Kaasaegse jalgpalli kõige mõjukam jalgpallitreener Pep Guardiola murdis teda 10 aastat painanud needuse ja juhtis oma meeskonna Meistrite liiga finaali. Eelmises töökohas Müncheni Bayernis kaotas Guardiola kolm poolfinaali, Man Cityga polnud ta neljal katsel nelja sekka jõudnudki. See kõik on nüüd unustatud. Manchester City ja Guardiola on Meistrite liiga finaalis.

Kohtumist 1:2 kaotusseisust alustanud Pariis Saint-Germain ei mänginud üldse halvasti, aga Manchester City surmav kontra ja võistkondlik kaitse olid vastasest selgelt üle. Riyad Mahrezi 11. ja 63. minuti väravad, mis mõlemad sündisid briljantsete vasturünnakute tulemusel, andsid võõrustajatele küsimärke õhku mitte jätnud 2:0 võidu. Finaali edeneti üldskooriga 4:1.

Särtsu jagus avavilest peale – kohtumine oli kõigest 72 sekundit vana, kui Man City oli juba kolm korda PSG mängijatele päris korralikult sisse lennanud. Üks patustajatest oli Fernandinho, kes tegi 4. minutil järgmise mehise vea ja sai kohtuniku Björn Kuipersi käest kohtumise nii varajases faasis ka suulise hoiatuse.

Man City agressiivsus aga PSG-d verest välja ei löönud ja võõrustajad pandi kiiresti korraliku surve alla. 7. minutil näis, et see tõi ka kiire tulu, sest Kuipers vilistas PSG kasuks penalti, aga tühistas siis selle VAR-i abil, sest pall tabas Oleksandr Zintšenko õlga, mitte kätt. Neli minutit hiljem oli videokohtuniku abil patuoina staatusest pääsenud ukrainlane juba üks sangareid.

11. minutil leidis väravavaht Edersoni pikk pass PSG kaitseliini taha just Zintšenko, kes söötis teise lainesse Kevin de Bruynele. Belglase löögi suutis Alessandro Florenzi blokeerida, aga pall põrkas Mahrezile, kes viis Man City juhtima. PSG oli viigiväravale lähedal 16. minutil, kui avamängus nurgalöögist peaga skoori teinud Marquinhose pealöök tabas latti.

Hea šanss avanes PSG-l ka 19. minutil, kui Angel di Maria röövis Zintšenkolt tollele Edersoni poolt söödetud palli ja lõi kohe peale valveta värava suunas. Argentiinlase sihik polnud aga täpne. Etteruttavalt võib öelda, et see polnud ainult di Maria, vaid terve PSG suur mure läbi terve kohtumise, sest kui pealelöökide arvestus oli võrdne (13:14), siis väravaraamide sisse ei suundunud PSG sooritatud pealelöökidest mitte ükski.

Vaheajal sai selgeks, et vahetuspingile jäetud PSG ründaja Kylian Mbappe on seal kõigest dekoratiivses rollis, sest võistkonnakaaslaste soojendusega vigastusega kimpus olnud prantslane ei liitunud. Teda edurivis asendanud Mauro Icardi oli täiesti nähtamatu, aga viimase asjaolu kiuste suutis PSG teise poolaja alguses tekitada paar väravahõngulist momenti.

Esmalt vedas Neymar 55. minutil karistusalas kannatlikult palli, et end löögile mängida ja lõpuks seda ka tegi, aga Zintšenko blokeeris hiilgavalt. Kuus minutit hiljem lõi 18 meetrilt peale Ander Herrera, aga bloki tegi Ruben Dias. Kohe seejärel võttis PSG peatreener Mauricio Pochettino platsilt ära Icardi ja Herrara ning asendas ta Moise Keani ja Julian Draxleriga. Plaan oli tuua rünnakule uut jõudu ja keskväljale energiat.

Aga Man City viskas Pochettino plaani kiiresti prügikasti, sest 63. minutil saadi kaitses pall kätte, mängiti see kiirelt de Bruynele, kes vabastas vasakult Phil Fodeni. Man City kontrarünnak liikus ülinobedasti ja -ladusalt ning pärast söödu vahetamist de Bruynega mängis Foden perfektse madala tsenderduse värava ette, kus Mahrez lõi 2:0, mis tähendas, et PSG vajas edasipääsuks juba kolme väravat.

Teoreetilised lootused selle püüdmiseks kustusid 69. minutil, kui di Maria lõi audisisseviske juures kembeldes jalaga Fernandinhot ja teenis punase kaardi. PSG distsipliin oli kadumas ja järgmised eemaldamised olid õhus, aga eelkõige tänu kapteni Marquinhose näidatud eeskujule suutis Prantsusmaa meister end lõpusirgeks kokku võtta ja mängu väärikalt lõpuni mängida. Vigastusi ega mängukeelde ei lisandunud. Phil Foden tabas 77. minutil posti, aga lõppseisuks jäi 2:0. Soccernet.ee tähelepanekud:

Milles peitub Pep Guardiola geniaalsus? Ta näeb jalgpallis võimalusi, mis jäävad teistele nähtamatuks. Ta suudab lõigata maha nurgad, mida teised ei julge või ei pea mõistlikuks või mõlemat. Ta mõtleb pidevalt kastist välja ja suudab seeläbi mängijates peituvat potentsiaali maksimaalselt hästi ära kasutada. Ta kaifib jalgpalliväljaku pakutavat võimaluste variatsiooni ning oskab kadestamisväärse sagedusega sealt õige variandi välja noppida.

Kõige selle toel on Guardiola jalgpalli tohutult muutnud. Hiilgavalt võttis meistertreeneri filosoofia kokku Manchester City 1:0 värav, mis sündis nii, et väravavaht Ederson tegutses kostjavassiljevliku mängujuhina, leides perfektse 60-meetrise planeeriva sööduga vabasse tsooni spurtinud kaaslase. Tolleks kaaslaseks oli äärekaitsja Zintšenko, kes oli tol hetkel Man City kõige tipmine mängija.

Ülejäänud edurivi oli liikunud keskjoone suunas ja PSG kaitsjad endaga kaasa meelitanud, mis tekitas kaitseliini taha palju tühja ruumi, kuhu sööstis mööda äärt üles liikunud Zintšenko, kes väga targalt ajastas oma spurdi nii, et oleks Edersoni söödu hetkel veel enda väljakupoolel, millega välistas suluseisu jäämise.

Edasine oli juba vormistamise küsimus. Zintšenko sööt keskele tekitas teravuse, kust de Bruyne ei tabanud, aga Mahrez küll. End nemad kaks oli kõigest vormistajad, värava tõelisteks arhitektideks olid ikkagi Ederson ja Zintšenko. Ning nende õpetajaks Guardiola, kes oli tõstnud võistkonna jalgpallilise mõtlemise sedavõrd kõrgele tasemele tõstnud, et see kõik nii ladusalt õnnestus.

2011. aastal FC Barcelonaga kolme aasta jooksul teise Meistrite liiga võitnud, aga seejärel kuivale jäänud Guardiolat on õigustatult ja põhjendatult süüdistatud ülemõtlemises. Ning tipuründajata mängimine olukorras, kus võtta on Sergio Agüero ja Gabriel Jesus, oli kont, mida oleks mõnuga järama hakatud, kui Man City finaali poleks jõudnud.

Aga jõudis. Ja Guardiola tõestas, et tipuründajat pole vaja, kui su mängujuhiks on väravavaht ja tipmiseks ründajaks äärekaitsja. 15 aastat tagasi olnuks eelnev lause tippjalgpalli kontekstis mõeldamatu. Nüüd on see normaalne. Ja see ongi Guardiola fenomen.

Õppetunni numbriks pandud 42 on umbkaudne kujund, mille eesmärk on kirjeldada suurusjärku nüanssidest, mille osas on Guardiola novaatorlus sundinud tippjalgpalli aastate jooksul kujunenud seisukohti ümber vaatama.

Kui Manchester City pani väga pikale finaaliootusele punkti, siis PSG jaoks algas see uuesti. Mullu jõuti Neymari meeskondliku mängu toel finaali, kus anti vapper lahing Müncheni Bayernile. Arusaadavl kombel tekitas see PSG-s lootuse, et see ongi nüüd uus standard. Tipus on aga väga tihe ja ruumi alati liiga vähe.

PSG alistas tänavuse Meistrite liiga play-off'is esmalt FC Barcelona ja siis Müncheni Bayerni, mis annaks ju põhjust arvestatavaks rahuloluks, aga vaevalt seda PSG-s tuntakse. Sarnaselt Manchester Cityle on Euroopa meistritiitel tolle klubi omanike eesmärk number üks ning iga nurjumine tekitab tuska.

Muidugi tuleb uus hooaeg ning vast on nii Neymar kui ka Mbappe siis endiselt PSG mängijad, aga üks võimalus lasti jälle käest ning elu on õpetanud, et Meistrite liigast läbipurjetamine on väga keeruline ka kõige paremini mehitatud laevade jaoks.

PSG ängi suurendab asjaolu, et kodusel rindel lasub neil sarnaselt Bayernile pidevalt võidukohustus. Kui Man City saab Inglismaa meistritiitli üle siiralt rõõmustada, sest tegu on väga suure õnnestumise ja saavutusega, siis PSG jaoks Prantsusmaa meistritiitel samasuguseid emotsioone ei kätke. Küll aga valitseb pidevalt risk, et kui meistrivõistlustel ebaõnnestutakse – praegu on see variant õhus – kandub tekkiv negatiivne energia üle ka mujale ja tekitab ulatuslikuma kahju.

Lihtne oleks esile tõsta avavärava eeltöös võtmerolli mänginud Zintšenkot või igal korral palli saades PSG kaitsjates hirmu tekitanud Fodenit. Muidugi mängis väga hästi de Bruyne ning Mahrez lõi Meistrite liiga poolfinaalis kaks väravat. Aga Manchester City parim mängija oli 23-aastane keskkaitsja Ruben Dias.

Hooaja eel ostis Man City ta Lissaboni Benficast väga suure raha eest. Välja käidi 58 miljonit eurot ja lisaks loovutati Portugali klubile ka Nicolas Otamendi. Tänane mäng oli väga hea näide, miks Guardiola oma juhatusele peale käis ja portugallast enda meeskonda mangus.

Ruben Diase esitus keskkaitses oli kuninglik. Ta võitis õhuduelle, blokeeris pealelööke, ergutas kaaslasi, juhendas kaitseliini. Tegi kõike, mida keskkaitsjalt oodatakse. 180 minutiga suutis PSG vägev edurivi lüüa Man Cityle ainult ühe värava.

Protokoll:

Manchester City - PSG 2:0 (1:0) kahe mängu kokkuvõttes skooriga 4:1 edasi City
11., 63. Riyad Mahrez

Eemaldamine: 69. Angel di Maria (PSG)