Meistrite liiga veerandfinaali korduskohtumises ei suutnud Liverpool koduväljakul Madridi Reali vastu enamat 0:0 viigist ja langes koguskooriga 1:3 konkurentsist. Loodetud kättemaksuga 2018. aasta finaalikaotuse eest valitsev Inglismaa meister Reali kostitada ei suutnud.

Liverpool alustas maruliselt. Juba 2. minutil lükkas Sadio Mane hüppelt palli elegantselt Mohamed Salahile üks-üks olukorda, aga väravast 10 meetri kaugusel olnud egiptlase löögi suutis Thibault Courtois jalaga tõrjuda. Minut hiljem tekitas Mane järgmise teravuse ning 11. minutil tõrjus Courtois akrobaatilise hüppega lati alla teel olnud James Milneri kauglöögi. Järgnes Liverpooli juba neljas nurgalöök, aga sellega sai võõrustajate turmtuli ka otsa.

Väravahõng oli järgmist korda tugevalt üleval 20. minutil ja platsi teises otsas, kui karistusalasse murdnud Karim Benzema sööt kaaslaselt võttis rikošeti Ozan Kabaki jalast ja tabas Liverpooli värava posti. Poolaja lõpp kuulus taas Liverpoolile. 38. minutil ei ulatunud Mane tagumises postis Trent Alexander-Arnoldi tsenderduseni, 41. ja 42. minutil pääsesid trahvikastist virutama Salah ja Georgino Wijnaldum, aga mõlemad kõmmutasid üle.

Liverpool alustas hästi ka teist poolaega, kui Roberto Firmino 46. minutil terava nurga alt sooritatud pealelöögi tõrjus Courtois ja 48. minutil lõi vabaks värava lähistel vabaks jäetud brasiillane peaga üle. Need šansid äratasid Reali, kelle kaitsemäng oli edaspidi täpsem. Initsiatiiv püsis küll Liverpoolil, aga otsest ohtu nad tekitada ei suutnud.

Juhtus hoopis teises väljaku otsas, kui 66. minutil pääses Vinicius silmitsi Alissoniga. Brasiillaste duelli võitis väravavaht, sest ründaja teine pallipuude oli ebaõnnestunud. 69. ja 70. minutil mängis Liverpool endale karistusalas välja head löögikohad, aga Firmino soorituse blokeeris Eder Militao ja vahetusest sekkunud Diogo Jota löögi tõrjus Courtois üle otsajoone.

Kahte väravat vajanud Liverpooli lõpuspurt jäi nende parimate päevade tuhiseva minekuga võrreldes hädiseks. Prooviti kohusetundlikult ja mitme moel, aga mitte piisavalt leidlikult, et Real muretsema panna. Hispaania klubi kaitses enesekindlalt ning just selle enesekindluse murdmiseks nappis Liverpooli mängust veenvust. Nad ei suutnud panna Reali end kartma. Real oli vastasest igatpidi üle. Mitte palju, aga selgelt.

• Klopp: Salah lööb tavaliselt sellised võimalused kinnisilmi ära, aga edasipääs jäi Madridi

13-kordse Euroopa meisterklubi üleoleku üheks väikeseks sümboliks oli Casemiro tegutsemine 89. minutil, kui Real sai järjekordselt Liverpooli kombinatsioonile jala vahele. Lahtise pallini jõudis esimesena Brasiilia poolkaitsja. Kuigi ta oli enda väravast kõigest 18-19 meetri kaugusel, jagus tal ometi julgust, nahaalsust ja enesekindlust mängida selles olukorras tallaga selja taha paari-meetrine sööt kaaslasele, mis maandas olukorra ning näitas ilmekalt, kuivõrd tüünelt Real end platsil tundis.

Liverpoolil vedas, et nad eelmisel nädalal Madridist 1:3 kaotusega tulema said, sest kaotus võinuks mängupildi põhjal olla suurem. Võõrsil löödud värav andis tunamullusele tšempionile korduskohtumiseks korraliku ründepositsiooni, aga jõudu polnud. Real oli 180 minuti lõikes selgelt küpsem, parem ja teravam ning edenes teenitult poolfinaali. Soccernet.ee tähelepanekud:

Paar päeva tagasi majanduslehe Forbes avaldatud iga-aastasest kõige väärtuslikumate jalgpalliklubide edetabelis hõivas Real teise ja Liverpool viienda koha. Täpselt samad kohad hõivasid nad jaanuaris reitingu-agentuuri Deloitte'i iga-aastasest sissetulekute edetabelis. Kumbagi edetabelit ei tasu võtta lõpliku tõena, aga kindlasti võib öelda, et nii Real kui ka Liverpool kuuluvad maailma kümne kõige jõukama ja edukama jalgpalliklubi sekka.

Selles absoluutses kõrgliigas kehtib reegel, et kui väga vaja, siis raha leitakse. Kui Real maksab mängija eest 50 miljonit eurot, ei pane see kulmugi kergitama, sest see on tavaline. Ning Liverpool on maksnud ülikõrget hinda nii Alissoni kui ka Virgil van Dijki eest, sest nad väga tahtsid nende pakutavat tippkvaliteeti. Aga edurivis nad sarnaseid väljaminekuid teinud pole. Ning just see neile tänavu Meistrite liigas saatuslikuks sai.

Vaata, kust otsast tahad, aga kvaliteedivahe Reali tipuründaja Karim Benzema ja Liverpoolis sama rolli täitva Roberto Firmino vahel oli üüratu. Tõsi, nad ei mänginud analoogseid rolle ja ülesanded ongi meeskondade lähenemisest tulenevalt erinevad. Aga kvaliteedivahe silmamiseks pole vaja lugeda kokku võidetud duelle või täpseid sööte, vaid vaadata nende kahe mehe mängu.

Benzema on liider, kellele Real loodab ja kelle järgi ülejäänud meeskond tahab joonduda. Firmino jääb tema kõrval hädiseks ega veena. Oma tippajal oli Liverpooli edurivi Salah – Mane – Firmino tõesti vägev, aga see tippaeg on praeguseks möödas ja Liverpool peab sajalisi luhvitama ning edurivisse tippkvaliteeti ostma, kui ei taha rongi pealt maha jääda.

Maailma esikümnesse kuuluval klubil on seal võitmiseks vaja ka esikümnesse kuuluvat ründajat, kelleks Benzema kahtlemata on ja Firmino kohe kindlasti ei ole.

Kui Manchester City peatreener eelmise aasta veerandfinaalis Prantsusmaa kõrgliiga tabelis pigem keskmike kui liidrite sekka kuulunud Lyoni Olympique'i vastu põhjendamatult kaitsva mänguplaani valis ja konkurentsist langes, tõdeti taas, et katalaan on küll innovaatorlik taktikaguru, aga tal on kombeks otsustavatel hetkedel üle mõelda.

Kas Jürgen Klopp patustas veerandfinaalis Realiga sama asjaga, millega tema suur rivaal Pep Guardiola mullu ja mitmel aastal varemgi? Argumente jaatava vastuse kasuks leiab. Eelkõige Thiago Alcantaraga ümberkäimise näol. Mullu Müncheni Bayerni ridades Meistrite liiga võitnud ja seejärel Liverpooliga liitunud poolkaitsja alustas mõlemat kohtumist vahetuspingilt.

Madridis tõi Klopp ta platsile 42. minutil pärast 0:2 kaotusseisu jäämist. Täna ootas 60. minutini. Miks? Alcantara on ju võitja! Kui Liverpooli mängijatel on ette näidata üks Euroopa ja üks Inglismaa meistritiitel, siis Alcantaral on tiitleid võitnud juba 10 aastat. Ta on kahekordne Hispaania ja seitsmekordne Saksamaa meister, lisaks veel kaks Meistrite liigat ja kamalutäis erinevaid karikavõite.

Mis iganes on olukord, siis Alcantara on seal olnud ja sellest ka võitjana välja tulnud. Hispaanlase kogemustepagas on hindamatu ja just sellepärast Liverpool ta ju värbas. Täiesti arusaamatu, miks Klopp teda niimoodi eiras. Kui Alcantara ei kipu mänguplaani ideaalselt sobima, siis tasub see plaan ringi vaadata. Praegu on Liverpool ta võimekuse raisku lasknud.

Alcantara ja Diogo Jota vahetati platsile 60. minutil. Lahkusid Kabak ja Milner ning Fabinho langes keskväljalt keskkaitsesse ehk Liverpool muutis koosseisu selgelt ründavamaks. Selle käigu toel õnnestuski Kloppil meeskonda uut energiat süstida ning 69. ja 70. minutil tekitati vastase karistusalas kaks teravat hetke.

Ent Zinedine Zidane vastas sellele 72. minutil omapoolsete vahetustega, kui Viniciuse ja Toni Kroosi asemele tulid Rodrygo ja Alvaro Odriozola. Kumbki pole Reali standardite järgi esimesega ega isegi teise klassi mõjutaja, aga nende värskusest piisas, et Liverpooli lõpuspurt väärata. Lisandunud jooksurammuga lammutas Real ära Liverpooli mängu struktuuri, mis võimaldas end kaitses tunda nii mugavalt, kui see Meistrite liiga veerandfinaalis võõral väljakul eduseisu kaitstes võimalik on.

Kui Luka Modric juhtis Horvaatia 2018. aasta MM-il finaali ning pälvis aasta lõpus maailma parimale jalgpallurile omistatava Ballon d'Or auhinna, millega lõpetas 10 aastat kestnud Lionel Messi ja Cristiano Ronaldo duopoli, ütles loogika, et see on horvaadi karjääri viimane suur saavutus, millele järgneb väärikas, aga kindel taandumine.

Mõnevõrra ootamatult on Modric aga kolm hooaega hiljem endiselt väga mõjukas jalgpallur, kes näitab, et maailma kõige tipmises konkurentsis jagub ruumi ka 35-aastasele mängujuhile. Sarnaselt enamike 30ndatesse jõudnud tippudega, on Modric oma mängu muutunud ja kohandanud oma tegutsemist muutunud füüsilise võimekusega paremini klappivaks.

Ründavast poolkaitsjast on saanud kontrolliv poolkaitsja. Mitte selline, nagu Claude Makelele (antud positsiooni pioneer kaasaegses jalgpallis) või N'Golo Kante (Leicester City tiitlihooaja spunk nr 1), kes kontrollisid mängu töövõime, toore jõu ja võitluslikkusega. Modric kontrollib mängu talle nii omase elegantsiga.

Võrreldes 2018. aastaga mängib ta madalamal, aga horvaadi platsinägemine, tempotunnetus ja söödutehnika pole kuskile kadunud. Hiilgav jalgpalliaju on edukalt ümber programmeeritud ning oskab kõiki neid üliväärtuslikke omadusi meeskonna hüvanguks ära kasutada ka Modrici jaoks uuel positsioonil ja rollis.

25. minutil puhkes Liverpooli vahetuspingi ees arvestatavamat sorti laat, kui paar minutit varem keskväljal haiget saanud Casemiro lendas korraliku hooga sisse James Milnerile. Asi päädis kollase kaardiga Casemirole ja viimasega liiga innukalt arveid klaarida tahtnud Andy Robertsonile.

Kohtuniku Björn Kuipersi otsus Casemiro osas oli igati korrektne. Viga oli küll tehtud suure hooga, aga mitte ühestki otsast vaadatuna tõsine ja/või vastase tervist ohustav. See oli lihtsalt ebasportlik ja jõuline viga. Punasest kaardist polnud mõtet isegi rääkida, Casemiro kollases puudus igasugune oranž toon.

Kuni kolmapäeva õhtuni oli Liverpoolil hooaja 2021-22 Meistrite liigasse kvalifitseerumiseks kaks võimalust – lõpetada Inglismaa meistrivõistlused nelja parema seas või võita tänavune Meistrite liiga. See teine kukkus nüüd ära ja kui Liverpool koduliigas nelja sekka ei jõua, siis nad järgmisel hooajal Meistrite liigas ei mängi. See tähendaks arvestatavat finantshoopi, mis raskendaks punktis üks ära toodud tegevust ehk tõelise tippründaja ostmist.

Real jõudis Meistrite liigas poolfinaali kaheksandat korda kümne aasta jooksul. Sealjuures on huvitav, et eelnenud seitsmel hooajal (2005-2011) ei pääsenud nad nelja parema sekka kordagi.

Zinedine Zidane asus esimest korda Madridi Reali peatreeneriks 2016. aasta jaanuaris, kui võttis töö üle sule sappa saanud Rafael Benitezilt ja sõlmis klubiga kahe ja poole aasta pikkuse lepingu. Tolle kontrahti lõppedes lahkus Zidane ametist, olles võitnud kolm Meistrite liigat (ta on ainus peatreener, kes suutnud kolm hooaega järjest Euroopa meistriks tulla) ja ühe Hispaania meistritiitli.

Zidane siirdus puhkusele, kust naasis 2019. aasta kevadel, asendades Santiago Solarit. Tol hooajal olid šansid juba kadunud, aga 2019-2020 juhtis ta Reali Hispaania meistriks. Meistrite liiga peale hammas ei hakanud (esimest korda Zidane'i treenerikarjääris!), aga tänavu on tal võimalik teha samasugune kuldne duubel nagu 2017 ehk võita koduliiga ja Meistrite liiga.

Vaata, kust otsast tahad, aga niivõrd kogenud Reali on keeruline poolfinaalis Chelsea'ga autsaideriks pidada. Eriti, kui mõned võtmemängijad selleks ajaks terveneda jõuavad. Ning Hispaania kõrgliigas on nende seis pärast laupäeval FC Barcelona üle saavutatud 2:1 võitu väga hea, sest kolmest nõudlejast on just nende vastaste valik kõige armulisem.

2019. aasta suvel FC Portost 50 miljoni euro eest ostetud brasiillane on senise Reali-karjääri jooksul püsinud Sergio Ramose ja Raphael Varane'i varjus. Mängud Liverpooliga olid esimesed kaks Meistrite liiga play-off'is, kus ta Reali põhikoosseisu kuulus. Aga see ei tähenda, et tal taset poleks.

Tänane partii näitas, et on küll ja kõvasti! Militao võitis õhuduelle ja blokeeris Liverpooli pealelööke. Kui vaja, siis klaaris palle ning kui seda vaja polnud, lükkas kindlad passid kaaslastele ehk oli palliga mängus kindel nagu kaasaegsele keskkaitsjale kohane.

Tulemus:

Liverpool - Real Madrid 0:0 - avamäng 1:3, kokkuvõttes 1:3