Laura Jaansen | Ärme mässi naiste jalgpalli sooja karvase pleedi sisse, sest muidu pole näha nimesid seljal (2)
ARVAMUS/KOMMENTAAR
2022 oli naiste jalgpalli jaoks viljakas, emotsionaalne ning mammutsamme täis aasta. Suvel Inglismaal toimunud EM paelus rekordarv jalgpallisõpru, samal ajal läks ka meie Sinisärkidel väga hästi. On naiste jalgpall mingisugune imeloom või ikkagi päris asi?
Olen omajagu aega olnud kinni mõtteviisis, et naiste ja meeste jalgpallil tuleb lasta rahus tegutseda eraldiseisvates maailmates ning võimalikud kokkupuutekohad tuleks eos hävitada. Aastatega on tekkinud idee, et naiste jalgpalli tuleks karvase pleedi sees hoida, kiivalt kaitstuna kurja maailma eest, kus domineerib ikka ja jälle meessugu. Samal ajal tajun, et kipun neid maailmaid ikka ja jälle kokku vedama; kõrvutama, miks üks on etem kui teine ja nii edasi.
Pole aimugi, milline käsitlusviis võiks õige olla – kas istutada nii meeste kui naiste jalgpall nätaki üksteise kõrvale ja pannagi kogu kupatuse nimeks "jalgpall", paigutada nad hoopis ühe toa nurkadesse, tõmmata mõlemale klassipriimuslikult hariliku pliiatsi ja joonlauaga omaenda sirged, mis kunagi ei ristu, või midagi neljandat-viiendat?! Kes seda ütleb? On seal üldse vahet?
Ühest küljest tahan, et naiste jalgpall elaks omaenda täisväärtuslikku elu, ilma ühegi kunstliku võtte ja abiliseta. Samal ajal näen, et kui tõeliste tippude sekka kuuluva Barcelona libastumine Meistrite liigas ei too meie lugejate seas kaasa mitte mingisugust lainetust, siis on olukord ju ülimalt kesine (jään viisakaks, kuigi paremini sobiks mõni ropum sõna). Keegi kuskilt peab hoogu lükkama, sest siis jõuab vanker lihtsalt rutem kohale.
Variante, kes ja kust, on mitmeid. Kõige klassikalisem oleks lihtsalt saata väiksed pudinad aina varem trenni, tagada neile võimalikult head tingimused, panna gruppide etteotsa kogenud treenerid ja küll Alexia Putellased (kahekordne Ballon d'Ori võitja) riburadapidi välja kooruvad. Näiteks mullu osales Eesti U10 vanuseklassi turniiridel kaheksa võistkonda, mõni mängija tähistas alles oma kuuendat-seitsmendat sünnipäeva.
Robustseks kontrastiks: kui lüüa kokku viimati Montenegro matšis alustanud Eesti koondislaste vanuse liigadebüüdi ajal ja jagada see omakorda mängijate arvuga, saame keskmiseks eaks pisut enam kui 12 aastat. Sügisel Ukrainaga madistanud U17 koondislaste sama näitaja on koguni kolme aasta võrra madalam. Niisiis võiks suhteliselt üldiselt järeldada, et klubid ja väiksed tublid tüdrukud aitavad vankrit lükata küll.
Kuigi näen, et saaksin isegi lükata hoogu nii käte kui jalgadega, siis valin ratsionaalse inimesena vaid ühe kehapoole. Miks? Võin rohkem trennis käia küll ja mõne kommi söömata jätta, kuid igasugune talendikus ja muud tublile jalgpallurile vajalikud eeldused minu suguvõssa ei jõudnud (kes solvus, siis vabandan, klatime mõnel muul ajal). Õnneks tean väga paljusid mängijaid, kellel on nende asjadega selgelt etemini läinud.
Niisiis panengi oma käed külge sellisel moel, mis võiks kõige enam kasu tuua. Olen aastatega jõudnud veendumusele, et mida rohkem ühte teemat leierdada, seda normaalsemaks või – samm edasi – populaarsemaks see muutub. Ehk kui haipida ühe tüübi üleminek võimakult suureks, panna uudisele külge igasugu kellad ja viled, siis tundubki asi tohutult vinge. Isegi kui see päriselt pole. Ja grammike tagasi: kui tutvustada seni rohkem varju jäänud tegelasi, siis annab see kindlust, et nii saab ju ka.
Seega vaatasin korraks veel üle õla, meenutamaks 2022. aasta naisässasid. Sõelale jäid kolm pallurit, kes minu arvates tegid hiilgava hooaja, paistsid positiivses võtmes silma ning jään huviga ootama, mida toob neile uus aasta. Kes nõustub – tore; kes tahaks nimekirjas näha hoopis teisi tegijaid – veelgi toredam; kes ei jaga ööd ega mütsi – pole hullu!
Beth Mead (Inglismaa, Arsenal)
Säärase nimekirja koostamisele mõeldes oli Meadi nimi esimene, mis pähe hüppas. Kui olla tiitliga lõppenud EM-i parim mängija, suurim väravakütt, parim söödujagaja, Ballon d’Ori teine ja nii edasi, siis kuidas saakski temast mööda vaadata?
2018. aasta aprillis Inglismaa naiste A-koondises debüteerinud Mead sai õige hoo sisse alles mõned aastad hiljem. Hinderwelli-nimelises väikelinnas üles kasvanud ääreründaja on aastaid pallinud Londoni Arsenaliga Inglismaa kõrgliigas ning tema ajal on tiitlit tõstetud vaid korra, mullu saadi Chelsea järel napilt-napilt hõbe.
Suvi viis 27-aastase Meadi Inglismaa koondisega kodusele EM-ile ning juba avamängus kerkis ainsa tabamuse löönud ründaja sangariks. Norrakate 8:0 kottipist tõi kübaratriki, puutumata ei jäänud ka Põhja-Iirimaa ja Rootsi. Kokku kuus tabamust (ning neli väravasöötu) tõid Meadile Alexandra Poppi ees turniiri suurima väravaässa tiitli.
Säärast roosiaia jalutuskäiku aitas sillutada keerukas 2021, mis klohmis Meadi totaalselt läbi ning viskas tagatipuks pimedasse aukugi. Kevade lõpus sai ründaja teada, et ei kuulu peatreener Hege Riise valikusse olümpiamängudeks. "See oli esimene kord, kui mind ei valitud koosseisu. Kõige enam maadlesin mõttega – miks?! Minu leivanumbriks on alati olnud agressiivsus, pallide tagasi võitmine, ja mulle öeldi, et just see oli põhjus, miks ma olümpiale ei sõida," selgitas Mead novembris väljaandele The Guardian.
"Järgmised neli nädalat olin täielikus madalseisus, üldsegi mitte heas kohas, ja ma vihkasin iga viimsetki mõtet, mis mu peast läbi käis. Ma ei tahtnud, et Suurbritannial läheks olümpial hästi, isegi kui ma jumaldan mitmeid tüdrukuid sealt. Olin sammu kaugusel depressiooni vajumisest," jätkas Mead, kelle emal June’il diagnoositi 2021. aasta juunis ravimatu vähk. "Teadsin, et ei tohi käituda kui laps, pean end sellest välja murdma ja kõvasti vaeva nägema."
Inglismaa koondislane tunnistas, et esialgu lõi raske uudis jalad alt, täna on ta seevastu õnnelik, et on saanud emaga jagada tõelisi õnnestumisi. "Ema diagnoos sundis teda näitama, kes Beth Mead tegelikult on. Näen, et EM oli selleks ideaalne koht," vahendab The Guardiani detsembrikuine tükk isa Richard Meadi sõnu.
Aasta lõpus pärjati Mead ka BBC aasta sportlase auhinnaga. Sealjuures oli tegemist esimese korraga, kui mainekas auhind läks just naisjalgpalluri käte vahele. "See auhind on mõeldud naiste spordile, mis liigub õiges suunas. Tüdrukud, paneme edasi!" on Mead lõppenud aasta üks vingeimaid jalgpallureid.
19. novembril said aga Meadi mängud mõneks ajaks mängitud, sest ääreründaja vigastas põlve ning diagnoos oli karm: eesmise ristatsideme rebend. Pallur käis opilaual detsembrikuu alguses ning nüüd käib ajaga kõva võidujooks – kas Mead saab suvel Austraalias ja Uus-Meremaal toimuvaks MM-iks mänguvormi?
Ewa Pajor (Poola, Wolfsburg)
Ewa Pajori nimi ei pruugi jalkamaastikul kuigi popp nimi olla, samas nõuab 26-aastane poolakas oma rambivalgust. Võrreldes Inglismaa koondisega pole Poola naistel olnud asja ühelegi suurturniirile, mistõttu on kapten Pajor pidanud end tõestama suuresti individuaalselt. Sellega on tänaseks Saksamaa tippu jõudnud ründaja vägagi soliidselt hakkama saanud, ahhetamapanevad eeldused said paika juba varakult.
133 päeva peale oma 15. sünnipäeva sai Pajorist noorim Poola kõrgliigas väljakule jooksnud mängija. Ja see pole muidugi veel kõik: 2012. aasta 12. aprillil toimunud debüütmängus Biala Podlaska vastu lõi Konini Medyki noor ründaja 60. minutil omad ette ning vormistas lõppskoori 3:0 ära paarkümmend minutit hiljem. Hooaja lõpuks saadi kaela hõbemedalid, meistritele mõeldud kulda-karda saadi Pajoriga aastatel 2014 ja 2015.
Otsustav läbimurre tuli teisel kõrgliiga-aastal (2013), kui Konini Medyk jõudis Poola karikafinaali ning 2:1 võidumängus virutas mõlemad väravad just 16-aastane Pajor. Nädalakesed hiljem sõitis Poola U17 koondis esimest (ning seni ainsat) korda EM-finaalturniirile, mille lõppmatšis olid vastamisi poolakad ja rootslased (koondises teiste seas tänased staarid Stina Blackstenius, Filippa Angeldahl, Nathalie Björn ja Jonna Andersson). Kulla kaela saanud Pajor nimetati ka turniiri parimaks mängijaks.
Noore ründaja lõviteod ei jäänud mujal maailmas märkamata, niisiis jõudis Pajor 2015. aasta suvel Wolfsburgi. Tänaseks päevaks poolakast ründaja abil viis tiitlit võtnud sats on kuum nimi ka Meistrite liigas, kuigi viimased aastad on rohkem Prantsusmaa suurklubi Lyoni pilli järgi tantsitud.
2022/23 hooajal on seevastu tuldud kindlalt, justnimelt kaks tõsist põlvevigastust seljatanud Pajori veenva tegutsemise tõttu. Ülimalt atleetlik, tehniline, samas ka kiire ja tõeliselt isukas poolakas pole seni säärast sügist näidanud: kui liita sekka ka kodumaised võistlussarjad, siis on Pajori arvele kokku kogunenud 16 tabamust.
Meistrite liigas mängis Wolfsburg end esimesena veerandfinaali, poolaka lõvitegusid on jagunud igasse kohtumisse kokku seitsme tabamuse ja ühe väravasöödu jagu. Lähimad jälitajad jäävad kahe sammu kaugusele. Sarnasesse positsiooni on Pajor mänginud end ka Bundesligas, kus hetkel jagatakse parima väravaküti tiitlit Freiburgis toimetava 23-aastase Janina Mingega.
Lõppenud aastal Bundesligas 100 värava piiri ületanud ning tõeliselt heasse hoogu sattunud Pajori uue aasta eesmärgiks saab tõenäoliselt olema suurima väravaküti tiitlist kinni hoidmine, vähemtähtis pole Wolfsburgiga edu saavutamine nii kodukamaral kui Meistrite liigas.
Eraldi küsimuseks jääb edu rahvuskoondisega, sest viimaste suurturniiride teekonnal on poolakad jäänud kolmandale pulgale ehk napilt ukse taha. Samal ajal on Pajor ise andnud kõvasti hagu – 73 matši on toonud 52 väravat. Kas sel aastal algav Rahvuste liiga aitab Poolal meestega sarnaselt Euroopa tipu suunas ronima hakata?
Sakina Karchaoui (Prantsusmaa, PSG)
Sakina Karchaoui puhul kaalusin mõnda aega, kas tema asemele passiks ka mõni muu törts sügavama jälje jätnud pallur. Näiteks maadlesin mõttega, kas ehk etem on Saksamaa koondislane ning EM-i hõbe Giulia Gwinn, kuid lõin patriootlikult rinna kummi – Karchaoui käis ju septembris Lillekülas!
Hakkame astuma. 26-aastane äärekaitsja on oma karjääri jooksul toimetanud vaid kodumaal. Alustuseks aastad Montpellieris, siis kord Lyonis ning nüüd on Karchaoui jäänud pidama PSG-sse. Tõusvas joones läinud karjäär on viinud ta ka koondisesse, kus ta on kirja saanud enam kui poolsada matši.
Neist kaks tulid tänavuse MM-i valikmängudes Eesti vastu, kus Sinisärgid said valusalt lüüa, kuid profileiba teeniv Karchaoui toimetas veenvalt. Niisiis jagas ta Lillekülas sõpradele välja kolm väravasöötu, rünnakutele isukalt kaasa tõusva ülitehnilise ning kohati tüütult hästi sibliva vasakkaitsja jaoks polnud kaugel ka tabamus.
"Alusta päeva sihikindlalt, et saaksid magama heita rahulolevalt," on Karchaoui sõnastanud oma moto, vahendab Prantsusmaa väljaanne Onze Mondial. "Sean endale igal hommikul eesmärgid ning teen kõike, et need saaksid täidetud. Proovin alati jääda magama teadmisega, et olen rahul päevas tehtuga."
Teatavat rahulolu pakkus lõppevast aastast ka EM-il saavutatu, sest Inglismaal toimunud suurturniiril jõudis suuresti Meistrite liigas ilma tegevatest Lyoni ja PSG palluritest kubisev Prantsusmaa välja poolfinaali. Varasemaks verstapostiks oli kolmel eelneval korral kätte saadud veerandifnaalikoht.
Karchaoui kuulus viiest mängus neljas algkoosseisu ning toetas omasid kahe väravasööduga. Sealjuures oli ta ka viimaseks jäänud Saksamaa kohtumise auvärava algatamise juures, kui mänguvahend jõudis väravasse lõpuks kindanaise Merle Frohmsi seljast. Lõpuks nimetati Karchaoui ka turniiri sümboolsesse koosseisu.
Tänavuse MM-i valikmängud sujusid prantslastel ülimalt hästi ning seetõttu jääb Karchaoui ja sõprade kohale hõljuma küsimus – kas koondises valitsenud erimeelsused on lõpuks seljatatud, peatreener Corinne Diacre’i lepingu pikendamine oli õige samm ning suvel läheb seega suureks lõikusperioodiks?
***
Eesti naiste koondis jooksis sügisel Tartus toimunud Balti turniiril väljakule nimeliste särkidega. Tegemist oli alles teise (!!!) korraga, kui meie maa parimad naised seda teha said, ja hetkel pole kindel, kas me näeme seda ka alanud aastal. Toonitan, et nimi seljal seob numbri 19 ära Eesti parima naismängija Vlada Kubassova trikkide ja purakatega, 1 esikinda Karina Korgi lõvitõrjetega ja 15 kapteni Inna Kiss-Zlidnise jõuliste taklamistega. Eesti naiste koondise mängija ei peaks olema niisama ühe numbri all vudiv kuju, vaid uhke nimelise särgiga kodumaad esindav jalgpallur.
