Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada tõdemusest, et alanud oli Suure Jalgpallipõua 24. päev, sest pärast 11. märtsi, kui Madridi Atletico lõi nauditava esituse toel Meistrite liigast auti tiitlikaitsja Liverpooli, polnud Soccernet.ee erikorrespondent elusat jalgpalli näinud.

Tollele kaunile õhtule – Atletico esitus oli ju šedööverlik! – järgnenud neljapäeval ei viitsinud oma aega Euroopa liigale raisata, sest ainsana suuremat huvi tekitanud duelli Sevilla – Roma avakohtumine jäeti koroonakriisi tõttu ära.

Ning seejärel on ära jäänud ka kõik muu. Nii Eestis, Euroopas kui ka maailmas. Nädala alguse seisuga oli maailmas vaid kolm riiki, kus jalgpalli kõrgliigad toimisid. Valgevene, Nikaraagua ja Burundi. Muuseas, demokraatia, poliitilise vabaduse ja inimõiguste küsimusi uuriva USA mõttekoja Freedom House'i tänavuse raporti järgi pole ükski neist riikidest isegi mitte osaliselt vaba.

Täna lisandus jalgpallipraktikute nimekirja Kesk-Aasia riik Tadžikistan. Superkarikafinaalist pealinna Dušanbed esindava Istikloli ja riigi põhjapiirkonnas paiknev Hudžandi (inglisepärane kirjapilt Khujand) vahel kirjutasid isegi The Guardian ja ESPN! Mehist ažiotaaži – kus asub Tadžikistan ja milline on sealne jalgpall, kes ja miks on soosik – saatis kihlveokontorite tegutsemine. Lähtudes põhimõttest "nälja ajal on ka kärbes liha", oli Istiklol – Hudžand saadaval panustamiseks nii enne mängu kui ka kohtumise ajal.

Twitteris lükkasid naljahambad lõkkesse hagu juurde, teatades näiteks, et "kui oled parajasti ametis Tadžikistani superkarikafinaalis omale lemmiku valimisega, siis teadmiseks, et Istikloli pooldamine võrdub gloryhunterlusega ning teeb sinust plastmassist tõpra" või "toetan Istikloli, sest nende nimi sisaldab "lol"'i, mis on minu meelest antud masinavärgi toetamiseks päris hea põhjus!".

Pakuti ka asjalikumat sissevaadet. Näiteks, et Istikloli kaasasutas riigi presidendi poeg Rustam Emomali, kes on praegu Dušanbe linnapea ja Tadžikistani jalgpalliliidu president ning pärib ülimalt tõenäoliselt tulevikus isalt riigipea (loe: diktaatori) ameti.

Antud asjaolude valguses pole üllatav, et eelpool mainitud Freedom House'i raportis on Tadžikistani hinne (9 punkti 100-st) riikide seas tagantpoolt üheksas, edestades ainult Süüriat, Turkmenistani, Eritread, Lõuna-Sudaani, Põhja-Koread, Ekvatoriaal-Guinead, Saudi-Araabiat ja Somaaliat. Aleksandr Lukašenka juhitud Valgevene oma 19 punktiga on Tadžikistani kõrval vabaduste paradiis!

Tadžikistani jalgpalliliit oli väga hästi teadlik, et jalgpalli mängides kehastavad nad erandit. Tähelepanu osati nautida. Mõlemad klubid tegid inglisekeelse Twitteri-konto kaudu mängule promo, jagades muuhulgas näpunäiteid, kuidas kohtumise otseülekannet vaadata. Vastavaid pingutusi tegi ka kohalik alaliit ning olgu etteruttavalt öeldud, et netistriimi kvaliteet oli igati korralik.

Isegi treenerite mängu-eelsed kommentaarid olid nagu päris. See tähendab, et täiesti sisutühjad. "Jumal tänatud, et Tadžikistanis pole koroonaviirust ja jalgpallihooaeg saab alata," sõns Istikloli peatreener Vitali Levtšenko. "Toetame jalgpalliliidu otsust [kohtumine pidada ja hooajaga alustada] täielikult," lisas Hudžandi juhendaja Nikola Lazarevic.

Kõik see kokku tekitas keset päikesepaistelist laupäeva tunde, et aeg on küps isikliku jalgpallipõua lõpetamiseks ja esimest korda Tadžikistani jalgpalli lainele lülitumiseks. Miks siis nüüd ja Tadžikistan ja mitte eelmistelgi nädalatel kestnud, palju tuttavam ja kõrgetasemelisem Valgevene kõrgliiga? Sest Tadžikistani klubivutt on punk, Valgevene absoluutselt mitte.

Pungilikkust lisav tõik, et Hudžand oli tunamullu Narva Transi varuväravavahi Aleksei Matrossovi koduklubiks, tuli mulle meelde oluliselt hiljem, kui Twitterisse olid laekunud algkoosseisud, kus ei leidunud ainsatki mulle tuttavat mängijat, ning kohtumine juba käis!

Algus oli parim võimalik, sest juba 2. minutil asus autsaider Hudžand matši juhtima, kui Sanjar Rixsiboev sai söödu kaitseliini taha ja saatis palli täpse löögiga posti kõrvale. Osav tabamus andis kohtumisele kammertooni, sest asetas kahel eelmisel hooajal Tadžikistanis kolmiktriumfi (meistritiitel, karikas, superkarikas) teinud Istikloli koheselt surve alla ning pakkus Hudžandile ärevust maandavat puhvertsooni.

Järgmised 75 minutit nägigi Istikloli domineerimisel kulgenud jalgpalli, ent ikka ja jälle jäi neil viigiväravast natuke puudu. Kord vedas alt ründajate tehnika, kord jäi puudu kiirusest. Ning halvasti ei mänginud ka hooaja eel naaberriigi Usbekistani tippklubist Taškendi Lokomotivist Hudžandi väravasuule saabunud 37-aastane väravavaht Mamur Ikramov.

Atmosfäär oli kõle, sest niivõrd palju lõvikonservi, et publik tribüünidele lubada, Tadžikistani ametivõimudel kapist ikkagi võtta polnud. Aga seda võis võtta ka kui treeningut meid lähikuudel Euroopas ees ootavale olukorrale, sest kui koroonaviirus taanduma hakkab ja jalgpall naaseb, siis esmalt ilmselt tühjade tribüünide ees.

Tadžikistani superkarikafinaali sportlikule tasemele aga etteheiteid teha ei saanud. Ei midagi virtuoosset, aga kindlasti ka mitte midagi piinlikku. Mängijad proovisid füüsilises vormis ja distsipliinis ilmnenud puudujääke korvata tehnilise meisterlikkusega. Korralik kunstmuru tagas, et tehnilist praaki oli vähe ning kuna kaotusseisust väljuda ihanud Istikloli ründas suurte jõududega, jäi Hudžandile kontrade jaoks rohkesti ruumi. Kokkuvõttes andis see kohtumisele kauni dünaamika.

Kokkuvõtvalt, olen elu jooksul vaadanud oluliselt tuimemaid, mõttetumaid ja kehvemaid jalgpallikohtumisi. Pärast 24 päeva kestnud põuda peaks Istiklol – Hudžand seega minusugusele vutihullule ju pakkuma naudingut? Kui mitte just väga sügavat, siis mõõdukat kindlasti?

Õnneks see nii ei olnud, vaid Tadžikistani superkarikafinaal Istiklol – Hudžand valmistas mulle pettumuse. Täpsustan: meeldiva pettumuse. Mul on väga hea meel, et see kohtumine ei pakkunud mingisugust naudingut ega suutnud mind kuidagi enda rüppe haarata, vaid jättis siiralt ükskõikseks. Vaatasin mängu lõpuni kohusetunde, mitte huvi tõttu.

Miks? Vaadake, minu jaoks pole mingi probleem vaadata täiesti suvalist jalgpallikohtumist ja seda nautida. Ühe oma elu parima jalgpallielamuse sain, kui läksin vaatama Inglismaa tugevuselt seitsmenda liiga kohtumist Ramsbottom United – FC United of Manchester. Jalgpallikohtumise kvaliteet oli olematu ja taristu võrreldav Salme staadioni omaga (seal sai FC Levadia 2013. aastal kätte Eesti meistrikarika), aga kuna ma tahtsin toda mängu ja seda ümbritsenud kultuuri näha ja kogeda, sain totaalse kaifi!

Istiklol – Hudžand kohtumist ei vaadanud ma aga põhjusel, et ma tahtsin seda vaadata, vaid põhjusel, et ma pidin seda vaatama. Kõik olnuks okei, kui ma oleks jõudnud tolle kohtumise jälgimiseni loogilist teed pidi. Näiteks mingist nüansist lapselikult vaimustudes. Ja nii põhjalikult, et pääsu enam pole.

Tahate näidet? Palun. 2013. aasta suvel jälgisin CONCACAF-i Gold Cupi eelkõige põhjusel, et mulle hakkas kogemata tohutult imponeerima Kostariika koondise väravavahi Patrick Pembertoni mäng (lisaks meeldis mulle kuulata, kuidas hispaaniakeelsed kommentaatorid seda hääldasid). Tulemus, kasutades Eda-Ines Etti laulusõnu, oli 15 magamata ööd.

Tadžikistani superkarikafinaali juurde naastes, siis käivitanuks ma striimi mingil kaunilt irratsionaalsel põhjusel, olnuks kõik okei ja nauding tagatud. Sest globaalse jalgpallivälja pakutavad ekstreemsed ja vastandlikud kogemused-elamused teevadki sellest mängust Jalgpalli.

Aga paraku jõudsin Istiklol – Hudžand kohtumiseni grotesksel põhjusel, et diktaatorlik Tadžikistan (koroonajuhtumite arv riikliku statistika kohaselt ümmargune null!) otsustas eirata surmahirmu, milles ülejäänud maailm elab. Ma olin pettunud, et see mäng toimus. Ning see pettumus meeldis mulle. Tekitas isegi veidi uhkust.

Jalgpall on küll muutunud maailma üheks peamiseks kultuurilise läbikäimise vormiks, aga kui Liverpooli peatreener Bill Shankly ütles kunagi, et "mõned ütlevad, et jalgpall on elu ja surma küsimus; ma pole nõus, sest jalgpall on tegelikult palju tähtsam", siis ta kas eksis või tegi (väga head) nalja.

Jalgpalli saab nautida siis, kui inimkond on suutnud koroonaviiruse pidama saada, kusjuures ilmselt on meie spordialal kanda väga tähtis roll, sest ülesehitustöö kõrvale on vaja pidepunkte ja meelelahutust. Jalgpallivõistlused pakuvad mõlemat. Eriolukorras on jalgpalli roll aga näidata eeskuju.

Kuidas mäng lõppes? Vaatamata paarile ärevale hetkele avapoolajal, kus Hudžand ähvardas 2:0 juhtima minna, murdis suursoosik Istiklol vastaste kaitse viimasel veerandtunnil ikkagi maha.

78. minutil pääses karistusalas toimunud ping-pongi järel löögile Manutšekhr Džalilov, kes viigistas. Vaid kaks minutit hiljem võttis trahvikasti sööstnud Muhammadjon Rahhimov hiilgavalt omaks keskväljalt saabunud pika palli ja äsas selle teise puutega võrku.

Reegel, et üks võimalus üheväravalises kaotusseisus oleval võistkonnal ikka tekib, pidas paika ka Tadžikistani superkarikafinaalis, sest 90+1. minutil avanes Hudžandi kaptenil Dilšod Bozorovil võimalus mäng lisaajale viia, aga tagumises postis vabaks jäänud ründaja äsas vasakult äärelt saabunud tsenderduse üle värava.

Superkarikas kuulus Istiklolile ning Aasia jalgpalliliit sai üle pika-pika aja teha Twitterisse postituse, mis ei meenutanud mõnda ägedat väravat, ei teatanud võistluse katkestamisest või edasilükkamisest ega manitsenud käsi pesema. 

🇹🇯 FC Istiklol bounce back to win Tajikistan Super Cup! pic.twitter.com/V0HFUEAIEI

— AFC (@theafcdotcom) April 4, 2020