• Lugu ilmus esialgselt maikuu Jalkas, pühendusega "Priidule".

Ka mina olen sattunud oma elus mõned korrad staadionile ja vahel ka televiisorist "väga olulisi" kohtumisi vaadanud. Jääb mõistetamatuks, kuidas on võimalik mööda vaadata tõsiasjast, et tegemist on ühe kõige igavama spordialaga. Miks joovastuda ja olla tundide viisi elevil millestki, mis koosneb tühikutest, eimillestki. Millel puudub tugev narratiiv? Tühikutest tehtud müürid ei varise? Võrreldes teiste pallimängudega (näiteks korvpall, võrkpall) toimub jalgpallimängus peaaegu eranditult üksnes eimiski. Sageli võid rahumeeli tund aega tukastada – ärgates on mänguseis ja kohtumise loomus ikka täpselt samasugused.

Nii ekraanilt kui ka staadionilt vaatab vastu üldplaan, kus 22 kahesugustes mundrites (ja totrate soengutega) meest või naist siblivad kaootiliselt ringi. Siin puudub ka see, mis sporti kui niisugust põhistab: individuaalsus, inimese või(s)tlus iseenda, inimliku piiratuse ja vastas(t)ega. Bussipeatuses tuvide tuterdamist vaadates tekib võrdlemisi tugev analoogia … Muu hulgas paneb see kahtlema fännide ja fännidest ajakirjanike siiruses, kui nad jalgpallireligiooni jutlustavad. Kahtlustan, et kui nad päris ausad oleksid, peaksid nad isegi tunnistama, et vaevalt on inimlikult võimalik jälgida ütleme Eesti–Läti või Eesti–Valgevene maavõistlust end minimaalselt kolme kuni viie õllega tuimastamata.

Ehk on asi minus? Kindlasti! Paljuski! Kui vanemad last teatrisse ei vii, eks ole teatripisiku saamine nõndasamuti ebatõenäoline. Puudub ligipääs ja tunnetus. Võibolla oleksin samasugune stereotüüpne jauraja, kui koolis oleks mulle õpetatud, milles seisneb jalgpalli eripära ja miks ta kultuuriliselt sedavõrd märgiline on.

Praegu olen sellest pääsemise üle muidugi õnnelik. Peamiselt seepärast, et jalgpall näib vastuvõetamatu esmajoones just moraalselt. Näib, et jalgpalli etikett või moraalne koodeks on teiste spordialadega võrreldes peaaegu olematu. Tennisemängija satuks pikaaegse põlguse alla, kui teeskleks kukkumist, vigastust, raiskaks aega vms, nagu seda jalgpallurid alalõpmata teevad. Kujutate ette Roger Federeri pärast punkti võitmist kargamas nagu ahv või lakkamatult sülitamas ja ropendamas? Jalgpalliplatsil domineerib lapsik emotsionaalsus. Jalgpallurid on nagu täiskasvanud lapsed, kes nutavad ja juubeldavad tühiste võitude-kaotuste peale. Väravatähistamised on jaburalt ülepaisutatud. Selles mängus puudub igasugune emotsioonide kontroll, mis iseloomustab haritud ja kultuurseid ristiinimesi.

Emotsioonide kontrollimatus avaldub võimendunud kujul muidugi hoopis tribüünidel ja telerite ees. Jalgpallifännide kultuur on spordiväljal madalaimaid. Jalgpallifänlus pühitseb lärmakat ja õllega liialdavat jorssi. Keskealised mehed röögivad televiisori ees, tribüünidel solvatakse vastasmängijaid. Lausa rõvedalt mõjub valdav arusaam, et tribüün on koht, kus pingeid maandada. Et mängu ajal kaasa elades võib inimene loobuda igasugusest kultuurilisest mõõdutundest. Mu meelest on asi selge: kui sa tribüünil sõimad inimesi ja oled sitapea, siis sa oledki sitapea! Mängult ei saa tõsimeelselt kedagi solvata. Staadionil olen üks inimene (kirglikult) ja staadionilt lahkudes teine inimene (niisama kirglikult)?

Muide, mis värk selle fännamisega ülepea on? Miks laseb anomaalselt suur hulk täiskasvanud inimesi ühel turunduseks muutunud nähtusel oma elu kontrollida? Kõik minu klassiõed kasvasid Spice Girlsi kleepsude kogumisest võrdlemisi kiiresti välja ja hakkasid kuulama džässi ja klassikalist muusikat. Aga maskuliinne maailm ei lase sellest lapsikusest kuidagi lahti. Mängige siis vähemalt ja ärge raisake aega!

(Tõsi, tunnistan, et elus peab olema nauditavat mõttetust, sõltuvust tekitavat primitiivset joovastust – jalgpall on ses mõttes samasugune nagu popmuusika või keskpärane teater. Aju lülitatakse välja, instinktidel lastakse vallanduda.)

Retooriliselt üritatakse jalgpalli ülendada ja selle ülimuslikkust põhjendada, osutades sellistele mõistetele/terminitele nagu lojaalsus, identiteet ja turvatunne. Viimane on muidugi jabur – mis kuradi turvatunne purjus ja lärmakate isaste keskel? Ma ei julge oma lapsega staadionile minna, sest normaalsus, mis seal avaldub, võib tekitada niisama radikaalse vaimse häire nagu rahvastepalli võistkondade valimine algklassides. Fännide lojaalsus mõjub samuti kummaliselt. Raske on aru saada, miks peaksid täiskasvanud inimesed pidama tõeliseks südameasjaks näiteks mõne Inglismaal tegutseva globaalse ettevõtte (nagu Manchester United, FC Liverpool jt) käekäiku. Mida arvata täiskasvanud meestest, kes kannavad oma piinlikel õllekõhtudel teiste meeste nimega särke? Identiteet ja kogukonnatunne?*

Absurdsus võimendub veelgi, kui vaadata, kes seda (klubilist) lojaalsust esindavad. Minu lojaalsust kinnistavad hariduseta noorukid, kes platsil keksivad, sülitavad ja petavad? Tagatipuks on neil endal lojaalsusest valdavalt täiesti ükskõik – see, kas mängijale on klubi identiteet tegelikult oluline või mitte, ei mängi mingit rolli. Tippklubides püsitakse ühes klubis keskmiselt umbes kolm aastat, siis liigutakse edasi ja hakatakse esindama teiste kogukondade – kellega tegelikult puudub igasugune side – väärtushinnanguid ja maailmavaadet. Eriti tobe on valehäbiga määratletud rituaal mitte tähistada väravat endise koduklubi vastu. Mehed on ise nii rõõmsad ja tahaksid kätega vehkida ja üksteise peal turnida, aga üritavad naeratustki iga hinna eest tagasi hoida … Nagu viskaks peenraha kerjusele, et kõik ikka näeksid, et ma viskan kerjusele peenraha. Vaadake, kui hea on mu süda! Vaadake, kui lojaalne ma olen!

Vahel öeldakse, et jalgpallikoondis on Eesti visiitkaart. Mis asja? Tahate öelda, et need hariduseta noorukid on meie riigi visiitkaart? Mu meelest peitub selle ainus mõeldav põhjus selles, et tegelikult puudub jalgpallifännil lihtsalt oma identiteet.

Nüüdisühiskonnas tundub häiriv seegi, kuidas lakkamatult idealiseeritakse ühte patriarhaalset igandit, stereotüüpidele rõhuvat nähtust. Naised ei saa nagunii aru! Kõik mehed vaatavad jalgpalli! Mees, kes ei tea mitte midagi jalgpallist, on nagu mees, kes tahab saada algklassiõpetajaks. Pange tähele, kuidas vestluses mehed ärrituvad, kui mõni naisterahvas võib jalgpallist rohkem teada! Mingis mõttes on muidugi tore, et tüdrukuid jalgpalli ei suunata mängima, et neil puudub varane kokkupuude ja tunnetus. Teisalt, mul on kahtlane tunne, et üksnes mehed lähevad sedavõrd kiiresti niivõrd primitiivse sõltuvusega kaasa.

Jalgpall on kultuuriruumis üleekspluateeritud. Jalgpallipropagandat saadab ülepaisutatud ja ebasiiras retoorika – isegi Eestis, kus selle mängu tase on pehmelt öeldes naeruväärne. Jalgpall on ülekommertsialiseeritud (nagu Eurovisiooni lauluvõistlus), müügiartikkel, millega saab kõike müüa.** Aga sellest hoolimata näeme kohe pärast "Aktuaalset kaamerat" eetris ikkagi mehi palli tagumas, mitte teadlasi või pensionäre või kunstnikke või …

Spordiajakirjanikud võiksid mullist välja tulla ja näha, et see, mida peetakse universaalselt oluliseks, jätab ka valdava osa meesterahvastest täiesti külmaks. Isegi Inglismaal, kus vutti peetakse rahvuslikuks kõigeks, ei vaata enam kui pooled mehed kunagi jalgpalli ja peaaegu pooled ei tea näiteks, kes on koondise peatreener. Enamik ei ole jalgpalliusku! Mina ei ole ainus, kes ei raiska oma väärtuslikku aega perega veetmise asemel staadionil.

* Sellest, kuivõrd arbitraarne ja põhjendamatu on fännide käitumine, annab hea ülevaate Alvar Loogi artikkel "Need, kelle süda on alati valmis uueks valuks" ajakirjas Vikerkaar 4–5/2019.

** Jalgpalli kui meelelahutuse olemust on avanud näiteks Eduard Tinn raamatus "Lurichi jälgedes".

---