Viimati 2019. aasta märtsis võidurõõmu maitsnud Eesti meeste A-koondis lõpetas pika ootuse, kui alistas Balti turniiri avamängus Vilniuses tänu Henri Anieri 59. minuti väravale 1:0 Leedu.

Pärast Gibraltaril võetud võitu oli Eesti pidanud 19 ametlikku kohtumist ilma ainsatki võitmata. Selle seeria käigus kaotas Eesti suurelt ja väga suurelt, aga ka napilt ja väärikalt. Kaotati ka eduseisust ja vastase valusatest viimase minuti väravatest. Teeniti küll ka mõned viigid, millest ükski aga siirast ja täielikku rahulolu ei pakkunud. Võidupõud üha pikenes ja rusus meelt.

Selle aja jooksul juhtus palju ka platsi kõrval. Martin Reim astus ametist tagasi, Karel Voolaid teenis ühe lepingupikenduse, aga teist enam mitte ning viie-aastase pausi järel toodi Eesti meeskonda juhendama välistreener, kui jaanuaris võttis ohjad üle Thomas Häberli, kes aga märtsikuu mängudes koroonakrahhi tõttu platsi äärde ei pääsenudki.

Täna Vilniuses sai Häberli lõpuks esimest korda Eestit ametlikus maavõistluses juhendada ning Vilniusest naastakse võiduga, mis tähendab, et sõltumata reedel Riias peetava Läti – Leedu kohtumise tulemusest, sammuvad Eesti ja Läti meeskonnad 10. juunil A. Le Coq Arenale teades, et neil on võimalik võita Balti karikas, mille Eesti pälvis viimati aastal 1938.

19-mänguline ootus sai täna Vilniuses lõpetatud, üheksa päeva pärast on Tallinnas võimalik punkt panna 83-aastasele.

Häberli saatis meeskonna platsile ootuspärase 3-5-2 asetusega, kus ääred balansist väljas – vasakul tegutses äärekaitsja Artur Pikk ja parema ääreründaja Vlasi Sinjavski. Kohtumise peamiseks märksõnaks oli Eesti suurem värskus. Mis oli täpne põhjus, teavad leedulased ise paremini, aga pea terve mängu vältel jaksas ja tahtis Eesti platsil rohkem tööd rügada, mis sai ilmselt ka otsustavaks.

Kohtumise esimese teravuse tekitas 10. minutil Leedu, kui läbisööduga leiti Sinjavski ja Joonas Tamme vahele spurtinud Justas Lasickas, kes oli Matvei Igoneniga silmitsi. Eesti väravavaht tegi end suureks ja Lasickas lõi palli tagumisest postist mööda.

Eesti esimene teravus tekkis 19. minutil, kui Sinjavski tsenderduse järel sattus pall kastis Rauno Sappineni jalale, kelle pealelöök blokeeriti. 27. minutil proovis keskkaitsja Märten Kuusk ära kasutada Leedu puurivahile Tomas Švedkauskasale silma paistnud päikese ja kõmmutas 35 meetrilt. Löök läks napilt mööda.

34. minutil blokeerisid Leedu kaitsjad trahvikastis Sinjavski ning 38. minutil Rauno Sappineni pealelöögi. Järgnes Eesti nurgalöök, mis mängiti esmalt lühidalt lahti ja tsenderdati siis tagumisse posti, kust Märten Kuusk palli värava ette tagasi lükkas, aga kaaslasi seal polnud. Selle episoodiga lõppes Eesti koondise 15-minutiline hea periood, kus Leedu rünnakud enamasti eos katkestati.

Poolaja lõpus ähvardas aga Leedu uuesti, kui esmalt oli Artur Pikk lähedal omaväravale ja siis lõi Egidijus Vaitkunas napilt üle. Teist poolaega alustas Eesti isukalt. 49. minutil leidis Vassiljev pika diagonaaliga üles Anieri, kes proovis otse õhust, aga pallitabamus polnud päris puhas.

53. minutil avanes senise kohtumise parim väravavõimalus, kui Märten Kuusk ei saanud karistusalas hakkama Karolis Laukžemise katmisega ning leedulane pääses lähedalt löögile. Igonen suutis end aga löögile ette seada ja päästis Eesti kaotusseisu jäämisest.

See äratas Eesti üles. 55. minutil kõmmutas kaugelt Mattias Käit, ent Švedkauskas tõrjus. 59. minutil oli Leedu väravavaht aga võimetu, kui Eesti realiseeris väravaks perfektse kiirrünnaku.

Igonen avas väljaviskega paremasse äärde, Sander Puri mängis palli kahe puutega keskele, kust Vladislav Kreida pani ühe puutega pika palli mööda paremat äärt, kuhu spurtis Vassiljev, kes andis (jälle!) ühe puutega jõulise tsenderduse, mille Anier peaga sihile rammis. Pall jõudis Igoneni valdusest Leedu väravasse 10 sekundi ja kuue pallipuutega – lummav ja veetlev värav!

Viis minutit hiljem pidanuks Leedu viigistama, sest Eesti sattus enda karistusalas suurde paanikasse ega suutnud üldse palli ära klaarida. Leedu keerutas ja otsis, Eesti oli selges paanikas, aga õnneks jäi hullem ära, kuna vahetusmees Fedor Cernych lõi mööda.

Eesti reageeris vahetusega, tuues kergelt vigastada saanud 18-aastase Maksim Paskotši asemel platsile alles eile Saudi Araabiast meeskonna juurde jõudnud Karol Metsa. Selle tulemusel mäng rahunes ning järgnes periood, kus pigem oli õhus Eesti teine kui Leedu esimene värav. Näiteks 76. minutil mängis Sander Puri osavalt löögile Käidi, aga kahurikuul lendas väravast napilt mööda.

81. minutil avanesid Eestil kaks poolvõimalust – neist pikemalt allpool – mis jäid paraku realiseerimata. Seejärel võttis Häberli pingile ropult tööd rüganud ründepaari Sappinen – Anier, keda asendasid Robert Kirss ja Bogdan Vaštšuk. Lõpus elas Eesti veel üle paar ärevat hetke, aga samas üleminutid mängiti küpselt ja tegeleti võidu vormistamise, mitte teise värava jahtimisega. Soccernet.ee tähelepanekud:

1. Häberli suutis ainsast trennist võiduvärava välja pigistada

Eesti meeskond tegi enne Leeduga peetud kohtumist ainult ühe trenni. Esmaspäeva ennelõunal Lillekülas, Sportland Arenal. Vilniusesse jõudmise järel käidi küll mänguareeniga tutvumas, aga trenni Leedu pealinnas ei tehtud. Ainsa harjutuskorra hakatuseks lihviti väljaku ühes otsas treeneritetrio Thomas Häberli – Norbert Hurt – Andres Oper pilgu ja juhtnööride järgi rünnakute lõpetamist.

"Tsenderdused esimese puutega, eks? Esimese puutega!" rõhutas Häberli mängijatele nõudlikul toonil, kui oli pärast mõningaid kordusi harjutustes pausi teinud. Ning noogutas siis rahulolevalt, kui harjutusega jätkates juhtnööre järgiti. Ja tegi kõvemat häält kui mitte.

Utreerides võib öelda, et Häberli pigistas ainsast mängu-eelsest trennist välja võiduvärava, sest Konstantin Vassiljev tsenderdas esimese puutega, mis ei andnud Leedu kaitsjatele aega karistusalas positsioone sisse võtta, vaid nad pidid kaitsma liikumises olles. Jõuline Henri Anier kasutas šansi ära ja lõi peaga 1:0.

Ei tasu arvata, et väga kogenud Vassiljev ja Anier poleks suutnud ilma Häberli esmaspäevaste õpetussõnadeta väravat lüüa. Aga ega need õpetussõnad mööda külge maha ka jooksnud. Võib-olla olid eile korratud juhtnöörid kuskil alateadvuses olemas ja aitasid. Koondise peatreeneri ülesanne on talle antud nappide treeningkordade jooksul leida üles arusaadavad ja tõhusad lahendused ja need võistkonnani viia. Peenhäälestamiseks võimalust pole.

Kohtumise järel oli Eesti peatreener võidu üle muidugi rõõmus, aga joovastusest kaugel. Tema hoiak, mis jõudis Eesti jalgpalliajakirjanikeni läbi MS-Teamsi videokõne, oli jätkuvalt nõudlik. Häberli rõhutas vestluse käigus mitu korda vajadust tõsta palliga mängimise kvaliteeti. Eesti esitus oli korralik, aga parandamisruumi jagus mitmetes elementides.

Leedu suutis kohtumise lõpus tekitada kaks poolvõimalust. Esmalt pidi Matvei Igonen, kellel madal päike silmas, tõrjuma 88. minutil väljakuperemeeste kauglöögi. Minut hiljem saadeti paremalt äärelt karistusalasse Eesti ärevaks teinud tsenderdus. Kõige kõrgemale tõusis Deimantas Petravicius, aga suunas palli Eesti õnneks väravast mööda.

Kui emmast-kummast episoodist sündinuks Leedu viigivärav, vaadanuks Eesti väga suure kahetsusega tagasi 81. minutile, kui avanes hea võimalus eduseisu suurendamiseks. Eestil oli kasutada teine järjestikune nurgalöök ja pall jõudis Anierile, kelle löök blokeeriti ja pall klaariti. Vassiljev sai kohe uuesti tsenderdada, aga leedulased suutsid terava palli Rauno Sappineni nina alt minema lüüa.

Ükski Eesti mängija ei teinud neis olukordades midagi valesti, aga õnnestumisest jäi natuke puudu. Jalgpall ongi mäng, kus väikestel marginaalidel on väga suur kaal, sest skoor on madal. Need väikesed asjad hakkavad klappima ja õnnestuma seda sagedamini, mida suurem on võistkonnas valitsev harmoonia. Mis viib meid järgmise punktini.

Leedu koondise peatreener Valdas Urbonas alustas tööd 2019. aasta kevadel. Järgnes EM-valiksari, kus Leedu esines sarnaselt teistele Balti riikidele halvasti. Saadi seitse kaotust ja üks viik (kodus 1:1 Luksemburgiga, kellele võõrsil 1:2 kaotati), väravate vahe 5:25. Koondiste peatreenereid on – isegi väikestes jalgpalliriikides – vallandatud palju vähema eest, aga Urbonasel lubati jätkata.

Mulluses Rahvuste liigas mängis Leedu juba hoopis paremini, saades kuuest mängust kaks võitu, kaks viiki ja kaks kaotust, väravate vaheks 5:7. Muuhulgas võideti ka alagrupi võitnud Albaaniat. Märtsikuu koondiseakna hakatuseks saadi küll maavõistluses Kosovolt 0:4, aga punktide peale mängides oldi mehised.

Šveitsile kaotati 0:1 ja Itaaliale 0:2, kusjuures Saapamaa teine värav sündis alles 90+4. minutil. Realistlikult võttes pole need skoorid, mille üle tuleks häbi tunda. Leedu on Urbonase käe all töötanud kaks ja pool aastat järjest, mis on andnud võistkonnale toetumiseks vundamendi, mida oli näha isegi tänases mängus, kus neil ei jagunud värskust kopika eestki.

Mis selle põhjus oli, teavad leedulased ise paremini, aga esimese poolaja keskel sai Eesti mängu enda jaoks kenasti rööbastele. Vallati palli, võideti keskväljal kahevõitlusi ja lahtisi palle, teeniti standardolukordi. Ründemäng oli mitmekesine, sest kui Leedu surus kõrgelt, siis mängiti pikki palle Anieri ja Sappineni suunas, aga kui vastane jäi madalamale, liiguti keskväljale lühikese sööduga.

Aga esimese poolaja lõpus jäi napilt puudu, et Leedu oleks siirdunud vaheajale 1:0 eduseisuga. 44. minutil oli omaväravale lähedal Egidijus Vaitkunase tsenderdusega hädas olnud Artur Pikk. Järgnesid kaks nurgalööki, mis klaariti raskustega ning 45+1. minutil lubati Vaitkunasel kaugelt virutada, äärekaitsja tulistas napilt üle.

Täpselt samamoodi suutis Leedu end mobiliseerida ja Eesti meeskonna surve alla panna ka veidi pärast kaotusseisu jäämist ning ka lühikeseks perioodiks enne üleminuteid. Nagu öeldud, oli Leedul kehv päev, aga polnud üldse kaugel, et nad oleks sellele vaatamata viigi näpanud.

Miks? Sest kaks ja pool aastat sama peatreeneri all võimaldab tekitada struktuurid ja juurutada reeglid, mis aitavad mängijatel ka rasketel hetkedel ja päevadel leida mingid lollikindlad lahendused. Kiiresti peatreenereid vahetades pole ükski koondis suurt edu saavutanud. Koondisejalgpall nõuab kannatlikku ülesehitustööd, mida tasub alati meeles pidada ka Eestil.

Protokoll:

1. juunil kell 19.00 LFF-i staadionil (Vilnius)

Hoiatused: 30. Justas Lasickas, 90. Saulius Mikoliunas - 15. Joonas Tamm, 83. Sander Puri
Mänguolud: +18, tuulevaikne ja pilves ilm; kunstmuru rahuldavas seisukorras
Pealtvaatajaid:
Peakohtunik: Aleksandrs Anufrijevs
Abikohtunikud: Deniss Ševcenko, Jevgenijs Morozovs (kõik Läti)
Neljas kohtunik: Robertas Valikonis (Leedu)

Leedu: Tomas Švedkauskas, Martynas Dapkus (70. Ovidijus Verbickas), Edvinas Girdvainis, Markas Beneta, Tautvydas Eliošius (46. Donatas Kazlauskas), Egidijus Vaitkunas, Karolis Laukžemis (70. Deimantas Petravicius), Arvydas Novikovas, Saulius Mikoliunas, Justas Lasickas (59. Fedor Cernych), Domantas Šimkus.
Varus: Titas Krapikas, Deividas Mikelionis, Vytas Gašpuitis, Linas Megelaitis, Deimantas Petravicius, Edgaras Dubickas, Donatas Kazlauskas, Karolis Šilkaitis, Fedor Cernych, Ronaldas Baravykas, Sigitas Olberkis, Ovidijus Verbickas.

Eesti: Matvei Igonen, Vlasi Sinjavski (56. Sander Puri), Joonas Tamm, Märten Kuusk, Maksim Paskotši (68. Karol Mets), Artur Pikk, Vladislav Kreida (68. Markus Soomets), Mattias Käit, Konstantin Vassiljev, Rauno Sappinen (87. Bogdan Vaštšuk), Henri Anier (87. Robert Kirss).
Varus: Karl Jakob Hein, Karl Andre Vallner, Markus Soomets, Sander Puri, Sergei Zenjov, Henrik Ojamaa, Michael Lilander, Karol Mets, Robert Kirss, Markus Poom, Bogdan Vaštšuk, Henrik Pürg.