Koroonaviirus ähvardab ohustada Eestilegi osaks saavaid solidaarsusmehhanisme (0)

Leon Goretzka ja Joshua Kimmichi algatusega on juba liitunud kümned tippmängijad. Foto: We Kick Corona / Twitter

Alljärgnevas arutelus jäädakse Euroopa piiridesse, kuid kuna esitatav selgituskatse püüab ette näha jalgpalli toimimise alusmehhanismide hävimist, domineerivate mõtteliste vundamentide purunemist, ei vääri pingutust kujutluspilt, et see vaikimisi endasse kogu maailmajalgpallielu ei haaraks. Ka tuleks tunnistada, et isegi juhul, kui siin esitletav visioon vaid osaliselt käivituma peaks, lööb see väiksemate riikide senise jalgpallikorralduse igal juhul segamini. Kindlasti kuuluks nende hulka ka Eesti.

Alustame kohe kõige olulisemast. Tänane jalgpallielu Euroopas on üles ehitatud solidaarsuspõhimõttele. Ükskõik millise otsuse jalgpallijuhid täna vastu võtavad, ükskõik millisel sportlikul tasandil ning ükskõik millises Euroopa nurgas seda tehakse, ühel või teisel moel on see mõjutatud solidaarsusmehhanismidest. Mida vähem omavahendeid konkreetsetel otsustajatel kasutada, seda suurem ka nende sõltuvus jagatavast solidaarsusest.

Lühidalt. Euroopa piires kehtivate solidaarsusmehhanismide kohaselt toetab UEFA nii oma rahvuslikke alaliite kui ka nonde alaliitude kaudu ühendusse kuuluvaid klubisid, mille järgi UEFA korraldatud võistluste sissetulekutest peaaegu kõik osa saavad. Suurima panuse andjad rohkem, väiksemad vähem, ning nagu Eesti näitel öelda teame, jõuavad solidaarsusmehhanismide kaudu tulud ka nendeni, kelle panus nulliga võrdub.

Solidaarsusmehhanismidest eraldatud summad, nagu UEFA nõuab, tuleb investeerida klubide noortetöösse ning programmidesse, mis kohalike kogukondade kaasamisega tegelevad. Taolise mehhanismi toimimise aluseks on UEFA kokkulepe Euroopa klubisid liitva katusorganisatsiooniga ECA (European Club Association) ning eelmisel hooajal jagas UEFA solidaarsusmehhanismide kaudu laiali 128,69 miljonit eurot.

REKLAAM

UEFA-l on kaks peamist tuluallikat – klubidega seonduvalt iga-aastased üleeuroopalised turniirid ning iga nelja aasta järel toimuvad koondiste Euroopa meistrivõistlused ühes nende raamesse jäävate valikmängudega. Lisagem siia ka Rahvuste liiga, mis aga ühe korra peetuna finantsilisi ja emotsionaalseid võrdlusi eelnevate võistlussarjadega veel välja ei kanna.

Portugali võiduga lõppenud EM oli UEFA-le suur tuluallikas. Foto: UEFA Nations League / Twitter

Tänaseks on teada, et koroonaviirusest tulenevalt peab UEFA mõlemal rindel, nii klubide kui koondistega seonduvalt senised plaanid ümber tegema. Kaks päeva tagasi Welt am Sonntagile antud intervjuus ütleb UEFA president Aleksander Ceferin, et kui ta veel 2016. aastal ametisse astudes avaldas imestust, milleks UEFA-le finantsiline puhver vajalik on, miks seda ometi rahvuslikesse alaliitudesse ei investeerita, saab ta nüüd aru, et taoline reserv, mis hetkel 575 miljoni euroni ulatub, UEFA-le tänases situatsioonis hädavajalik on.

Saame teada, et klubivõistluste ja EM-finaalturniiri ajalise graafiku edasilükkamine UEFA-l esimese hooga jalgu alt löönud pole. Ka võib Ceferini optimismi jagada selles osas, et kui klubiturniirid lähikuudel hoogsalt käima tõmmatakse ning EM-finaalturniir järgmisel aastal edukalt peetud saab, võib UEFA kriisi enda jaoks lõppenuks lugeda ning oma senist tegevust väljakujunenud tava kohaselt jätkata.

Nüüd on vaja aga teha üks oluline märkus – taoline stsenaarium saab realiseeruda vaid juhul, kui UEFA suudab säilitada ka tänased organisatsioonilised suhted, millest kinnihoidmine tõotab aga hoopis keerulisemaks kujuneda kui edasilükatud turniiride mehhaaniline läbiviimine või nende turniiridega seotud lepingute diplomaatiline korrigeerimine.

Pigem võib tänases tippjalgpallis märgata hoopis signaale, mis UEFA võimuambitsioonid üha kasvava tõsiseltvõetavusega kahtluse alla seavad. Et seda probleemipesa veidi avada, selleks saame haarata mõtete järele, mis eesti keeles tabavalt sõnastatud on.

Seda tegi ajakirjanik Ott Järvela nädalapäevad tagasi siinsamas Soccernet.ee-s. Ta kirjutab: "Juhtimisteooria ütleb, et head kriisi ei tohi lasta raisku minna. Ning turbulentsed ajad pakuvad oportunistidele võimalust oma agenda maksma panekuks. Jalgpall on niivõrd suur äri, et oleks naiivne loota kõigi selles osalejate viisakusele ja eetilisusele. Kindlasti leidub jalgpallis väga palju neid, kes soovivad kriisi enda hüvanguks ära kasutada.

Rääkides globaalsest tasandist, siis kõige suurem oht praegusele jalgpallisüsteemile on separatistlike võistluste tekkimine. Enimräägitud neist on Euroopa superliiga, mis seisneks tippklubide UEFA (ja ilmselt ka FIFA) egiidi alt lahkumises.

See vähendaks oluliselt Euroopa jalgpalliliidu teenimisvõimekust, mis omakorda halvaks olulise hulga solidaarsusest, millele toetuvad Euroopa noorte jalgpall, naiste jalgpall, treenerite ja kohtunike koolitus, väiksemad alaliidud (sh Eesti) ja kõik muud jalgpallivaldkonnad, mis pole isemajandavad.

Rahvusvahelise jalgpallimudeli murenemise oht on viimase 20 aasta jooksul pidevalt kasvanud ja koroonaviirus ainult suurendab antud turbulentsi. Jalgpallielu väiksematele osalistele oleks lagunemine (väga) halb.“

Aleksander Ceferini ja Andrea Agnelli ülesanne on UEFA ja ECA kaudu jalgpall kriisi ajal toimimas hoida. Foto: UEFA Twitter

Meile on siin toodud seisukohad ühtmoodi olulised nii öeldu kui ka ütlematajätmise perspektiivist vaadatuna. Alustada võiks sellest, et kõige olulisemana väljenduvad selles tekstis UEFA poliitika ametlikud seisukohad, millele autor on omalt poolt lisanud vaid ametlikust sõnastusest kõrvale jäävaid emotsioone, kuid mis üksnes rõhutavad ametliku poliitika säilimise vajalikkust. Ainuüksi mõiste "separatism" kasutamine osutab üheselt unionismi säilitamissoovile.

Mingi poliitika rõhutatult programmiline säilitamine võetakse üldjuhul jutuks siis, kui selle jätkumine ohtu on sattunud või on märke selle ohtu sattumisest, teisisõnu, konkreetne poliitika või konkreetne väärtus ei viibi ühiskonnas enam iseenesestmõistetavana, anonüümsena. Praegusel juhul, nagu Järvela ka täpselt osutab, on ohtu sattunud UEFA roll jalgpalli juhtimises. Viidatud tekstis tuuakse selgelt välja, et jalgpallis on erinevad osapooled, erinevad huvid.

Samas tuleb säilitada kriitiline meel ning mõista, et kui mingit osapoolt oportunistlikuks nimetatakse, siis ei kõnele see mitte objektist, vaid tähistajast, see ei ava objekti sisu, vaid näitab, kuidas tähistaja objekti näeb. Samamoodi tuleb käsitleda ka seisukohti, mis mõisteid defineerimata kõnelevad viisakusest ja eetikast.

Ent nagu öeldud, pole kõnealune tekst tähtis mitte ainult selles öeldu, vaid ka selles mitteöeldu tõttu, mistõttu lisaks tekstis edastatud kehtiva korra põhialuste selgitamisele avaneb ka selle teksti poleemiline lisandväärtus.

Üldjoontes peame tegema kaks märkust. Neist esimene puudutab UEFA enda rolli sissetulekute kujunemisel, teiseks peame aga uurima UEFA solidaarsusmehhanismide põhjenduspoliitikat, mida tehes saame toetuda Eesti näitele. Olgu kohe lisatud, et meie lõppeesmärgiks pole mitte neile kahele teemale vastuse leidmine iseenesest, kuivõrd lubada neil kahel teemal omavahel tihedasti kokku põimuda, et välja selgitada, kas sellest tekkiv umbsõlm üldse ongi lahti harutatav või tuleks kogu kupatus hoopistükkis läbi lõigata.

Ma alustan mõttelise umbsõlme loomist viitega tööle, millele ma ise paaril juhul osutanud olen, tehes seda esimest korda aastal 2007. Töö autoriteks on Matt Jackson ja Paul Maltby, kes 2004. aastal Suurbritannias tegutseva mõttekoja Institute for Public Policy Research välja antud kogumikus "Trust in Football“ tänapäeva jalgpallile definitsiooni otsides järgneva sõnastuseni jõudsid: "Jalgpall tähendab palju enamat kui tavaline eraõiguslik meelelahutusäri. Jalgpallil on paralleele teiste avalike teenuste ja eraettevõtetega selles osas, kuidas seda reguleeritakse, rahastatakse ja hallatakse.Samuti on jalgpallile, nagu ka teatavatele riigiasutustele (nt haigekassa) suunatud avalikkuse huvi, mis ei piirdu vaid tulemuslikkuse, kasu ja efektiivsuse küsimustega."

Antud juhul pole oluline arutada, kuidas autorid oma järeldusteni jõudsid, kuivõrd hoopis märgata selle kattuvust väärtustega, mida kannavad endas UEFA solidaarsusmehhanismid. UEFA käsitleb enda juhitavat jalgpalli kogukondlikuna, perekonnana, jalgpalliperekonnana nagu Ceferin viimati Welt am Sonntagi veergudel ütles. Taolisse mõtteviisi kuulub implitsiitne hoiak, et nn jalgpalliperekonda on alati võimalik allutada ühtsele eesmärgile.

Sellisele süsteemile on aga viimastel kümnenditel esitatud väljakutse, mille kronoloogilisel real sõrmega järge ajades võib tuvastada väljakutsete kasvavas tempos arenevat tõsiseltvõetavust. Nonde väljekutsete esitajateks on Euroopa suurklubid.

Ei saa ju jääda märkamata, et siin viidatud töö kirjutamine ja selle avaldamine langeb ajale, mil Suurbritannias Londoni Chelsea Roman Abramovitši poolt üle võeti ning mille juhtimises seejärel iga siin toodud jalgpalli iseloomustava punktiga vastuollu mindi. Sellisena võiks Jacksoni ja Maltby tööd käsitleda mitte oma kaasaega, vaid minevikku kirjeldavana.

Euroopa rahvuslikke alaliite ühendava ja valvava UEFA võimutäiust lähemat uurides saab tuvastada kaks täiesti erinevat platvormi, nagu ka seda, et harjumuslikult käsitletakse neid ühtsena. Nimelt on UEFA oma liikmete ehk rahvuslike alaliitude kaudu kehtestanud võimu nii oma alaliitude koondiste kui ka nonde alaliitude klubide üle.

Kui nüüd aga küsida, millele UEFA võim toetub, siis heites kõrvale kõik lihtsalt eemaldatavad võimu elemendid, nagu näiteks finantshoovad, siis jääb selleks vaid harjumus, moraalne hoiak. UEFA-l puuduvad juriidilised mehhanismid oma organisatsiooni kooshoidmiseks ja kui need mehhanismid isegi ongi tuvastavad, pole need sellised, mida UEFA ilmtingimata kasutada sooviks. Põhjus on lihtne, kuna üheks kaastulemiks on harjumuste mõranemine, kehtivate moraalsete hoiakute lagunemine.

Meistrite liiga on UEFA jaoks ülitähtis võistlus. Foto: UEFA CL Twitter

UEFA eksisteerimise aluseks on iga-aastane klubijalgpall – Meistrite liiga ja Euroopa liiga. Need on UEFA-le olulised kolmel põhjusel. Kõige tähtsamana lubavad need turniirid UEFA-l üleüldse oma eksistentsi õigustada. Teiseks tagavad need turniirid UEFA-le stabiilseima sissetuleku, mille ühe osa suunamine solidaarsusmehhanismidesse hoiab UEFA ühtsena vähemalt nonde riikide kaudu, kelle jalgpallielu ilma toetusteta muul moel korraldatud peaks olema.

Kolmandaks saab UEFA oma hästi korraldatud turniiride kaudu pakkuda mugavat ja probleemidest vabastatud tribüüni oma suurtele ja finantsilise iseseisvuspotentsiaaliga liikmesriikidele, kelle osa neis turniirides aastate jooksul läbivalt suurendatud on. Sellelgi on hõlpsalt jälgitav põhjus, sest vastasel juhul astuksid nood organisatsioonist välja. Selliseid plaane oleme ka siin rubriigis käsitlenud.

Peab tunnistama, et UEFA on osanud kavalalt varjata tõsiasja, et oma kõige stabiilsema rahavoo ehk üleeuroopaliste klubide võistlussarja korraldamisel on UEFA küll kaubamärkide valdaja, kuid mitte raha teenija, kelleks on suurklubid. Enamgi veel, UEFA-l puuduvad kriitikale vastu pidavad mehhanismid nonde klubide kinnihoidmiseks, kuna UEFA vajab noid klubisid rohkem kui klubid UEFA-t. Täna püsib kogu süsteem suuresti vaid harjumuse jõul.

Ühe lahenduse status quo säilitamiseks on UEFA leidnud küllaltki nutikalt. Nimelt püütakse iseennast näidata suuremana kui tegelikult ollakse; demonstreerida oma vastusrolli tähtsamana kui tegelikult vaja. Nimelt püüab UEFA panna enesepildi klappima kirjeldusega, mille esitasid meile juba tuttavad Jackson ja Maltby.

Seni on selle idee ühiskonnale maha müümine olnud märkimisväärselt edukas, kuid tänases koroonaviiruse mõjutatavas maailmaruumis võib juba täheldada märke, mis taolise edu jätkusuutlikkuse küsitavaks muudavad. Probleem on selles, et jalgpallisolidaarsuse turule on tekkinud tõsiseltvõetav konkurents ning UEFA probleeme võimendab asjaolu, et uute solidaarsuspakettide sisu täidavad needsamad institutsioonid, kes andnud sisu ka UEFA senistele pakettidele, mida UEFA saanud seni omaenda tootena demonstreerida.

Kokkuvõtlikult sõnastades – UEFA probleem tuleneb asjaolust, et solidaarsus leiab uued adressaadid ning UEFA, kelle panus solidaarsuse pakkumisel on piirdunud pakendi loomisega, võib lähiajal silmitsi seista faktiga, et pakendi sisse pole midagi panna.

Kuna meie siinses rubriigis oleme empiiriliselt toimetanud Saksamaa piirides, siis tehkem seda ka sel korral. Kuid Saksamaa sobib näitena ka juba sel põhjusel, et tegemist on UEFA liikmesriigiga, kelle klubid UEFA sissetulekus üht kaalumata rolli täidavad.

Solidaarsus on mõiste, mis viimasel kahel nädalal Saksamaal jalgpallivestlustes käimatõmbavat rolli on täitnud ning seda kahes kategoorias. Ühelt poolt on arutletud jalgpalli võimaluste üle abistada ühiskonda tervikuna, mille tuntuimaks realiseerunud näiteks on Müncheni Bayerni mängijate Leon Goretzka ja Joshua Kimmichi loodud projekt #WeKickCoron, mis tänahommikuse seisuga on kogunud kolm miljonit eurot. Sellistest projektidest saadud raha suunatakse otse abivajajatega tegelevatele institutsioonidele.

Teine solidaarsusmõõde tegeleb jalgpallisiseste probleemidega. Küsimus pole profijalgpalluritega seonduvas, kes kõrgliiga piires majanduslikult keerulised ajad küllap valutult üle suudavad elavad. Probleem seostub hoopis umbes 60 000 jalgpallisisese tavatöökohaga, kus tegutsevad inimesed tuleviku eest hoopis suuremat hirmu tajuvad. Nii näiteks pakub ainuüksi Dortmundi Borussia tööd umbes 850 inimesele.

Viimastel päevadel ongi ridamisi saabunud uudiseid, kuidas klubide mängijad, sageli miljoniliste aastalepingutega inimesed, oma palgast klubi tavatöötajate kasuks osaliselt või täielikult loobuvad. Taolise algatuse tõmbasid eelmisel neljapäeval käima Mönchengladbachi Borussia mängijad.

Kuid majandusprobleemid ei puuduta vaid inimesi, vaid klubisid tervikuna ning üha intensiivsemalt kerkivad päevakorda küsimused, kuidas madalamates liigades toimetavad klubid mängude tühistamise üle suudavad elada. On tõsine kahtlus, et ilma täiendava finantsabita võivad mitmed klubid Saksamaal eksisteerimise lõpetada ning ühe lahendusena ongi tuvastatud jalgpallisisene solidaarsus – teisisõnu, rikkamad klubid peaksid väiksemaid toetama.

Siinkohal väärib tähelepanu ühiskonna reaktsioon Dortmundi juhi Hans-Joachim Watzke eelmisel esmaspäeval telejaama ARD otsestuudios väljaöeldu, et suuremad klubid ei peaks väiksemaid abistama tõttama, kuna lõppude lõpuks ollakse ju siiski konkurendid.

Pole võimatu, et taoline seisukoht aitas teemal kiiremini päevakorda kerkida, kui see vastupidise arvamuse korral juhtunuks. Üks klubijuht teise järel ei suutnud Watzke seisukohta mõista ning tuletati meelde, et 2004. aastal oli Dortmund see, kelle edasine eksistents vaid tänu Müncheni Bayerni solidaarsustundele võimalikuks sai. Igal juhul sai Watzke sedavõrd laiapõhjalise kriitika osaliseks, et ta mõned päevad hiljem küllap iseenda rehabiliteerimiseks endal kolmandiku võrra palka kärpis. Siin tuleb aru saada, et Watzke ei sattunud konflikti mitte mõne jalgpalliklubiga, vaid laiema ühiskondliku väärtushinnanguga. Siit jõuame otsapidi ka Eestini.

Kus oleks Borussia ilma Bayernita? Foto: UEFA CL Twitter

Jalgpalliraamidesse jäädes oleme praeguseks hetkeks aru saanud, et solidaarsus ei ole kuhugi kadunud. Küll on aga tänase kriisi taustal võimendunud vajadus selle jagamist selgitada. Ma usun, et kui Müncheni Bayern peaks Saksamaa-siseses solidaarsusprojektis tähtsat rolli täitma hakkama, solidaarsusele reaalse sisu andma, hakkab ta ka UEFA-lt küsima, millistel põhjustel Bayern üle-UEFA-lises solidaarsusprojektis osalema peab.

Bayernil on jalgpallilisi teadmisi ja läbinägemise suutlikkust piisavalt, et mõista, et mõnes UEFA liikmesriigis on värskelt loodud profiliiga vaid formaalselt profiliiga, ilma sisulise tähenduseta, ilma sisulise vajaduseta. Küsimus polegi niivõrd selles, et see pole isemajandav, vaid selles, et see toimib ilma ühiskonna sisemise nõudluseta. Miks on pealtvaatajaid nii vähe? Miks on nendegi väheste pealtvaatajate staadionile toomiseks vaja püramiidi tipust lähtuvat juhtimist? Kes garanteerib, et ülalt juhitud kogukonnad säilivad, kui selle käima tõmbav jõud ära kaotada? Miks ei suudeta vastvalminud väikest staadionit punktide nimel peetavaks koondisemänguks naabriga välja müüa? Sellised saavad olema küsimuspuntrad, mis UEFA-l suure tõenäosusega lähemas tulevikus lahti tuleb harutada.

Bayernile polnud aastaid tagasi Dortmundi päästmine oluline mitte seepärast, et Dortmund Saksamaal asub, vaid ennekõike seepärast, et Dortmundi jalgpalliklubi tegemised kohaliku kultuurielu lahutamatu osa on. Enamgi veel, see kogukond, jalgpalli looduna, ei eksisteeri eraldiseisvana, vaid on tihedas suhtluses teiste sarnaste kogukondadega. Solidaarsuse järele peab olema reaalne nõudlus, vastasel juhul on tegemist lihtsalt ressursside raiskamisega.

Väikeriikide seisukohalt positiivselt mõeldes tuleb suure tõenäosusega siiski arvestada, et tõenäoliselt hakkavad solidaarsuspakettide sisud vähenema isegi juhul, kui UEFA oma klubiturniiridel eluvaimu sees suudab hoida, kuid ka siis, olgu korratud, on tänane kriis päevavalgele vedanud senise solidaarsusmehhanismi kõige olulisema ning selle haldaja poolt kõige enam varjatud probleemi: miks jagada solidaarsust ühiskondadega, kus selle järele puudub kultuuriline vajadus? 

SEOTUD LOOD
Kommentaarid

Kommentaare ei ole.

Kommentaari lisamiseks palun logi sisse või sisesta nimi ja kontrolltest.
FINAAL
Maailmameistrid! Noor Prantsusmaa parandas kahe aasta taguse vea
RISTNURK
KATARI PÄEVIKUD

Soccernet.ee Kataris!

Interaktiivne blogi ja vahetud muljed Eesti koondise reisilt Katari, kus kolme aasta pärast koguneb maailma jalgpalli koorekiht.

https://www.zone.ee/
MENÜÜ
 
KESKKONNAD
FACEBOOK