Kolme aasta jooksul juba teist korda on Meistrite liiga finaal Inglismaa klubide siseasi, kusjuures klubid on erinevad. 2019. aastal selgitasid Euroopa klubimeistri Liverpool ja Tottenham, seekord langeb see au Manchester Cityle ja Chelseale. Poolfinaali kordusmängus lükkas Chelsea endale omasel viisil teelt sarja tituleerituima meeskonna: löö ise üks või paar ja hoia siis enda värav puhas! 2:0 võit tähendas Thomas Tucheli meeskonnale 3:1 koondedu ja edasipääsu, Tuchelile endale aga midagi sellist, millega pole Euroopa tugevaimas klubisarjas varem hakkama saanud mitte ükski peatreener – ta on nüüd jõudnud kahel järjestikusel aastal finaali kahe eri klubi eesotsas.

Avamängu 1:1 viigi järel väravat vajanud Real alustas isukalt, ent vähemalt esialgu leidis mõlema meeskonna tahtmine väljundi eeskätt vigade tegemises. Seejärel ärkas Chelsea, Thibaut Courtois pidi pareerima teineteise järel nii Antonio Rüdigeri kui ka Timo Werneri löögikatsed ning 18. minutil jõudis pall ka külaliste väravasse, kuid Wernerile fikseeriti suluseis.

Alles 26. minutil sai Karim Benzema karistusala joonel pöörata ja lüüa, kuid Edouard Mendy eeskujulik tõrje hoidis Chelsea värava puutumatuna. Kaks minutit hiljem sahises võrk aga määrustepäraselt. N’Golo Kante vedas palli pikalt ja söötis selle siis Kai Havertzile, kes üritas vastu rutanud Courtois’st üle tõsta. Löök tabas latti, sealt kõrgele õhku põrganud ja taevast alla langenud palli teele sättis end esimesena ründajavaistu tõestanud Werner, avades poolelt meetrilt peakõksuga skoori.

Peagi sai Benzema uuesti õnne proovida, seekord peaga, aga taas seisis tema teel Mendy. Pausile mindi Chelsea napis eduseisus, kuid avaväravaga endale võetud initsiatiivi ei suutnud Real etteruttavalt ka kogu teise poolaja jooksul tagasi võidelda. Teine kolmveerandtund kulges üsna ühesuguses võtmes – Real valdas palli, kuid ühegi ohtliku võimaluse tekitamiseni ei jõudnudki, Chelsea lõi neid seevastu ohtralt, kuid raiskas järgemööda. Alles 85. minutil kombineerisid Kante, vahetusmees Christian Pulišic ja Mount lõpuks nii, et sündis kohtumise teine tabamus. 2:0 võit viis Chelsea kindlalt finaali, mille peaproov leiab aset juba laupäeval, kui Manchester Cityga minnakse vastamisi liigamängus. Soccernet.ee tegi poolfinaali korduskohtumisest järgmised tähelepanekud:

Nii võib juba öelda sõltumata sellest, kas finaalis jääb peale City või Chelsea. Mõlemad on seejuures lasknud teel suure lõppmänguni endale lüüa vaid neli väravat, aga eriti muljetavaldav on olnud Chelsea ümbersünd. Kui Frank Lampard 25. jaanuaril liigatabelis üheksandal real paiknenud meeskonna tüüri juurest lahkus, oli kõigis sarjades peetud 29 kohtumist ja lastud endale lüüa 27 väravat.

Tucheli käe all on lisandunud 24 mängu, ent pall on võrgust võetud vaid kümnel korral, kusjuures neist väravatest pooled sündisid peksupoisi West Bromi vastu ootamatult aia taha läinud liigamängus. Seda anomaaliat kõrvale jättes on 23 mängus endale lüüa lastud viis väravat ning nullimänge on kogunenud tervelt 18!

Feels so good, doesn't it. 🥰 pic.twitter.com/MTD2k1Wo3A

— Chelsea FC (@ChelseaFC) May 5, 2021

Et uus peatreener meeskonna mudast välja aitamiseks rõhu just kaitsele paneb, on mõistagi tavaline võte. Chelsea puhul väärib aga imetlust, et selle käigus ei ole kaotatud ründevõimekust. Reali vastu vallati palli vaid 32 protsenti mänguajast, ent lõpuks kogunes võõrustajate arvele 15 pealelööki Reali seitsme vastu ehk üle kahe korra rohkem.

Kui PSG tüüri juures rõhus Tuchel enamjaolt 4-3-3 taktikaga eeskätt Neymari ja Kylian Mbappe ründevõimekusele, siis Chelseas pidi ta leidma teised trumbid. Esimese kümne liigamänguga koosseisudes koguni 39 muudatust teinuna on ta nüüdseks toimiva plaani enam-vähem leidnud, kuid ei pelga endiselt julgeid lükkeid. Seekord jäi ootamatult pingile avamängus värava löönud Christian Pulisic, ent teda asendanud Kai Havertz tõestas oma klassi ja lõpuks oli just vahetusest sekkunud Pulisici värskus see, mis viis otsustava teise värava sünnini.

Järjepidevad musta lamba otsingud on jalgpallis paratamatud ning tänavu on sellesse rolli naelutatud Werner. Sakslase värav tõi meeskonnale hiljuti West Hami vastu ülitähtsa võidu, aga pärast mängu räägiti ikkagi tema löömata jäänud võimalustest. Samamoodi saab Werner hurjutada pea iga kohtumise järel, ehkki näiteks avamängus oli tema pidev keskväljale liikumine ja sellega ühe keskkaitsja liinist välja meelitamine Chelsea rünnakute üks võtmeid, tekitades rohkem ruumi keskväljalt tõusnud Mountile ja Pulisicile.

Muidugi oodatakse Wernerilt tema eelmist hooaega ja hinnasilti arvestades enamat, kuid pika hooaja peale on sakslane suutnud siiski koguda enda arvele juba 12 väravat ja 10 väravasöötu, mis pole kehvad numbrid. Seekord olid suurimad Tucheli närvidel mängijad hoopis Havertz ja Mount, kes lasid teisel poolajal tuulde ühe hea väravavõimaluse teise järel.

Kui Reali rünnak jäi mõlemas mängus kokkuvõttes ootamatult hambutuks, siis finaalis on Chelsea vastas meeskond, kes võimeline kõrgemat käiku sisse lükates rünnakul kaost looma. City vastu peavad Chelsea ründajad olema märksa täpsemad, kuna finaalides tekib enamasti skooritegemiseks hoopis vähem võimalusi.

3. Kas Zidane lõikas näppu või polegi Realil enam häid mängijaid?

Zinedine Zidane ei olnud oma lühikese, kuid eduka treenerikarjääri jooksul varem iialgi Meistrite liiga poolfinaalis kaotanud. Nüüd on. Varasemate aastatega võrreldes ei olnud tal kahtlemata kasutada ka samas vääringus mängijamaterjali, ent kas olemasolevaga saanuks paremini ümber käia?

Real läks mängule taas vastu 3-5-2 asetusega, ent nagu kohtumise käik näitas, polnud see tulemuslik. Ferland Mendy jäi äärekaitsjana täiesti nähtamatuks nagu ka teisel äärel endale võõral positsioonil tegutsenud Vinicius Jr. Avamängus asetas Zidane wingback’ide rolli Marcelo ja Dani Carvajali, kes on vähemalt loomupäraselt kaitsjad, kuid esimene istus seekord pingil ja teine puudus vigastuse tõttu sootuks.

Kapten Sergio Ramose tähtsust meeskonna hingena ei saa alahinnata. Zidane kinnitas kohtumise eel, et "riske ei võeta", pidades silmas, et vigastusest paranenud keskkaitsja kaasamine seda endast ei kujuta. Nagu mäng tõestas, polnud Ramos siiski eelkõige kiiruslikelt omadustelt nii suureks mänguks valmis. Ent kas seda saab mehele, kes viimase mängu pidas märtsikuus, ette heita?

Nagu Florentino Perezi reaalsusest aina enam irduv superliigaihalus näitas, peab Real ennast jätkuvalt kirsiks Euroopa klubijalgpalli tordil. Heal päeval suudavad Courtois, Ramos, Casemiro, Luka Modric, Toni Kroos ja Benzema seda unistust tõepoolest veel reaalsuseks muundada. Kuid halval päeval, ja neid tuleb Realil aina rohkem ette, kraabib meeskonna sügavuse puudumine rängalt silma.

Kõik nimetatud mehed on vähemalt 30-aastased või lähenevad sellele vanusele jõudsalt, kuhu jääb aga järgmine põlvkond?  Või on Florentino Perez tõesti rajanud kõik oma lootused sellele, et tal õnnestub taas kokku osta uue aja superstaarid ehk mbapped-haalandid? Ka Chelsea pole kaugeltki vähe kulutanud, ent vägagi sümboolselt lõpetas Reali finaaliunistuse alates kuuendast eluaastast Cobhami akadeemias tippmängijaks sirgunud Mason Mount.

Galactico tähesära kiire tuhmumise võtab kõige sümboolsemalt kokku Eden Hazardi saatus. Chelseas ennast maailma parimate mängijate sekka tõstnud poolkaitsja on kõigest 30-aastane, kuid järjepidevad vigastused on temast viimase kahe aasta jooksul alles jätnud iseenda haleda varju, keda Stamford Bridge’il vaadata oli lihtsalt kurb. Ja sedagi klausliga, et vaatajal õnnestus poolkaitsja platsilt üleüldse üles leida.

Vaevalt et Chelsea vaevus käsi hõõruma ja rõõmustama selle üle, kuidas nad Hazardist parimad mängija-aastad kätte said ning ta seejärel suure raha eest Reali müüsid. Küll aga saavad nii Tuchel kui ka enne teda PSG-st Chelseasse siirdunud Thiago Silva Pariisi suurklubile pikka nina näidata – mõlema teenetest loobuti, leides, et neil pole meeskonnale enam midagi anda. Nüüd istub PSG kodus ja Chelsea mängib Meistrite liiga finaalis.

Tuchelit on süüdistatud liigses kaasmaalaste lembuses, sest Werneri ja Havertzi mängitamine tähendab pingil istumist Olivier Giroud’le ja hooaega hästi alustanud Tammy Abrahamile. Teisalt ei saa talle ette heita kellegi eelistamist pelgalt hinnasildi tõttu, kuna suvistest ostudest on tihti pidanud varumehe rolliga leppima Hakim Ziyech ja vahepealsel perioodil ka Ben Chilwell, rääkimata ebakindluse etalonist Kepast. Poolfinaalide järel peaksid vingujate suud lukus olema, sest Pulisicist-Mountist alates ja Werneri-Havertziga lõpetades osutusid Tucheli valikud õigeteks.

Et mündil on teinegi pool, tõestab see, et siniste ridades on neidki mehi, kes hooaja jooksul tuhast tõusnud. Nii on viimaste aastate jooksul juba püütud kolikambrisse lükata näiteks taanlast Andreas Christenseni ja sakslast Antonio Rüdigeri, kes on Tucheli käe all kerkinud kaitseliini asendamatuteks lülideks. Siinkohal on ehk aga sobilik tuua ajalooline paralleel – oma esimese ja seni ainsa Meistrite liiga tiitli võitis Chelsea 2012. aasta finaalis koosseisuga, kust puudus neli põhimeest eesotsas John Terryga, mistõttu algrivistuse koha sai oma Meistrite liiga debüüdil (!) äärekaitsjast poolkaitsjaks nihutatud Ryan Bertrand. Nagu toogi maiõhtu Münchenis näitas, mängib mees, mitte nimi.

Hooajal, mil Kante Leicesteriga Inglismaa šokk-meistriks tuli ja laiem avalikkus tema talendi “avastas”, hurjutasid Prantsusmaa kõrgliiga jälgijaid neid põhjusega. Kante oli juba tollal Caeni särgis enda väärtust tõestanud, ent keskväljadünamo arengukõver näib tänase päevani aina tõusvat.

Kui Leicesteri-päevil ja ka Chelsea-aastate alguses nähti Kantes eeskätt vastaste mängu lõhkujat, siis Jorginho saabumine samasse rolli on aidanud mõista, et väikesekasvulises, ent sitkes ja nutikas poolkaitsjas on peidus palju enamat. Kante ei hüppa kõige kõrgemale, ei jookse kõige kiiremini ega löö kõige täpsemini peale, kuid omab mängijatarkust ja vaistu, mis teeb temast hetkel tõenäoliselt maailma parima kastist-kastini töötava poolkaitsja. Täpselt samamoodi oli ka Chelsea kahe mängu kokkuvõttes Realist visam, julgem, teravam ja ennekõike lihtsalt targem.

Chelsea - Real Madrid 2:0 (1:0), kahe mängu kokkuvõttes 3:1
28. Timo Werner, 85. Mason Mount