Eesti meeste jalgpallikoondis kaotas Firenzes peetud maavõistluses neljakordsele maailmameistrile Itaaliale 0:4 (0:2). Mõlema poolaja alguses head minekut näidanud Eestile said saatuslikuks Itaalia tippkvaliteet ja enda väikesed hooletused karistusalas.

• Hinda Eesti mängijaid!

Esimene teravus sündis juba kohtumise 26. sekundilt ning seda Itaalia värava all. Rauno Sappinen võitles palli Eestile ja Pavel Marin lõi. Rikošeti kaudu läks pall veidi mööda ja Eesti sai nurgalöögi, mille järel pääses karistusalast löögile Artur Pikk, aga see läks selgelt üle.

Itaalia lõi esimest korda peale 8. minutil, kui Marko Meerits püüdis Federico Bernardeschi kauglöögi. 14. minutil aga Meeritsal enam šanssi polnud, sest Kevin Lasagna serveeritud palli virutas Vincenzo Grifo põrke pealt ühe puutega 25 meetri kauguselt postipõrkest väravasse. Süüdistada polnud kedagi, vaid tuli kiita vastase tippkvaliteeti.

Kui esimesed 20 minutit oli Eesti päris kenasti mängus sees, siis ülejäänud esimese poolaja pigem mitte, sest jäädi Itaalia selge surve alla. Ärevust tekitasid ka enda eksimused. 23. minutil eksis ristsööduga jämedalt Karol Mets, aga jõudis ise paikama. 27. minutil oli aga 2:0 tablool, kui Bernardeschi liikus keskele ja lõi madalalt esimesse nurka, mis oli Meeritsal valvamata.

Poolaja lõpus oli Itaalial veel kaks ohtlikku olukord. Esmalt kaotas Mets enda selja taha ära Roberto Soriano, aga Nikita Baranov jõudis õnneks paikama. 43. minutil eksis enda karistusala lähistel sööduga Markus Soomets, aga Itaalia pealelöögini ei jõudnud.

Neid eksimusi tulnuks vältida, aga samas polnud põhjust teha Eesti (võistkondlikule) esitusele olulisi etteheiteid, sest Itaalia tekitas avapoolajal ainult ühe kindla väravavõimaluse (Bernadeschi 21. minuti tsenderdus, mida ründajad ära ei suutnud lüüa); tabamused sündisid näiliselt ohutumat laadi olukordadest, kus pandi maksma hiilgav individuaalne meisterlikkus.

Eesti tegi vaheajal kolm vahetust ja tuli teisele poolajale mõnusalt isuka hoiakuga. Sündmuste keskmes olid vastastele ebameeldivusi valmistanud Rauno Sappinen ja vasakul äärel mitu karistus- ja nurgalööki teeninud ning terava minekuga silma paistnud Frank Liivak. Episooditi ka vahetusest sekkunud Edgar Tur ja Georgi Tunjov. Häid standardolukordasid toimetas Itaalia trahvikasti Martin Miller.

Eesti värav oligi kõige lähemalt 57. ja 58. minuti nurgalöökide puhul. Milleri rebitud pallid kukkusid Itaalia tsoonikaitse jaoks ebamugavalt, aga ükski Eesti mängija ei suutnud neid õigeaegselt rünnata. Seega väravavõimalusest siiski rääkida ei saanud. Milleri ja Sappineni väljavahetamise järel Eesti ründeteravus vähenes.

0:2 võõrsil neljakordse maailmameistriga olnuks skoor, mille üle keeruline nuriseda. 0:4 paraku samasse kategooriasse ei liigitu. Peatreener Karel Voolaid oli kohtumise järel väga tige 74. minutil Itaalia kasuks määratud penalti üle ja kuigi kohtunik võis eksida, siis mitte nii suurelt kui jala rumalalt selja taha sirutanud Tunjov. Just see tegu andis võimaluse vilistada penalti, mille Grifo 3:0-ks lõi.

81. minutil Stephan El Shaarawy ja 85. minutil Riccardo Orsolini pealelöögid hästi tõrjunud Meerits pidi võrgust noppima ka neljanda palli, kui Orsolini realiseeris 86. minutil penalti, mille ta ise teenis, kui Henri Järvelaid talle vea tegi. Soccernet.ee tähelepanekud kohtumisest:

Eesti ei jäänud trammi alla, nagu mullu novembris Amsterdamis Hollandi vastu. Esitus polnud tahtejõuetu ja hingetu, nagu mullu juunis Mainzis Saksamaa vastu. Arvestades, et vastaseks oli neljakordne maailmameister võõrsil, mängis Eesti täiesti normaalse mängu ja ilma nende kahe penaltita oleks hinges pesitsenud ka paar kübemekest rahulolu.

Ning jutt, et Itaalia kasutas B-koosseisu, ei ole oluline. Eestigi jättis viis eeldatavat põhimeest (Karl Jakob Hein, Joonas Tamm, Vlasi Sinjavski, Vladislav Kreida, Konstantin Vassiljev) mänguajata ning mida väiksem jalgpalliriik, seda enam mõjutab iga puuduja koosseisu kvaliteeti.

Itaalial on iga puudunud Serie A mehe asemele panna teine ja kolmas samal tasemel mängiv jalgpallur. Eesti koosseis praeguses koondiseaknas on küll selle sügise parim ja mitmekesiseim, aga säärasest luksusest rääkida ei saa.

Itaalia mängijate tehniline kvaliteet on meie meestega võrreldes väga kõrge. Ning siin ei tasu rääkida ainult 1:0 ja 2:0 väravatega lõppenud olukordadest, kus nägime kahte hiilgavat pealelööki, vaid kõigist mängulistest elementidest. Üks-ühele duelle võitis Eesti normaalse protsendiga, aga kiirus ja kindlus, millega Itaalia äärt vahetas või kaitsjaid rünnakuga liitis, olid hoopis teisest klassist. Kui Karol Mets leidis end tihti olukorrast, kus ei usaldanud sööta ettepoole, vaid mängis tagasi Meeritsale, siis itaallastel säärast probleemi polnud. Ning kiirus, millega Itaalia kaitsest rünnakule liikus, oli vägev.

See klassivahe pole õigustus 0:4 kaotusele. Leidus arvestataval hulgal episoode, kus Eesti mängijad suutsid Itaalia kolleegid üle mängida, mis omakorda viitab, et selge kaotus polnud sugugi vältimatu tulemus. Aga see klassivahe on selge fakt, millega on hinnanguid andes arukas arvestada.

Eesti abitreener Aivar Anniste selgitas enne mängu: "Koosseisu valisime arvestades osade mängijate vigastuste lähiminevikku. Panime ettepoole nooremaid ja kiiremaid jalgu, sest näeme, et see on pääsetee. Kui tahame palli võites minema pääseda, on vaja kiirust. Proovime leida rünnakul Itaalia äärekaitsjate seljataguseid, kuhu peaks ruumi jääma."

Kui võtta võrdluseks eelmise sügise mängud Hollandiga (matš Saksamaaga hästi ei passi, sest seal mängis eksmaailmameister üle 75 minuti arvulises vähemuses), siis õnnestus Eestil rünnata oluliselt rohkem ja paremini. Esimese poolaja teine pool oli halb, sest terve võistkond vajus Itaalia surve all nii madalale, et sealt oligi pea võimatu rünnakule jõuda.

Kohtumise esimesed 20 minutit ja teise poolaja esimesed 20 minutit aga hoopis parem. Enamik momente tekkisid äärte kaudu ja arvestades, et vastase kasti (suunas) tegid läbimurdeid nii Liivak kui ka Tur, siis võib öelda, et treenerite prognoos oli õige ja ääred toitsid Eesti meeskonda küll. Muidugi alati tahaks, et rohkem ja paremini.

Koondisedebüüdi teinud Markus Soomets eksis mitu korda. Aga rohkem kordi oli ta õigel ajal õiges kohas ja tegi õiget asja. Kreida puudumisel mängis Soomets täna kaitsvama keskpoolkaitsja (nr 6) rolli. Võitluslik, energiast pakatanud ja mõnede selgelt ebaõnnestunud pallipuudete kõrval ka mitmeid häid sööte sisaldanud esitus viitas aga, et teda saab kasutada ka ründavama keskpoolkaitsja kohal (nr 8), kus oktoobris mängis Mattias Käit, kes selle koondiseakna vigastuse tõttu vahele jätab.

Esimesel poolajal tegutses Soometsa kõrval Mihkel Ainsalu, kelle esitusele positiivset hinnet anda ei saa. Teisel poolajal aga Tunjov, kes polnud koondises varem seda positsiooni mänginud. Leidus nii head kui ka halba.

Kui eeldada, et Kreida ja Vassiljev on pühapäeval Põhja-Makedoonia vastu algkoosseisus ja peatreener Voolaid peab otsustama, kes neist kolmest saata nimetatud duo kõrval nr 8 positsioonil platsile, siis tänase järel on pingerida: 1. Tunjov, 2. Soomets, 3. Ainsalu. Kusjuures kui Soomets poleks rabanud 90 minutit Tunjovi 45 vastu, võiks ta isegi esikohal paikneda.

Ründava poolkaitsjana tegutsenud Martin Miller tegi korraliku partii. Tema universaalsus teeb temast väärtusliku mängija FC Florale ja ka koondisele. Eraldi kiitust väärivad Milleri rebitud nurgalöögid.

Itaalial oli kohtumise jooksul kasutada kuus nurgalööki, aga pealelöögini viis neist vaid üks – 31. minutil toimetatud esimene, kus Giovanni Di Lorenzo eespostist löögile pääses, aga selgelt mööda lõi. Itaalia oli küll nurgalöökideks hoolikalt valmistunud ja pallide kvaliteet oli hea, aga Eesti sai ülejäänud viie korneriga kaitses hakkama.

Kui otsida väikesi häid nüansse, mis Rahvuste liiga ellujäämismängudele kaasa võtta, siis see on üks neist. Eesti enda nurgalöökide puhul jäi puudu kohtumist vahetuspingilt jälginud Märten Kuusele omasest maksku mis maksab lõpuni minemise plaanist ja tahtest.

Eesti omas täna võimalust tulla maailmameistriks. Tõsi, mitte ametlikuks, vaid mitteametlikuks. Tegemist on Inglismaa jalgpalliajakirjaniku Paul Bronwi poolt 2003. aastal välja nuputatud kontseptsiooniga, mis jälgib profipoksi loogikat, kus maailmameistriks saab sportlane, kes senise maailmameistri alistab.

Esimeseks maailmameistriks oli läbi aegade esimesena mõne koondisemängu võita suutnud meeskond. Selleks oli Inglismaa, kes alistas 1873. aastal läbi aegade teises ametlikus maavõistluses 4:2 Šotimaa. Sealt alates on mitteametlik MM-tiitel kuulunud 49 erinevale jalgpalliriigile, kellest pentsikumateks on ilmselt Curacao, Põhja-Korea ja Zimbabwe.

Eesti oli enne tänast mänginud tiitlile kolm korda. Kõik need mängud toimusid mullu ja lõppesid selge kaotusega. Esimest korda Mainzis Saksamaaga, kui kaotati 0:8. Siis kodus ja võõrsil Hollandiga, mis kaotati vastavalt 0:4 ja 0:5. Ei näkanud ka seekord – Itaalia kaitses mitteametlikku MM-tiitlit kindlalt.

Ainsa valitseva Itaalia meistri Torino Juventuse mängijana põhikoosseisu kuulunud Bernardeschi oli esimesel poolajal, mil Itaalia mängu ära otsustas, väljaku nähtavaim tegelane. Just tema kaudu eelistasid võõrustajad Eesti karistusala suunas liikuda ning ei pidanud pettuma.

Bernardeschi lõi 27. minutil meisterlikult 2:0 värava ning tekitas 21. minutil esimese poolaja ainsa väga hea väravavõimaluse (väravad ei sündinud säärastest, vaid oluliselt vähemohtlikest momentidest), kui andis ohtliku tsenderduse, kust meeskonnakaaslased aga pealelöögini jõuda ei suutnud.

Protokoll:

11. novembril kell 21.45 Firenzes Artemio Franchi staadionil

Itaalia - Eesti 4:0 (2:0)
14., 75. pen. Vincenzo Grifo, 28. Federico Bernardeschi, 86. pen. Riccardo Orsolini

Hoiatused: 18. Danilo D'Ambrosio - 79. Georgi Tunjov, 90+2. Mark Anders Lepik
Mänguolud: +14, tuulevaikne ja kuiv ilm; muruväljak väga heas seisukorras.
Pealtvaatajaid: -
Peakohtunik: Rade Obrenovic
Abikohtunikud: Aleksandar Kasapovic, David Cabrovec (kõik Sloveenia)
Neljas kohtunik: Fabrizio Pasqua (Itaalia)

Itaalia: Salvatore Sirigu, Giovanni Di Lorenzo, Danilo D'Ambrosio (80. Davide Calabria), Alessandro Bastoni, Emerson Palmieri (72. Luca Pellegrini), Sandro Tonali (46. Matteo Pessina), Roberto Soriano, Roberto Gagliardini, Federico Bernardeschi (72. Riccardo Orsolini), Vincenzo Grifo (80. Stephan El Shaarawy), Kevin Lasagna (71. Pietro Pellegri).
Varus: Alessio Cragno, Alex Meret, Manuel Locatelli, Riccardo Orsolini, Jorginho, Davide Calabria, Gian Marco Ferrari, Luca Pellegrini, Matteo Pessina, Pietro Pellegri, Leonardo Bonucci, Stephan El Shaarawy.

Eesti: Marko Meerits, Taijo Teniste (46. Michael Lilander), Nikita Baranov, Karol Mets, Artur Pikk (78. Henri Järvelaid), Mihkel Ainsalu (46. Georgi Tunjov), Markus Soomets, Martin Miller (58. Erik Sorga), Frank Liivak, Pavel Marin (46. Edgar Tur), Rauno Sappinen (59. Mark Anders Lepik).
Varus: Karl Jakob Hein, Matvei Igonen, Joonas Tamm, Märten Kuusk, Michael Lilander, Henrik Pürg, Henri Järvelaid, Konstantin Vassiljev, Henri Anier, Vladislav Kreida, Erik Sorga, Vlasi Sinjavski, Georgi Tunjov, Mark Anders Lepik, Edgar Tur.