Kuupäev – 9. september. Aasta – 2019. Koht – Lilleküla staadion. Vastane – Holland. Ragnar Klavani 127. ja seni viimasest mängust Eesti koondise sinises särgis on möödas juba kaks ja pool aastat, ent nüüd, kui keskkaitsja on tagasi kodumaal ja koondist ootavad ees ülitähtsad Rahvuste liiga kohtumised Küprosega, kuulub ta jälle koondise nimekirja.

Eesti ajakirjanikele antud usutluses rääkis Klavan vahepealsest ajast, lõpparvete mittetegemisest, enda rollist muutunud koosseisus, särginumbrist, kaptenipaelast, kohvijoomisest Thomas Häberliga ning sellest, mis talle šveitslasest peatreeneri tüüritavas koondises enim silma jäänud.

Su viimasest koondisemängust on ühtpidi möödas palju aega, teistpidi lendab aeg kiirelt. Kuidas sa ise tunned?
Jah, mõtled küll, et nii pikk vahe ei tulnudki sisse. Aga kalender ütleb, et kaks ja pool aastat. See on ikka pikk periood. Aeg lendab.

Oled varem öelnud, et tuled koondisele alati appi, kui sind hädasti vajatakse. Praegu pole meil kaitsjatest vigastatud Märten Kuuske, seega oligi niisugune hetk käes. Kas sa ise näed mänge Küprosega ühekordse naasmisena või tahaksid pikemalt koondise juurde tagasi tulla?
Võtame mängu korraga. Praegu olen siin. Kas just sellepärast, et Märtenit pole, peab juba peatreenerilt küsima. Aga kui viimati temaga rääkisime, leidsime, et nüüd on koondisesse tulek teostatav.

Miks see paus vahepeal nii pikaks venis?
Oli erinevaid põhjuseid, mitte ühte kindlat. Teatud vanuses on karjäär teistsuguses faasis, peresituatsioonid mängivad rolli, vormikõikumised samuti. Nii see läks. Samas ei öelnud ma kunagi, et ma ei esinda enam Eesti koondist. Ei olnud sellist seisu, et pean nui neljaks tagasi tulema, aga ka mitte seda, et nüüd lõpetangi.

Tihti loobutakse koondisemängudest enne klubikarjääri lõppu. Sa ei kaalunud seda?
Nii kindlas raamistikus ma küll ei mõelnud, jah.

Kuidas sa praegust konkurentsi koondise keskkaitsjate seas iseloomustaksid?
Väga hea. See meeskond on sisu näidanud, selleks peabki konkurents igal positsioonil hea olema.

Oli sul üle pika aja esimeseks koondisemänguks valmistumiseks suuri murekohti?
Arvan, et ma ei pea muretsema. Kaks ja pool aastat on küll pikk aeg, aga olen peaaegu kõikide poistega koos mänignud. Ei tunne, et peaksin midagi eriskummalist tegema.

Kui palju on koondise selle kahe ja poole aastaga nii koosseisuliselt kui ka mänguliselt muutunud?
Eks ma olen seda kõike kõrvalt fännina näinud nagu teisedki. Väljastpoolt vaadates on meeskond leidnud positiivse hingamise. See oli hea kasvufaas tervele meeskonnale – vahepeal oli raskem seis, aga koos liiguti ülespoole. Meeskonna ühtsust on see kindlasti parandanud.

Kui palju sul endal on Thomas Häberliga vahepealse aja jooksul kokkupuuteid olnud?
Eks me oleme käinud kohvi joomas küll, jah.

Millest te kohvi juues räägite?
Elust. (Muigab.)

Jalgpallist ikka ka?
Jalgpallielust ka, jah. (Muigab uuesti.)

Kui sa eelmisel aastal koondisega liitumisest loobusid, oli üks selgitus see, et Eesti liiga mängimine on üks asi ja rahvusvaheliste mängude tase teine. Kuidas sa praegu end selles plaanis tunned?
Vormiga on alati nii, et olen terve karjääri jooksul iseenda suurim kriitik olnud. Alati saaks paremini, aga praegu on olukord selline, nagu ta on.

Kas särgi number 15, mida vahepeal kandis Rauno Sappinen, oled koondises tagasi enda valdusesse võtnud?
Jah, hetkel olen number 15.

Kui sa kahe ja poole aasta eest koondisest taandusid, olid kapten. Kuidas nüüd?
See ei oma minu jaoks praegu üldse tähtsust. Olen siin selleks, et omapoolne panus anda.

Rahvuste liiga reegleid on mitu korda muudetud. Kord langesime D-divisjoni, kust saanuks EM-pääset püüda, aga siis süsteem muutus. Nüüd seda võimalust madalamas divisjonis enam pole. Kuidas sa neid muudatusi hindad?
Arvan, et pole minu asi seda kommenteerida. Meid ootab ees kaks tähtsat mängu. Tahame, et meid seal edu saadaks ja jääksime sinna, kus oleme.

Aga kuidas sa üldiselt maavõistluste asendamist Rahvuste liigaga hindad?
Olen pigem seda meelt, et iga punktide peale peetav mäng arendab mängijat rohkem kui lihtsalt palliveeretamine. Katsetamise võimalusi jääb muidugi vähemaks, aga üldiselt hindan võistlusmänge kõrgemalt.