Miks Bayernit vihatakse? (1. osa: Bayerni vastu suunatud viha erilisusest) (1)

Eelmise nädala kolmapäeval avaldas Sport Bild ühe pisikese, ent see eest kõneka uudisnupu, mis rääkis sellest, kuidas Müncheni Bayerni peatreener Hansi Flick meeskonna treeningul oma mängijad innustades üsna omapärast võtet kasutas. Nimelt olla ta mängijatele öelnud, et Saksamaal ei soovi keegi näha, et Bayern taas meistriks tuleks ning just seepärast tuleb mängijatel tõestada, et kodune meistritiitel ja Bayern lahutamatult kokku kuuluvad.

Tõsi küll, Sport Bild ei selgita, kuidas Flicki väljaöeldu nendeni jõudis, mistõttu peame toimetust taolise info edastamisel lihtsalt usaldama. Kuid isegi juhul, kui Flicki väljaöeldu Sport Bildini moonutatuna jõudis, peaksime küsimusi esitama vaid väljaande allikate usaldusväärsuse kohta, kuid fakti, et Bayernit riigisiseselt enim vihatakse, see ei muudaks. See on korduvalt kinnitust leidnud.

Millalgi selle rubriigi alguses sai viidatud statistikaportaali Statista 2018. aastal läbiviidud küsitlusele, mille tulemused näitasid, et Bayern tõepoolest Saksamaa enim vihatud jalgpalliklubi on. 4000 inimese seas läbi viidud küsitluses uuriti, mis klubi nad kõige vähem sallivad/kõige rohkem vihkavad (s. k. nicht mögen/hassen) ning 41 protsenti küsitletutest väitsid selleks olevat Bayerni, järgnesid RB Leipzig 29 ning Hamburg 28 protsendiga. Dortmundi Borussia oli selles tabelis 17 protsendiga kaheksandal kohal; mainime seda seepärast, et meil läheb seda teadmist hiljem vaja.

Tollest küsitlusest on möödunud liiga vähe aega eeldamaks, et praegu läbiviidava küsitluse tulemused olulisel määral erineks. Seega võib toda pooleteise aasta tagust statistikat üsna julgelt ka tänaste meeleolude kirjeldamiseks kasutada. Niisiis, Flick võinuks igal juhul midagi sellist oma mängijatele öelda.

REKLAAM

Pole muidugi võimatu, et Flick tollele pooleteise aasta tagusele küsitlusele peale on sattunud, kuid tundub siiski väheusutav, et ta oma mängijad ergutades teadlikult toda küsitlust silmas oleks pidanud, rääkimata sellest, et ta selliseks võtteks koguni eelnevalt ette oli valmistunud. Küllap väljendus tema võttes implitsiitne hoiak. Seda teesi aluseks võttes uurimegi edasi, kuidas Bayerni vastast viha mõista, milles see viha väljenduda võiks ning proovime seejärel ka kriitilistele sikutustele vastupidava empiirilise lapikese kokku punuda.

Kõike seda tegema asudes tuleks aga esmalt tunnistada, et kuna viidatud küsitlus pidi välja selgitama klubide ja fännide vahelised statistilised suhted, siis vaid selle tulemustele tuginedes me otseselt meile huvi pakkuvatele küsimustele vastuseid välja peilida ei saa, mis aga ei tähenda, et viidatud töö järgneva arutluskäigu lähtepunktiks ei sobiks. Sobib küll, kuid seda vaid juhul, kui selle kõrvale asetata veel ühe Statista poolt läbiviidud küsitluse tulemused.

Nimelt uuriti tolsamal perioodil küsitletutelt ka nende lemmikklubi kohta ning ka selles kategoorias asetus esikohale Bayern, kes võitis 28 protsendi küsitletute poolehoiu. Üht silma kinni pigistades võib vaid Dortmundi 20-protsendilist toetust Bayerni omaga võrreldavaks pidada, seevastu 3.-6. kohta hoidvad Köln, Hamburg, Schalke ja Leipzig said tolles küsitluses igaüks vaid viieprotsendise toetuse. Niisiis hoiab Bayern kindlat esikohta nii lemmikute kui ka vihkajate hulgas. Jätame need numbrid meelde: 28 ja 41.

Enne empiirilise materjali kogumisele asumist tuleb aga lahendus leida veel kahele probleemile.

Esiteks tuleb paika panna otsingute läbiviimise ruumilised piirid. Iseenesest saab siin tegemist olla vaid arbitraarse otsusega, sest uurimiseks võib ju võtta ükskõik millise uurimise eesmärkidele alluva ruumi.

Teine probleem on abstraktsem ehk mõistelist laadi. Vastata tuleb küsimusele, kuidas üldse viha mõista ning milliseid märke viha ilmingutena tõlgenda. Alustamegi sellest ning avame ruumilised piirid allpool, siis, kui oleme end varustanud teadmisega, mida ja kuidas meil üldse otsida tuleb.

Teoreetilise ülesande lahendamist võiks alustada tõdemusega, et tänaseks on teoreetilistes analüüsides jõutud jagatud veendumusele, et jalgpalliklubide toetamise näol on tegemist sotsiaalkultuurilise fenomeniga. Lohakaks tuleb pidada uurijat, kes kitsalt piiritletuna üht fännigruppi uurima asudes jätab tähelepanuta jalgpalliklubide ajaloolised arengud, nende majandusliku võimekuse ning selle suhte sportlike saavutustega või avaliku arvamuse kujunemisloo konkreetse klubi suhtes.

Fänniliikumine ei eksisteeri suletud taskuuniversumina ning ka selgitused selle motivatsioonide kohta, olgu nendeks fännigruppide isikulise koosseisu kujunemistraditsioonid, nonde rituaalid või suhted teiste fänniliikumistega, asuvad laiemas ühiskonnaruumis. Tolles jagatud ruumis ei asu aga vaid suhete mehaanilised kirjeldused, vaid ka mõisted nonde suhete kirjeldamiseks. Niisiis tuleks esmalt pihta saada mõiste "viha" tähendusele ning seejärel mõelda, mida tolle teadmisega peale hakata ja kuidas tollele jalgpalliruumis koht leida.

Peamiseks küsimuseks näib olevat viha omaduste väljaselgitamine ning üheks sobivaks allikaks nende omaduste kirjeldamiseks sobib 2018. aasta oktoobris teaduskirjastuse Sage väljaantavas ajakirjas Emotion Review ilmunud artikkel "Why We Hate" (Miks me vihkame), kus autorite kollektiiv koosseisus Agneta Fischer, Eran Halperin, Daphna Canetti ja Alba Jasini oma töö sissejuhatavas osas viha teoreetilise analüüsi hetkeseisust informatiivse ülevaate annavad.

Tolles juhitakse tähelepanu, et enamik vihkamise teemal kirjutanud autoritest nõustuvad, et viha on võimas negatiivne emotsionaalne nähtus. Arvatakse, et vihkamistunne tekib inimeses siis, kui ta tunneb, et teised on teda halvasti kohelnud, alandanud või kellegi tahtlik tegevus takistab tal oma eesmärke saavutada.

Kuid autorid toovad ka välja, et mitte kõik uurijad ei jaga veendumust, et vihkamistunnet üleüldse emotsioonina liigitama peaks, kuna vihatunnet võib mõista hoopis motiivi, (emotsionaalse) hoiaku või sündroomina. Taoline seisukoht toetub vihkamist iseloomustavale omadusele, et see kestab üldiselt kauem kui sündmus, mis selle algselt esile kutsus.

Püüdes need teoreetilised selgitused jalgpalliruumi paigutada ning nende seoseid Bayerniga otsida, võime üsna hõlpsalt näidata, kuidas emotsionaalses plaanis Bayern oma tegevusega teistel saksa klubidel eesmärkide saavutamist raskendab ning seeläbi nende vihaobjektiks kehastub (nt Bayerni ostupoliitika, mille kohaselt püütakse klubisse kaasata parimad saksa mängijad teistest Saksamaa klubidest), aga Bayerni vastasust võib tõlgendada ka käitumismotiivina, millega protesteeritakse kõige selle vastu, mida Bayern esindab (nt kommertsialiseerimine ja globaliseerumine).

Tuletame nüüd meelde, et ühe klubi vastu suunatud viha analüüsides on praeguseks eesmärgiks leida kriitikale vastupidavaid selgitusi, et Bayern sellises kategoorias Saksamaal tõepoolest teistest eristub, mistõttu tuleb ka küsida, kas siin esitatud teooriad suudavad seda erisust välja tuua? Küsimus on põhjendatud, kuna teiste klubide tühjaksostmine ega ka agressiivne finantskäitumine ei kuulu vaid Bayerni repertuaari.

Näiteks Ruhri piirkonnas on Dortmund ja Schalke aastakümnete jooksul kohalike väiksemate klubide parimad mängijad omale kaubelnud, millesse suhtutakse küll paratamatusega, kuid kindlasti mitte sümpaatiaga. Toome siinkohal kaks viimaste aegade värskeimat näidet, mis liikumistrajektooril Schalke-München selgelt tajutavat emotsionaalset viha põhjustas, kuid mis ei tähenda, et sellele eelnenu, küll väiksemal kujul, emotsionaalsest vihast vabastatud olnuks.

Kõnealuste juhtumite peategelased on Leon Goretzka, kelle profikarjäär on liikunud suunal Bochum-Schalke-Bayern ning Alexander Nübel, kes eeloleval suvel Bayerniga liitudes saab tagasi vaadata ajale Paderbornis ja Schalkes. Viimase ostupoliitikat eristavad Bayerni omast vaid väiksem üleriigiline tähelepanu, väiksemad üleminekusummad ja veidi nõrgemal sportlikul küpsusastmel mängijate soetamine, kuid võrreldes Bayerniga on selle tegutsemisstruktuuris märgatavaid sarnasusi.

Samuti lööb kõikuma eeldus, et kommertsialiseerimise ja globaliseerumisega emotsionaalselt valusad hoiakud vaid Bayerni tegevusega seonduvalt aktiveeruvad. Võiks isegi öelda, et RB Leipzig ja Hoffenheim on viimasel kümnendil Bayerni selles kategooriates koguni varju jätnud. Veidi täpsemalt sõnastatuna kõlaks väide nii, et viha kui motiiv käivitab reaktsiooniahelad Leipzigi ja Hoffenheimi puhul koduliigas, Bayerni puhul käivitub see seoses nende rahvusvaheliste ambitsioonidega.

Seega pakuks välja, et siin esitletud teooriatele võiks järgneva arutelu juures usaldada küll abistava rolli, kuid Bayerni erilisuse põhjustuuma tasuks siiski edasi otsida.

Seetõttu soovitan uuesti tähelepanu pöörata eelpool viidatud Statista koostatud statistilistele arvudele, ent sel korral ärgem vaadelgem vihkamis-statistikast eraldiseisvana, vaid liidetuna kokku lemmiklubi statistikaga. Niisiis meenutame, et Bayernit vihkas 41 protsenti küsitletutest, lemmikuks pidas aga 28 protsenti.

Samuti saime teada, et Bayerni statistilisele kirjeldusel lähima võrdluse võiks sikutada Dortmundiga, kelle vastavad arvud olid 20 ja 17. Nüüd tuleb aga rõhutada, et kui matemaatiliselt asuvadki need Bayerni statistikale kõige lähemal, ei tohi silmist lasta, et need arvud siiski vastavalt 50 ja 40 protsendi võrra väiksemad on. Nii suur erinevus annab aga julguse väita, et viha-armastus tervikmudelis kuulub Bayern täiesti erinevasse analüüsikategooriasse, täitku tolle mudeli sisu hetkeemotsioonid või väljakujunenud hoiakud.

Igal juhul ei tohi Bayerniga seotud statistikast kõneldes unustada, et liidetuna haaravad need endasse peaaegu kolmveerandi fännitervikust, milles kõik olijad, olgu ühel või teisel pool rindejoon viibides, Bayernile kirgliku tähelepanu osutavad. Seetõttu oleks teoreetilises arutlusruumis Bayerniga seotud tunnetest kõneldes arukas vihateooriaid abimaterjalidena käsitleda ning edasijõudmiseks hoopis binaarse opositsiooni pakutav liikumissuund valida. Tegemist on teooriaga, mis kokku pressituna ütleb, et rangelt defineeritud opositsioonide vaheline seos pole mitte vastanduv, vaid teineteist täiendav. Hea ei ole mõistetav mõistmata halba, valge avaldub selgena kõrvutades mustaga, elu perspektiive raamistab teadmine surma lähedusest.

Küllap märkame, et sellisena on kirjeldatav iga derbi-tüüpi jalgpalliline vastasseis, milliseid kirjasõna poolt kinnistatuna võib Saksamaal jagatud teadmisruumis tuvastada kümmekond, kuid milliseid lähemal uurimisel võib avastada sadu. Ometi on kõigi nonde vastastikku täiendavate vastandpaaride ühiseks nimetajaks lokaalne piiritletus, samas kui Bayerni puhul võib taolist mudelit rakendada üleriigilisena – kolmveerand jalgpallifännide tervikust ei jää ühel või teisel moel Bayerni suhtes külmaks. Jalgpallinäitesse panduna: Schalke ei soovi, et Dortmund meistriks tuleb; St Pauli on õnnelik, kui HSV esiliigasse kukub; kuid Bayernit ei soovi meistrina näha (peaaegu) mitte keegi. Jah, Flick võis tõesti midagi sellist kosta.

Seega võib kokkuvõtlikult sõnastatuna öelda, et enam kui ühegi teise klubi puhul Saksamaal kuuluvad Bayerni orgaanilisse tervikusse võrdsena nii klubi toetajad kui ka vihkajad. Ja nüüd pole enam tegemist kaheldava sõnakõlksu või teoreetilist laadi jutuvadaga, vaid juba konkreetset väärtust omava väitega. Saame seda hõlpsalt tõestada. Nimelt pole alates hooajast 2007/2008 Bayerni mängud välja müüdud mitte ainult nende kodumängudel, vaid koduliiga piires ka kõigil võõrsil peetud kohtumistel. Viimane mäng, mis Bayernil osalusel Saksamaal välja polnud müüdud, peeti 2007. aasta 30. jaanuaril Bochumi kodustaadionil.

Seejuures tuleks teha veel üks oluline tähelepanek. Nimelt näitab eelmise hooaja statistika, et Bayerni võõrsil peetud mängude keskmine publikuarv oli 46 172. Teisel kohal oli Dortmund (45 589), kolmandal Bremen (44 647). Nagu näha, pole vahe Bayerniga ülemäära suur, kuid nüüd tuleb arvestada, et kui Dortmundi ja Bremeni puhul saame tõesti rääkida huvi fikseeritud maksimumist, siis Bayerni puhul ei märgi too arv huvi, vaid mahutavuse maksimumi.

Antud loo teine osa ilmub nädala pärast.

1 kommentaar

Neil Breen   •  
(88.196.168.***)
Hea artikkel!

Kui aus olla, siis Dortmundi fännina laseks pigem Bayernil võita järgmised 10 tiitlit kui Leipzigil ühe.

Kommentaari lisamiseks palun logi sisse või sisesta nimi ja kontrolltest.
FINAAL
Maailmameistrid! Noor Prantsusmaa parandas kahe aasta taguse vea
RISTNURK
KATARI PÄEVIKUD

Soccernet.ee Kataris!

Interaktiivne blogi ja vahetud muljed Eesti koondise reisilt Katari, kus kolme aasta pärast koguneb maailma jalgpalli koorekiht.

https://www.zone.ee/
MENÜÜ
 
KESKKONNAD
FACEBOOK