Videokohtunikud on viimase paari aasta jooksul muutunud üheks produktiivseimaks jalgpallidebattide sisu tootjaks. Hiljutised arengud ähvardavad tekitada aga unikaalse olukorra, kus La Manche’i väina erikallastel on jalgpallireeglites selgestitajutav lõhe.

Eelmisel ning üle-eelmisel nädalal toimus viiepäevase vahega kaks videokohtunikega seotud intsidenti, mis kütsid hulganisti kirgi ja ajendasid mõistetavalt esitama järjekordseid eksistentsiaalseid küsimusi VAR-i funktsioonide ja mõju osas.

Printsipiaalselt võrreldavad intsidendid lõppesid fundamentaalaselt erinevate tagajärgedega. Säärane sündmuste areng andis praktilise kinnituse juba suvel levinud teoreetilisele aimdusele UEFA ja Premier League'i egiidi all toimuvate võistluste erinevuste osas.

10. augustil, läbi aegade teises Premier League'i mängus, kus olid kasutusel videokohtunikud, purustas eelmise kahe hooaja meister Manchester City 5:0 West Hami. Ühepoolne mäng ja tulemus andis põhjust fookuse sättida videokohtunike esimestele tõelistele proovikividele. Näiteks lõi Raheem Sterling kahel korral suluseisupiiril olnuna palli Lukasz Fabianski seljataha. Esimesel puhul fikseerisid videokohtunikud paariminutilise uurimise tulemusel juuksekarvaga võrreldava suluseisu, teisel puhul loeti värav ära. Selliste olukordade kurioossust ilmestas allpool olev Daily Maili graafik, kus Sterlingu "suluseis" oli nii napp (2,4 sentimeetrit), et lõpuni kindel ei saanud VAR tehniliste puudujääkide tõttu oma otsuse õigsuses olla.

14. augustil mängisid City kodused konkurendid Liverpool ja Chelsea Istanbulis UEFA Superkarika tiitlile. Mäng läks penaltiseeriani, kus Liverpooli puurilukk Adrian otsustas mängu saatuse penaltitõrjega Tammy Abrahami löögi vastu.

Ainus probleem seisnes aga selles, et kuigi 1. juunil kehtima hakanud reeglite järgi muudeti väravavahtide tegutsemisvabadus penaltilöögi ajal oluliselt liberaalsemaks, ning väravavahtidelt nõuti penalti ajal vähemalt ühe jala joonel olemist, siis Adriani tegutsemine ei vastanud ei uutele ega vanadele reeglitele. Hispaanlane oli joonelt silmaga nähtavalt kaugel väljas juba enne Abrahami löögi sooritamist.

Paralleelmaailmate tekkimisele UEFA ja Premier League’i vahel viitas aga UEFA kohtunikeosakonna juhi Roberto Rosetti mängu eel kohtunikebrigaadile esitatud palve fikseerida Adriani-sugused olukorrad ära ainult "puhta ja ilmselge" eksimuse puhul. See, kas Adriani patustamine, oli ilmselge või juhuslik eksimus reeglistiku vastu, on juba subjektiivne küsimus.

Adrian penalty save update.

Been informed that Roberto Rosetti, UEFA Chief Refereeing Officer, briefed before the Super Cup that goalkeepers will only be penalised by VAR for leaving line if it's a blatant and clear violation of new law. #LIVCHE #SuperCup #LFC #CFC pic.twitter.com/stVo9R8q7x

— Dale Johnson (@DaleJohnsonESPN) August 15, 2019

Rosetti palve kõrval mõjuvad silmikõrvetava kontrastina eelmainitud Sterlingu olukorrad. Ka Inglismaal on vähemalt teoorias videokohtunike ülesandeks ümber vaadata ainult "puhtad ja ilmselged" kohtunike eksimused. Kuid sellisel puhul tulnuks nii Adriani kui Sterlingu situatsioone lahendada ühe mõõdupuu järgi. On ju nii suluseis kui väravavahi joonel püsimine otsuse tegemise protsessi mõttes binaarsed, kus kohtunike jaoks eksisteeribki vaid kaks võimalikku lahendust – kas mängija on värava-/suluseisujoonest eespool või mitte. 

Seega on UEFA ja Premier League valinud ühele küsimusele lähenemiseks kaks erisugust teed. UEFA on selgelt liberaalsem ja kohtunike omavoli suhtes altim, Premier League aga rangelt konkreetne ja ühtsestimõistetav. Seesugune lahknevus tekitab aga üsna kindlasti kahetsusväärset segadust, tuues sisuliselt kaasa olukorra, kus La Manche'i väin eraldab kahte erinevat jalgpallireeglistikku. Kui Sterlingu olukorraga võrreldav juhtum, kus suluseisu saab mõõta heal juhul sentimeetritega, peaks millalgi aset leidma ka UEFA egiidi all toimuval võistlusel, muudaks see Rosetti suunised sisuliselt väärtusetuks.