"Kalkuni probleemiga" seisame me kõik igapäevaselt silmitsi. Lihtsustatult võib seda nimetada ka Liigse Enesekindluse Probleemiks.

Traditsiooniliselt kirjeldatakse seda probleemi järgmiselt: farmer toidab kalkunit päevast päeva. Kalkunile näib, et elu saab ainult ülesmäge minna, sest iga päev, mil farmer talle süüa toob, kasvab usk paremasse tulevikku. Kuniks saabuvad Tänupühad, kui kalkuni jaoks saabub ootamatu ja dramaatiline lõpp.

Teatud valdkondades, mida on meil, inimestel, üleüldiselt keeruline intellektuaalselt mõista, kipume me asju lihtsustama ehk proovime probleemi lahendada, tuginedes minevikule ja prognoosidele ning tehes nende põhjal lineaarseid järeldusi. See ongi lühidalt probleemide lihtsustamine. Valdkondades, kus arengud võivad olla eksponentsiaalse kasvu või langusega või kurat teab, millised, asendame meie selle lineaarse joonega.

Kõige ehedam näide sellest on majandus, kus majanduskriisid tulevad nagu tulevad ja oraaklitest siinkohal kasu ei ole. Sama kehtib, küll natuke leebemate tagajärgedega, ka jalgpalli puhul, kus tipud tõusevad ja langevad. Kes näiteks suutis ette ennustada, et Guardiola Barcelona kaob niivõrd ootamatult?

Hakkasin hiljuti mõtestama, miks tulevad teatud meeskondade langused ja tõusud meie jaoks suhteliselt ootamatult. Initsiaatoriks oli Manchester City viimase aja vorm.

Esiteks on päris põnev, kuidas säärased meeskonnad üldse sünnivad. Kui Guardiola Citysse tuli, siis mina, käsi südamel, ei osanud küll arvata, et Premier League'i, mida tituleeritakse maailma kõige kõvemaks liigaks (ja seda see kahjuks või õnneks on), saab nii edukalt domineerida.

Esialgu läks asi üle kivide ja kändude, kulutati omajagu raha, aga näis, et Inglismaa kõrglliga on ka Pepi-sugusele geeniusele ületamatu. Aga nagu headele treeneritele omane, pani ka Guardiola lõpuks mosaiigi kokku. See, kuidas tipptasemel satsid kujunevad, on lühidalt kombinatsioon eelnevast vundamendist, finantsilisest võimekusest, peatreenerist, kes oskab luua säärast süsteemi, ning lõpuks läheb tarvis ka aega, aega ja veelkord aega.

Minnes tagasi lähiminevikku, siis kõige domineerivam meeskond, kelle kujunemist isiklikult näinud olen, oli Guardiola Barcelona. Sellest ei saa lihtsalt üle ega ümber, eriti Unitedi fännina, olles neile kaotanud kahel korral Meistrite liiga finaalis. Ausalt öeldes tekitas selline jalgpall tookord sügavat ängi. Guardiola Barcelona stiil oli nagu Hiina piinamismeetod, kus tilgutatakse piisk piisa haaval vett pähe.

Tihti olid El Clasicote kõige positiivsemad momendid need, kui Pepel sõitis katus ära ja ta võttis punase või kollase kaardi, sest tegemist oli nagu ajaloolise determinismiga, kõik oli justkui ette kirjutatud; siis aga saabusid nii Jose Mourinho kui ka Inter, kes nad murdsid, kuigi siinkohal on vast tegu pigem õnneliku juhusega, nii kurb, kui see ka ei tundu. Mänguliselt ei suudetud Pepi Barcelonat siiski murda enne, kui võtmemängijad nagu Xavi lahkuma hakkasid.

Siit tulebki välja ideaalsuseni lihvitud jalgpallimeeskondade tugevus. Ühelt poolt ei suuda inimesed uskuda, kust see langus nüüd tulema peaks. Vastasmeeskondade fännide jaoks võib seda kirjeldada sõnapaariga "lõputu õudus". Samal ajal peitub aga selles ideaalsuseni lihvituses ka suurim probleem.

Tihti ei ole vaja rohkem kui ühe võtmemängija lahkumist ja me ei saa enam rääkida taseme lineaarsest, vaid eksponentsiaalsest langusest. Guardiola Barcelona puhul võib ilmselgelt öelda, et sellistel hetkedel on olemas täiesti asendamatud mängijad. Antud juhul peab muutuma kogu meeskonna mäng ja püüd ideaalsuseni hakkab uuesti pihta, kuigi alguspunkt võib olla juba mõnevõrra kõrgemal.

Vahemärkusena võiks siinkohal mõelda näiteks Fergusoni-aegse Unitedi peale, kus mängisid sellised individuaalselt mitte kõige säravamad mehed nagu Ji-Sung Park ja John O’Shea, kes minu hinnangul poleks paljudes tippklubides murule saanud, aga nad olid n-ö süsteemimängijad.

Viimasel ajal on ehk kõige huvitavam see, kuidas Liverpool on absoluutses tipus taas kanda kinnitanud. Vist juba eelmisel hooajal rääkis Guardiola, et tegemist on maailma kõige kõvema meeskonnaga - ma ei tahtnud seda väga uskuda, tundus, et City on ikkagi grammi võrra kõvem. Praegu aga näib, et jalgpallis, eriti Premier League’is, kus ülemises tipus on heitlus palju tihedam, ei saa tekkida säärast jalgpallihegemooniat nagu Hispaanias või Saksamaal.

Nendes liigades on minu meelest kõnekas see, et näiteks Müncheni Bayern halva päeva tase on tihti siiski kõrgem kui teiste tiimide hea päeva mäng. Selliseid perfektsuseni lihvituid meeskondasid on ühelt poolt täiesti imeline vaadata. Praegust Liverpooli isegi Unitedi fännina. Klopp on meeskonnas tasakaalu leidnud selles, et tööka ja ehk mõnevõrra tagasihoidlikuma keskvälja juures on ründavaid mängijaid toetava rolli omandanud hoopis äärekaitsjad.

See muudab nii elu kui ka jalgpalli toredaks, et teid tippu jõudmiseks on palju ja erinevaid. Samuti ei pea tippmeeskonnas mängimiseks olema ilmtingimata sama andekas kui Ronaldo või Messi, vaid piisab teatud omadustest, mis sobivad teatud süsteemi.

Lõpuks jõuame algusesse tagasi ja peame tõdema, et see, mis muudab jalgpalli eriliseks, eriti Premier League’i, on mitmekesisus. Me ei saa kunagi kindlad olla, kauaks mingi meeskonna tähelend kestab.