Laupäeval täitis Ecuadori uhkus Independiente del Valle kolm aastat tagasi õhku rippuma jäänud unistuse ja tõstis pea kohale Lõuna-Ameerika suuruselt teise klubiturniiri Copa Sudamericana võidutrofee. Suurt rolli mängib nende edus mees, kes veel kolm aastat tagasi müüs tsirkuses mangosid ja tegi profidebüüdi alles eelmisel hooajal.

See on tema elu, veidram kui väljamõeldis, aga ometi tõeline. Tema elu. Kui ma mõtlen Jorge Pinosele, näen teda keeramas suure veoauto rooli, kõrvalistmel kaasaskantava peegli abil endale klounimeiki maaliv mees. See oli tema elu. Näen, kuidas ta üritas istmeridade vahel trügides tulutult müüa mangoviile, mille tema abikaasa oli tsirkusetelgi tagumises otsas töötades valmis lõikunud. Kuidas ta istub üksinda Brasiilia väikelinna motellitoas ja ootab olematut viisat, mis ta Euroopasse viib. See oli tema elu.

Laupäeval toimunut ei pea enam vaimusilmas ette kujutama. See on kõigile nägemiseks, YouTube'is ja Twitteris, Instagramis ja ajalehtede esikaantel nii Ecuadoris, Argentinas, Brasiilias kui kaugemalgi. Laupäeval tõrjus endine tsirkusetöötaja, endine autojuht, endine jalgpallile käegalöönu Jorge Pinos penalti ja aitas Independiente del Valle Copa Sudamericana võitjaks.

***

2016. aasta aprillis tabas Ecuadori loodeosa tugev maavärin, mille tagajärjel hukkus 668 inimest. 200 000 elanikuga Mantas hävines peaaegu täielikult Tarqui kaubandusrajoon, lammutamisele läks 136 kodu, hotelli ja ärihoonet. Ka Jorge Pinose perekond elas toona Mantas, aga nende õnneks pääseti ilma suuremate kahjudeta. Linna aitas üles ehitada ka Independiente del Valle jalgpalliklubi, mis annetas katastroofifondi kõik seitsme Copa Libertadorese kodumänguga kogutud 341 535 dollarit.

Selles, et Pinos saab nüüd, kolm aastat hiljem Independiente väravasuul seista, peab mehe enda sõnul tänama tema perekonda. "Klammerdusin alati oma pere õnnistuse külge," rääkis Pinos hiljutises intervjuus Hispaania väljaandele AS. "Nad olid minu jaoks alati olemas, et mu pead veepinnal hoida; et mind jalgpalli juurde tagasi aidata." Sest kolm aastat tagasi oli tema sportlaskarjäär sama hästi kui lõppenud.

Nüüd 30-aastane Pinos alustas jalgpalliga looduskaunis Lago Agrio provintsis Colombia piiri lähedal. Ka tema isa oli väravavaht, kes toonitas noorele Jorgele jalaga mängu tähtsust. Lõppenud Sudamericana turniiri jooksul iseloomustasidki Pinose mängu just kiired ja täpsed maast söödud. Noor puurivaht oli endiste treenerite sõnul treeningutel küll töökas, kuid jäi talendikamate meeskonnakaaslaste varju ja tal ei õnnestunud suures mängus läbi lüüa. 2008. aastal liitus ta 15-kordse Ecuadori meistri Barcelonaga, kus mängis enamjaolt reservide eest või laenul erinevates esiliigaklubides ning meistrisarjas ei debüteerinudki.

2016. aastal koputas Pinose uksele agent, kelle sõnul oli temast huvitatud üks Ungari klubi. Viisa vormistamiseks pidi ecuadorlane mõneks ajaks Brasiiliasse kolima. Muidugi tekitas see temas kahtlusi. Kuidas võiski mõni ookeani taga mängiv võistkond ühest Ecuadori esiliigas pallivast mehest üldse midagi kuulnud olla? Aga teisalt oli see võimalus, mis avaneb siin, kauges Põhja-Ecuadoris, vaid korra mängija elu jooksul. Eriti, kui see mängija teenib nagunii miinimumpalka ja tema väljavaated ei ole isegi koduriigis heast killast. Pinos otsustas agenti usaldada.

Järgmised kolm kuud veetis ta kodust 4000 kilomeetri kaugusel Jacarezinhos, unises Sao Paulo osariigi väikelinnas, mille suurimaks vaatamisväärsuseks on fakt, et Sao Paulo metropoliseni on sealt veel veidi rohkem kui paari tunni pikkune teekond. Aga lepingut Budapestist ei tulnudki. Ecuadori saatkond aitas unistuse jahtimiseks võlgadesse jäänud Pinose kodumaale tagasi ja maavärinast; selle elusid lõhkuvast reaalsusest kohkununa, otsustas mees jätkata palgatöölisena.

"Inimese suurimaks vooruseks on tema järjekindlus," mõtiskles Pinos oma elust rääkides kodumaa ajalehele Extra. "Mul on elus olnud palju raskeid aastaid. Pidin ootama kaua, aga tänu jumalale tõi see ka tulemuse."

***

2016 oli maailma jalgpallis erakordseks aastaks. Leicester krooniti uskumatu hooaja järel Inglismaa meistriks, Island pani ajaloolisele seeriale väärika punkti Inglismaa alistamisega EM-finaalturniiri 1/8-finaalis ja Ecuadori suurüllataja Independiente del Valle jõudis esmakordselt Lõuna-Ameerika tähtsaima klubiturniiri Copa Libertadorese finaali.

Ecuadori jalgpalli suured triumfid on alati saabunud väikeste küsimärkidega. Riigi pealinn Quito asub merepinnast 2850 meetri kõrgusel ja oli koos boliivlaste La Paziga keskseks põhjuseks, miks FIFA keelustas 2007. aasta mais ajutiselt kõrgemal kui 2500 meetrit toimuvad ametlikud mängud. Rahvusvahelistes sarjades olid Ecuadori klubid aastaid koduväljakul vastastele raskeks pähkliks, võõrsil lagunemisaltid - isegi 2008. aastal riigile esimese Libertadorese karika toonud L.D.U. Quito kaotas tol aastal kõik võõrsil peetud alagrupimängud ja vedas neljast play-off kohtumisest kolm lisaajale.

Independiente pani kolm aastat tagasi kõigil kahtlejatel suud lukku. Raskest grupist teisena edasi saanud Quito eeslinnaklubi lülitas üksteise järel konkurentsist nii River Plate'i, Pumas UNAM-i kui võõrsil saadud 3:2 võidu järel Boca Juniorsi. Finaalseerias tunnistati küll Colombia tiimi Atletico Nacionali nappi üleolekut, aga nagu väikeriikides ikka, väärisid IdV saavutused konkurentide heakskiitu ning koduse hooaja jätkudes saadeti meeskond iga mängu järel väljakult ära aplausi saatel. Kindlasti aitas kaasa ka Manta maavärinale järgnenud isetu käitumine.

Esimest korda tõusis IdV Ecuadori kõrgliigasse alles 2010. aastal, mõni hooaeg enne seda ei olnud nad veel kordagi mänginud tugevuselt teiseski liigas. Nende viie-kuue miljoni dollari suurune eelarve jääb kontinendi suurtele alla enam kui kümnekordselt, kodustaadion Sangolquis vahetub suurteks mängudeks optimistlikult nimetatud Quito olümpiastaadioniga, sest mahutab vaid 7000 inimest. Aga Sangolqui kompleks on Ecuadoris ainulaadseks.

Klubi kasutuses on seitse kvaliteetset treeningväljakut, kõige suuremat neist kaunistab plakat "Tulevane Ecuadori meister". Seni pole veel jõutud. Independiente mängijad saavad muuhulgas kasutada sisebasseini ja ruumikat jõusaali, aga kõige silmapaistvamaks on nende lähenemine tehnoloogiavaldkonnas. IdV kasutab mängijate skautimiseks ja nende arengu jälgimiseks kõrgetasemelist süsteemi, mida näeb reeglina ainult Euroopa tippklubide käsutuses. Nende staff'i kuuluvad täiskohaga videoanalüütikud ja spetsialistid, kes kannavad tulemused treenerite jaoks mõistetavasse keelde ja aitavad neil otsuseid vastu võtta. Eelmainitu ja nende põhjaliku värbamisstrateegia tõttu on Independientet nimetatud ka Lõuna-Ameerika Hoffenheimiks.

Edu Libertadoresel aitas klubil üles ehitada nüüd riigi parimaks peetava naiskonna, mis loodab kahe aasta pärast koostöös Quito ülikoolidega kolledžiharidust pakkuda 80 protsendile oma mängijatest ning rajada noormängijate internaatkooli. Mais-juunis Poolas toimunud U20 MM-i järel teenisid välislepingu kolm Independiente mängijat, viimasesse U-17 koondisse kuulus üheksa Independiente noort. "See ei ole ainult meie klubi, see on meie kool," sõnas Ecuadori kommentaator, kui Independiente oli selle aasta Sudamerica turniiri poolfinaalis võõrsil alistanud Brasiilia hiiu Corinthiansi.

***

Jorge Pinos töötas. Pärast maavärinat töötas ta oma isa juures autojuhina. Siis oli ta autojuht kohaliku ajalehe spordireporteritele, kes tegid suurte mängude järel tihti intervjuusid otse rohelisel jalgpallimurul, Pinos barjääride taga nukralt võidupidusid kuulamas. Peatselt naases Pinos naisega oma sünnilinna, kus sai vana tuttava kaudu tööd Ecuadori Los Pelusase tsirkuses. Ta tõi veoautojuhina etenduse kohale, aitas selle püsti panna, müüs vaheajal oma abikaasa lõigutud mangosid ja kui rahvas oli lahkunud, pakkis kõik jälle kokku tagasi.

Kolme Brasiilias veedetud kuu jooksul ei saanud Pinos jalgpalli mängida ning kodumaale naastes oli üleminekuaken kinni, mistõttu ei olnud teda võimalik kahe kõrgema divisjoni klubide nimekirja. Autojuhina töötamise kõrvalt hoidis ta ennast vormis kolmandas liigas mängiva Galacticose eest. Eelmisel aastal avanes viimaks tema suur võimalus. Kõrgliigas mängivat Tecnico Universitariot oli tabanud vigastuste laine, kiiret asendust otsinud tiimi pilk peatus Pinosel ja nõnda tegi ta 29-aastasena debüüdi Ecuadori kõrgliigas.

Lõuna-Ameerika riigid tunnevad praegu oma kehal protestilaine raskust, mille sarnast pole nähtud Araabia kevadest saadik. Korruptsioonisüüdistused viisid kahel korral Peruu presidendiametit pidanud Alan Garcia enesetapuni, Venezuelas on poliitiline ja majanduslik kriis toonud kaasa humanitaarkatastroofi, Brasiilia ägab jätkuvalt ajaloo suurima rahapesuskandaali mõjudes, paraguaylased on vihased oma presidendi peale, kes sõlmis nende selja taga Itaipu hüdroelektrijaamaga seotud lepingu, kriis Boliivias viis 14 aastat riiki juhtinud Evo Moralese tagasiastumiseni ja Tšiili jalgpallikoondis teatas, et jätab ebaõigluse vastu protesteerivate kaasmaalaste toetuseks ära teisipäevase sõpruskohtumise Peruuga. Niinimetatud roosa laine, aastatuhande alguses suuremas osas Ladina-Ameerika riikides võimule tulnud vasakpoolsed valitsused, on lagunenud või lagunemas.

Pikka aega suutis Ecuador ülejäänud kontinenti haaranud draamadest hoiduda, aga kümnendi alguses sai sealsetegi põliselanike mõõt täis. Need pinged kerkisid nüüd mõnda aega rätiku all ja kui oktoobri alguses tühistas president Lenin Moreno (jah, see on ta päris nimi; Ladina-Ameerika riikides on sotsialismi kingitusena päris palju Lenineid, Iliche ja Stalineid) osana Rahvusvahelise Valuutafondiga (IMF) sõlmitud laenuleppest kütusesubsiidiumid, mis tõi üleöö kaasa märkimisväärse hinnatõusu, olid põliselanikud aastakümnete suurimatel meeleavaldustel esirinnas.

Kütusehinna tõus on kõige raskem just neile, sest enamik Ecuadori farmeritest on põliselanikud. Aga raske on ka neil, kellega Jorge Pinos veel paar aastat tagasi samasse ametiühingusse kuulus. Quito tänavatel, kus märulipolitsei tulistas näkku vähemalt kolmele protesteerijale, olid oma lippude ja loosungitega ka bussi- ja veoautojuhid. Kui Tecnico poleks tulnud uksele koputama, oleks ehk Pinoski kuu aja eest Copa Sudamericana finaali asemel tulnud väljakule palju ohtlikuma mängu raames.

Aga Tecnico tuli. Ja Pinos vastas kutsele parimal võimalikul moel. Tema head esitused jäid silma Independientele ja viimaste suurepärane vaist töötas taas laitmatult. Augustis tõrjus Pinos veerandfinaali kordusmängus argentiinlaste nimekaimu vastu mitu rasket lööki ja viis nad poolfinaali, kus aitas 40 000 pealtvaataja ees võõrsil ka Corinthiansi vastu puuri puhtana hoida. Asuncionis toimunud otsustavas mängus pareeris ta Argentina klubi Coloni staari Pulga Rodrigueze penalti, valiti finaali parimaks mängijaks ja nüüd, sisuliselt oma karjääri teisel profihooajal, teenis esmakordselt kutse Ecuadori koondisesse.

"Olla 2016. aastal ilma meeskonnata ja nüüd võita Sudamericana on ühe mängija karjääris midagi uskumatut," tõdes ta AS-ile. "Tõrjuda penalti ja tulla seejärel meistriks on iga väravavahi unistuseks. Et mind valiti veel ka finaali parimaks mängijaks ... see tähendab palju mulle, mu perele ja kõigile, kes mind on toetanud. Igaüks peab oma unistuse nimel võitlema. Ütlen seda inimesena, kes on seda tõeliselt teinud."

Independiente del Vallest on kümnekonna aastaga saanud Lõuna-Ameerika ehk kõige paremini, kõige jätkusuutlikumalt juhitud jalgpalliklubi. Jorge Pinose roolitagused kogemused tulevad neile ainult kasuks.