilus, aga jalgpalli jaoks kardetavasti kõlbmatu
Ragbi, kus peade kokkupõrkeid juhtub spordiala iseloomust tulenevalt märgatavalt rohkem kui jalgpallis, täiendas 2015. aastal reegleid "ajutise vahetusega", mis kohustab peapõrutuse kahtlusega mängija platsilt ära võtma ning tema olukorda väljaku kõrval hindama.
Kui peapõrutuse kahtlus välistatud, võib mängija naasta platsile ja teda ajutiselt asendanud mängija vahetuspingile ilma, et juhtunu läheks kirja ametliku vahetusena. Samuti ei lähe alates 2016. aastast ragbis ametliku vahetusena kirja olukord, kui asendada tuli mängija, kelle vigastuse põhjustas vastase reeglitevastane teguviis.
Inglisekeelne meedia on viidanud peapõrutuste probleemi käsitledes just jalgpalli sõsarala ragbi meetoditele kui sellistele, mis tuleks jalgpallis kasutusele võtta. Siin tuleb aga arvestada ühe tohutu asjaoluga, mis kahte spordiala eristab. Fair play ehk aus mäng on ragbis tohutult palju kõvem valuuta kui jalgpallis.
Kardetavasti hakataks jalgpallis ajutisi vahetusi kahtlasel kombel ära kasutama isegi siis, kui olukordade hindamisega tegeleksid sõltumatud arstid. Näide: kui võistkond on MM-finaalis 15 minutit enne lõppu üheväravalises kaotusseisus ja vahetused otsas, oleks ju väga lihtne ühel mängijal "kogemata" peaga vastu posti joosta, mis tooks kaasa peapõrutusekontrolli ja võimaldaks treeneril teha ülemäärase taktikalise vahetuse.
Ning ei tasu arvata, et seda ei tehtaks. Ning ei tasu arvata, et fännid, kaasmängijad ja võistkonna juhtkond seda tagantjärgi heaks ei kiidaks. Võib-olla avalikult mitte, aga omavahel kindlasti, sest jalgpallikultuure, kus eesmärk pühendab igasuguse abinõu, leidub rohkesti nii Euroopas kui ka mujal maailmas.
Seega kas võime öelda, et Vertongheni eilne juhtum paljastas (jälle) probleemi, mis ei käsitle kaugeltki mitte ainult peapõrutusi, vaid inimeste üldisemaid hoiakuid, mis peegelduvad paratamatult ka jalgpalli kui maailma ühte levinumasse kultuurinähtusesse?
NB! Artiklis ei ole käsitletud varianti kaotada jalgpallist vahetuste piirang. See võiks küll kirjeldatud probleemi leevendada, aga muudaks spordiala tundmatuseni ja ei ole seetõttu mõistliku arutelu subjekt.
