MM-valiksarjas Walesi vastu Konstantin Vassiljevi vigastuse tõttu ootamatult Eesti algkoosseisu pääsenud Markus Poom rääkis, et see 11. oktoober oli tema jaoks eriline päev mitmel moel, sest rahvushümni esitas tema noorem vend Andreas.

"Soojenduse ajal nägin, et Kostjal olid mingid probleemid ja nii mulle kui Vaštšukile anti teada, et peame olema valmis ja tegime intensiivsemalt sooja. Kui meeskond tuli riietusruumi tagasi, siis öeldi, et pean alustama. Mõnes mõttes sain soojenduse käigus valmis panna varem kui kümme minutit. Kindlasti oli selles mõttes vaja ümber häälestada ja alustada. Pidin valmis olema ja mõtlema enda ülesannete peale väljakul," lausus Poom mängujärgsel pressikonverentsil.

"Ma olin number 10 positsioonil, mul olid ründavad ülesanded olla väravale efektiivne ja kaitses pidin meeskondlikult pressima. Käidi ja Karoliga mängisime koos Põhja-Iirimaa vastu teisel poolajal ja mingi tunnetus oli olemas. See oli veidi ootamatu, et alustasime koos, aga teisel poolajal näitasime, et suutsime väga häid olukordi tekitada ja saime tasakaalu paika."

Millised olid emotsiooni napi kaotuse järel? "Kindlasti on meeskond pettunud. Ma arvan, et ootasime siit vähemalt viigi kätte saada, kui jäime kaotusseisu. Meil olid selleks head ja mõned poolikud võimalused, kus jäi pisut otsustavausest puudu. Kindlasti läheme hetkel igat mängu võitma. Tahtsime ka siin saada punktilisa, kahjuks ei tulnud. Riietusruumis tundsime, et momendid libisesid käest, aga samas meeskonnale kiitus, sest Wales oli meiega teisel poolajal raskustes. Võitlesime lõpuni ja andsime endast kõik, aga kahjuks sellest ei piisanud."

Poomi sõnul läks teineteise mõistmisega paarkümmend minutit aega. "Alguses läks natuke aega, samas Tenistel tekkis kohe võimalus. Esimesel minutil alustasime hästi ja edasi otsisime, kuidas leida head tasakaalu. Mängijate tunnetamine nõudis aega, esimesed 20-25 minutit olime raskustes. Me ei saanud palliga mängu üles ehitada, aga mida mäng edasi, seda paremaks läksime. Mäng kestab 90 minutit ja tähtis on see, et lõpuks kogusime ennast ja mängisime oma taseme välja."

Ta asendas Vassiljevit algkoosseisus, aga ka standardolukordade lahendamises. Kuidas nendega harjumine läks? "Ma otseselt väga palju midagi muutma ei pidanud. Enne mängu, kui läksin riietusruumi, siis vaatasin üle, mis on standardolukordades Kostja kohad ja Andres Oper aitas, mida on vaja teha. Üldjoontes väga palju ei muutnud, vaid võtsin üks-ühele Kostja kohad üle ja üritasin need ellu viia. Suurt probleemi ei tekkinud sellega.

Me käime standardolukorrad alati enne mängu üle, nii koosolekul kui isegi väljakul, ja oli teada täpselt, milliseid tsoone sihtisime. Väga raske ei olnud, mängu käigus üritasime Walesi nõrgad kohad üles leida ning kuhu paremini palle toimetada ja edu saavutada. See on loomulik mängu protsess."

Poom lisas, et mänguminutid ja kogemus annab nii talle isiklikult kui kogu meeskonnale palju juurde. "Sellisel tasemel saada kogemust juurde on mulle väga hea. Sa näed ära need mängijad, kes mängivad tippude tipus ja pead olema valmis nendega võistlema, palli eest võitlema ja kindlasti need mängud tulevad kasuks nii mulle kui meeskonnale. Mida rohkem sellised mänge saame, seda paremaks läheme. Selliste tugevate vastastega mängimine nõuab kiiremat mõtlemist ja otsuste tegemist. Sain ennast hea meeskonna vastu proovile panna. Ise olen natuke pettunud, sest oli hetki, kus oleks võinud veel otsustavam olla ja enda peale rohkem võtta mängu. Kui tablool näitab, et ees on null väravat, siis ei saa lõplikult rahul olla nii mina kui meeskond."

Lisaks ootamatule algkoosseisukohale oli Poomil enne mängu eriline tunne, sest Eesti hümni esitas tema noorem vend Andreas. "Tunne oli väga eriline. Suutsin talle pöialt näidata, enne kui laulma hakkas. Püüdsin talle enesekindlust süstida. Soovisin talle edu ja nii lähedalt kogeda, kuidas ta hümni laulab, oli eriline hetk nii mulle kui mu perekonnale. Ma olen igati uhke oma venna üle. See tegi päeva minu jaoks erilisemaks."