Luup peale | Hein on ees, kas mööda saab? Ei, härra Bale, ei saa. Ei alt, ei ülalt (25)
EESTI MEESTE KOONDIS
Eesti jalgpallikoondis avas punktiarve MM-valiksarjas, kui parandas pea kõik eelmise neljapäeva mängus Belgiaga ilmnenud vead ehk kaitses distsiplineeritult ja võistkondlikult, mille toel mängiti Cardiffis Walesiga välja 0:0 viik. Väravasuul säras 19-aastane Karl Jakob Hein.
Tulemust on võimalik näha ainult positiivses võtmes. Eesti koondis suutis sportlikult olulises võistlusmängus nii tugeva vastasega viimati punktilisa teenida 2017. aastal, kui Ateenas tehti 0:0 viik Kreekaga. Vahepealse nelja aasta sisse jääb laialdane rikkalik assortii kaotusi, millele Thomas Häberli meeskond nüüd punkti pani.
Moraalset rahulolu suurendab teadmine, et see kõik juhtus mängus, mis oli vastase jaoks tohutult oluline. Madridi Reali superstaari Gareth Bale'i juhtimisel püüab Wales oma esimest pääset MM-finaalturniirile pärast 1958. aastat. Enne mängu Eestiga oli nende seis täitsa hea. Nüüd enam ei ole. Ja see on Sinisärkide esitusele tohutu kompliment.
Aga Eestil oli ju õnne? Muidugi oli. Isegi päris palju. Aga õnn tuleb välja teenida ja Eesti seda täna igasuguse kahtluseta ka tegi. Kui välja jätta mängu esimene minut, kus Harry Wilson enda karistusalast vabalt löögile lubati, oli Eesti esitus detailideni distsiplineeritud.
Kõvaketas ei jooksnud kokku ei individuaalselt ega võistkondlikult, vaid suutis ka rasketes olukordades leida kõige optimaalsema lahenduse ning selle töökindluse eest Eestit õnn ka aitas. Kõige enam 83. minutil, kui Gareth Bale lõi Karl Jakob Heina tõrjest tagasipõrkunud palli peaga mitte väravasse, vaid posti.
- Supermängu teinud Hein: selliste hetkede nimel väravavahid töötavadki
- Kapten Vassiljev: punkt võõrsil Walesi vastu on väga hea tulemus, saime hea esituse eest aplausi
Samas ei saa mitte mingil juhul rääkida umbkaitses istumisest või antijalgpallist. Eesti hindas oma võimeid adekvaatselt, koostas asjakohase mänguplaani ja realiseeris selle väga hästi. Ideaalsest jäi puudu värav, millele oldi tegelikult mõnel puhul täitsa lähedal, sest latti tabasid nii Mattias Käit 38. kui ka Konstantin Vassiljev 90+1. minutil (otse nurgalöögist!).
Kostja kauglöök 90. ja Vlasi Sinjavski läbimurre 90+4. minutil olid samuti episoodid, mis tuleb liigitada arvestatavateks väravašanssideks. Eriti Sinjavski oma. Tunamullu Frankfurti Eintrachtile ja mullu Zagrebi Dinamole lõi ta (eurosarjas FC Flora ridades) sarnasest, aga veidi keerulisemast olukorrast värava ära. Täna kahjuks mitte. Aga pole hullu, sest narr oleks olla pettunud.
Eesti jalgpallikoondis on pärast 2017. aasta sügist, kui lõppes eelmine MM-valiksari, sumanud pettumuste soos. 2018. aasta sügisel jäädi Rahvuste liiga alagrupis viimaseks, 2019. aastal mängitud MM-valiksarjas jäi saldoks seitse kaotust (sh 0:8 Mainzis) ja üks 0:0 viik, 2020. aasta Rahvuste liigas jäädi võiduta ja viimaseks alagrupis, kus kaaslasteks Armeenia, Gruusia ning Põhja-Makedoonia.
Käimasoleva MM-valiksarja alguse rikkus koroonaviirus, mis tähendas, et kaks esimest matši tuli mängida väga puuduliku koosseisuga (2:6 kaotus Tšehhile, 2:4 kaotus Valgevenele). Suve alguses võideti Balti turniir, aga Belgialt saadud 2:5 pakk tekitas kahtlusi, kas Leedu, Soome ja Läti vastu võetud järjestikused võidud polnud mitte valehäire.
Tubli esitus pühapäevases mängus Põhja-Iirimaaga, mis küll vastaste superväravast 0:1 kaotati, ja tänane 0:0 viik Walesis viitavad, et ei olnud valehäire. Eesti näitas üles sitkust, milleta pole väikesel jalgpalliriigil Euroopas mitte mingit šanssi. Tõsi, sitkus üksi ei taga mitte midagi, aga loob eeldused, et kui lisada sinna hiilgavad individuaalsed etteasted – Karl Jakob Hein, kaks sammu ette! –, võivad sündida ilusad tulemused.
- Rõõmus Häberli: peame selle tulemuse üle uhkust tundma
- Pettunud Page: me polnud piisavalt kliinilised, väravavaht tegi hiilgavaid tõrjeid
Viik Walesis ei tähenda, et Eesti ootushorisont käimasolevas MM-valiksarjas oleks muutunud. Madalaima asetusega viieliikmelisse gruppi loositud Sinisärkide eesmärk on endiselt viimase koha vältimine, milleks tuleb kõigi eelduste kohaselt alistada oktoobris koduplatsil Valgevene. Aga eneseusk on Cardiffis teenitud punkti järel oluliselt kõrgem. Ning see on ülimalt tähtis nii lühemat kui ka pikemat plaani silmas pidades.
Mängu avang ennustas Eestile kurja, sest juba 38. sekundil võinuks Wales juhtima asuda, kui Chris Gunter paremalt läbi murdis ja leidis sööduga karistusala keskele vabanenud Harry Wilsoni, kes lõi õnneks siiski veidi mööda. Äratuskella hoiatusest saadi aru ja edaspidi oli Eesti kaitsemäng oluliselt püüdlikum, täpsem ja tõhusam.
Ülejäänud avapoolaja ainuke siiralt ärev hetk Eesti värava leidis aset 19. minutil, kui Daniel Jamesi veetud kontrarünnaku – sellest allpool pikemalt – lõpetuseks sai Gareth Bale vasakuga ristnurka otsida, aga lõi selgelt üle. 25. minutil pääses Bale Walesi karistuslöögi järel trahvikastis äsama lahtiselt põrganud palli, aga Märten Kuusk blokeeris.
See oli suurepärase partii teinud Eesti kaitseliini liidri üks paljudest tähtsatest sekkumistest. 28. minutil jäi vigastuse tõttu pooleli Sander Puri mäng, teda asendas Michael Lilander. Mitte küll vahetusest tulenevalt, aga Eesti sai end mängu mugavamalt sisse, esmalt teeniti kaks nurgalööki ja 38. minutil viis Mattias Käit meeskonna rünnakule, sai tagasisöödu Artur Pikalt ja waleslastest vabaks jäetuna lõi peale umbes samast kohast, kus ta Belgia vastu skoori tegi. Nüüd tabas Käit latti.
Vaheajalt naastes võttis mäng teise ilme, Wales hakkas jõulisemalt suruma ning Eesti oli sunnitud langema kaitsesse. 56. minutil tegi Karl Jakob Hein oma esimese supertõrje, kui lükkas kätega kornerisse Bale'i viielt meetrilt sooritatud tugeva pealöögi. 61. minutil hiilgas ta taas, kui sai jala ette temaga silmitsi pääsenud Tyler Robertsi löögile. Need mõlemad olid 100%-lised väravašansid.
Palli Eesti pikalt hoida ei suutnud ja keskenduda tuli kaitsetööle. 66. minutil säras Vladislav Kreida, liueldes enda karistusala joonel enesekindlalt spagaati, millega võttis siruli nii Kuuse kui ka Jonathan Williamsi, aga mis kõige tähtsam – võitis palli ilma viga tegemata Eestile ja klaaris ohtliku olukorra. Säärased väikesed õnnestumised kaalutletud riske võttes on võõrsilt punkti teenimiseks vältimatult vajalikud, aga nivoo, kus riskida ja kus mitte, peab olema väga hästi paigas. Eestil täna oli.
71. minutl tegi Eesti topeltvahetuse, edurivis tegutsenud Rauno Sappineni ja Henri Anieri asemel tulid platsile Erik Sorga ja Vlasi Sinjavski. 5-3-2 asetus muutus 5-4-1-ks, kus äärekaitsjad maneerid jäid märgatavalt konservatiivsemateks ning keskvälja tiibadel tegutsenud Vassiljev ja Sinjavski andsid kordamööda pressingu tegemisel tuge üksinda ette jäetud Sorgale.
Walesi surve aga püsis ja kasvas. 83. minutil oli Eesti arvulises vähemuses, sest krampidega rivist langenud Maksim Paskotšit polnud olnud veel võimalik Marco Lukkaga asendada. Wales leidis üles Bale'i, kelle pealöögi aga Hein püüdis. Eesti kaotas kohe palli ja Bale purjetas trahvikasti, oli (pigem terava nurga alt) silmitsi Eesti väravavahiga ja lõi, ent Hein blokeeris. Pall põrkas tagasi Bale'ile ja 1:0 paistis olevat olemas, aga Walesi kapteni pealöök tabas Eesti õnneks postis.
Seejärel tõi Eesti platsile värsket jõudu, kui sisenesid Lukka ja Kreidat asendanud Markus Poom ning nende värksete jalgade tähtsuste ei saa alahinnata, sest allesjäänud 10 minuti enam nii ärevad polnud. 87. minutil oli Bale'il kasutada trahvilöök, mille ta selgelt üle lõi, ning 89. minutil Ethan Ampadu pealöök lati peale, aga sisulist ohtu polnud, sest trajektoor oli kaarjas ja löök Heina kontrolli all.
Kuue üleminuti jooksul oli väravale lähedal hoopis Eesti. 90. minutil virutas Vassiljev 30 meetrilt alumisse nurka pommi, mille Danny Ward tõrjus üle otsajoone. Järgnenud nurgalöögist proovis Vassiljev olümpiaväravat, aga tabas latti. Kas Ward suutnuks tõrjuda, kui Kostja jõuline korner end ikkagi lati alla vinditanuks, on huvitav vestluspunkt! Ning 90+4. minutil murdis vasakust äärest end trahvikasti keskele Sinjavski, aga lõi Wardile sülle.
Walesi käigud olid otsas ja lõpuvile tähendas, et Eesti avas punktiarve ning lahkus San Marino, Leedu ja Gibraltari rusuvast seltskonnast. Nemad on nüüd Euroopa MM-valiksarja ainsad nullimehed. Väike samm, aga emotsionaalselt tähtis. Soccernet.ee tegi kohtumisest lisaks eelpool kirjapandule veel mõned mõnusaid emotsioone tekitavad tähelepanekud:
18. minutil jõudis Eesti esimest korda rahulikuma söödumänguga vastase karistusala juurde, aga kaotas siis paraku palli ja Wales ründas kontrasse. Palli asus vedama Daniuel James, teda jälitama Konstantin Vassiljev. Enne edasiste sündmuste juurde liikumist meenutame korraks paari fakti.
Daniel James on 23-aastane ääreründaja, kelle Manchester United kaks aastat tagasi Swansea Cityst 18 miljoni euro eest ostis ning nädal aega tagasi 29 miljoni euro eest Leeds Unitedisse müüs. 29 miljoni euro eest. Kahekümne üheksa miljoni.
Konstantin Vassiljev on 37-aastane keskpoolkaitsja, Eesti jalgpalli elav legend, kes mängib kolmandat hooaega FC Floras. Kui Jamesi mängupaik Premier League on Euroopa kõrgliigade edetabelis esimesel, siis Premium liiga 49. kohal.
Naaskem sündmuste juurde. James võttis hoo sisse ja pani Eesti värava poole liduma, Vassiljev alustas jälitustööd. Neli-viis sekundi hiljem tuli tõdeda, et Vassiljev on endast 14 aastat noorema Jamesi kinni jooksnud. Jalgpall on ilus mäng!
33. minutil koukis Eesti 18-aastane keskkaitsja Maksim Paskotši varbaga vahelt waleslaste söödu ning tõttas rünnakule. Paskotši vaheltlõige võis küll jätta juhusliku mulje, sest puude oli õrn, aga ei olnud seda üldse. Sekkumine polnud juhuslik, vaid mõõdetud. Ei mingit rohmakust, vaid elegantne täpsus. Nagu ka järgnenud tribling vastase väljakupoole südamesse, millele järgnes sööt paremasse äärde Konstantin Vassiljevile, kes teenis Eestile nurgalöögi.
See episood oli järjekordne tõestus Paskotši kõrgest kvaliteedist, mis valmistab jalgpallisõpradele suurt naudingut. Nii noor, nii hea, nii lootustandev, nii kohusetundlik ja siiras, nii töökas, nii distsiplineeritud. Tehnikat on, kiirust on, kehaehitust on ja tuleb vast juurdegi. Tottenham Hotspuri eest debüüt tehtud ja ilmselt lisandub minuteid peagi sealgi.
Ning polnud tol hetkel ju üldse paha mõelda, et Inglismaa Premier League'i tabeli tipus ilutseva Tottenham Hotspuri jalgpallureid oli koondistel väljakul võrdsel hulgal. Walesil Ben Davies, Eestil Maksim Paskotši.
Veidi pärast teise poolaja keskpaika, kui Heina kahest esimesest supertõrjest (Bale'i pealöök ja Robertsi üks-üks olukord), olid mõned minutid juba möödunud, võttis režissöör suurde plaani esmalt Eesti koondise 19-aastase väravavahi ja siis vahetuspingil istunud 49-aastase väravavahtide treeneri ja Heina mentori Mart Poomi, kelle jalgpallikoolist liikus Hein neli aastat tagasi Londoni Arsenali.
See on väga põnev mõttemäng, kui proovida aimata kohtumise teisel poolajal 120-kordse internatsionaali peas lennelnud mõtteid. Esmalt nägi ta oma õpilast Heina tegemas ridamisi fantastilisi tõrjeid. Viimastel minutitel aga krampide tõttu rivist langenud Vladislav Kreidat asendanud vanimat poega Markust väljakul võistkonnale emotsionaalselt üliolulise punkti nimel võitlemas. Hunnitu hetk.
2009. aasta 10. juunil toimus A. Le Coq Arenal Mart Poomi lahkumismäng, kui ta aitas Eestil teha 0:0 viigi Portugaliga. See polnud Poomi Last Dance, kaugel sellest. Tema panus Eesti jalgpalli jätkub ja kestab. Aga muudmoodi väikeriigis ei saagi. Kui tšempionid kultuurkihti kasvatavad, siis suureneb šanss jõuda tulevikus helgemate hetkedeni. Poom panustab täiega, nagu talle kombeks.
Protokoll:
8. septembril kell 21.45 Cardiff City Stadiumil
Wales - Eesti 0:0
Hoiatused: 73. Joe Morrell, 90+6. Rob Page (peatreener) - 24. Sander Puri, 79. Vladislav Kreida
Mänguolud: +19, pilvine ilm, muruväljak suurepärases seisukorras
Pealtvaatajaid: 21 624
Peakohtunik: Ruddy Buquet
Abikohtunikud: Guillaume Debart, Hicham Zakrani
Neljas kohtunik: Amaury Delerue
VAR: Benoit Millot
Abi-VAR: Eric Wattellier (kõik Prantsusmaa)
Wales: Danny Ward, Ben Davies, Chris Mepham, Ethan Ampadu, Chris Gunter, Harry Wilson (36. Jonny Williams), Joe Allen, Joe Morrell, Gareth Bale, Tyler Roberts (63. Thomas Harris), Daniel James.
Varus: Wayne Hennessey, Tom King, James Lawrence, Joe Rodon, Jonny Williams, Rubin Colwill, Brennan Johnson, Rhys Norrington-Davies, Thomas Harris, Matthew Smith, Ben Woodburn, Dylan Levitt.
Eesti: Karl Jakob Hein, Artur Pikk, Karol Mets, Märten Kuusk, Maksim Paskotši (86. Marco Lukka), Sander Puri (30. Michael Lilander), Vladislav Kreida (86. Markus Poom), Mattias Käit, Konstantin Vassiljev, Henri Anier (71. Vlasi Sinjavski), Rauno Sappinen (71. Erik Sorga).
Varus: Matvei Igonen, Karl Andre Vallner, Marco Lukka, Erik Sorga, Sergei Zenjov, Vlasi Sinjavski, Michael Lilander, Martin Miller, Robert Kirss, Markus Poom, Rasmus Peetson, Taijo Teniste.
Kreida ja Paskotsi läksid välja. Lukka ja Poom sisse.
Pigem Lukka näitab head mängu (ka siin mängus), aga Poomi tegevus ei olnud kiita sisse tulemisel.
Ainult OJ suudab tühjast kohast talle taolist kiitust välja mõelda. See poiss oli taaskord täielik kaos platsil...
Ma arvan, et jalgpallurile konstruktiivne kriitika peaks olema motivatsiooniks end tõestada ja kriitikute suud kinni panna oma tegudega (mitte OJ kirjatükkidega). Niisama mõttetut kriitikat tuleb ka osata ignoreerida.
Kui Eestis jalgpalliajakirjandus normaalselt toimiks oleks Poomi senised koondisemängud kõik võinud ammu ette võtta. pole ühtegi head mängu seni. Või noh tehniliselt võib headeks neid lugeda, kus ta on lihtsalt platsil kadunud olnud, sest siis ta pole meile väravaid tekitanud või palle ära kinkinud!
Rahvusvahelisse telepilti ei jõudnud see episood, et kui Poolik oli vigastada saanud, siis Treener vaatas vilkamisi Teise Treeneri poole ja tal oli kohe selge, et seekord pole tema otsustada, millist vahetusmeest kasutada.
Mängu lõppedes oli Treener selgelt rõõmus, kuid see rõõm ei olnud mitte koondise saadud punkti pärast, vaid ikka sellepärast, et seekord õnnestus Last mängitada.
Eilane režissöör kahjuks näitas oma asjatundmatust, kui ta näitas superpartii teinud Väravavahti ja peale seda Teist Treenerit. Ta vist arvas, et Teine Treener on koondises väravavahte treenimas. Mida režissööri :D hahahhhaa. Teadjad teavad, et ainus põhjus on ikka otsustaval hetkel "selle" pilguga Treeneri poole vaadata ja anda endast kõik, et Laps saaks püünele.
Ma võin viriseda siin, et Pikk polnud nii hea kui tavaliselt ja Anieri asemel oleks võinud Kirss hoopis olla, a need on kõik pisiasjad selle kõrval, kuidas üks täielik puujalg ma ei tea mis teenete või asjade eest Koondises figureerib.
Ja jurab edasi, et Belgialt saadi pakk. Ei saadud.
