Viimastel aastatel olen üha sagedamini jäänud kimpu küsimusega, mis minuga jalgpalli vaadates ikkagi toimub. Teoreetiline kirjandus jalgpalli kohta pakub rohkelt eri tüüpi analüüse seoses vaatajate/fännide käitumuslike aspektide, turva- ja kogukonnatunde, rahvuse ja identiteediga. Miskipärast räägitakse jalgpalli kontekstis sageli küll meelelahutuslikkusest ja anomaalsest mõjust maailma eri paigus, aga peaaegu täielikult on unustatud vahest keskseim: emotsioonid ja naudingud.

 Lugu ilmus esialgselt maikuu Jalkas.

Toon ühe võrdlemisi juhusliku näite. 2004. aasta Euroopa meistrivõistluste alagrupiturniiril võitis Prantsusmaa Inglismaad 2 : 1. Inglased asusid juhtima, nende kasuks määrati seejärel ka penalti, millel David Beckham eksis, aga Zinedine Zidane lõi viimastel minutitel kaks väravat. Mina olin muidugi inglaste poolt, elasin läbi seinast seina emotsioone, tundsin, kuidas ärevus moondub põnevuseks, seejärel joovastuseks, mis mõne hetkega variseb kolinal kokku õõvastavaks kannatuseks. Pärast mängu kobisin kiiresti voodisse teki alla ja endalegi ootamatult hakkasid lausa pisarad voolama. Mind valdas füüsiline viha ja mõistmatus. Mingi lootusetuse või väljapääsematuse seisund. (Kui Beckham hiljem Portugali vastu penaltil eksis, nutsime juba kogu perega.) Mis kõige kummalisem, see viha ja mõistmatus olid mingil äraspidisel moel nauditavad.

Eks ma olen hiljemgi väravate puhul metslase kombel röökima pistnud või hakanud ahvilikke liigutusi tegema, aga sellist vahetut ja kõikehaaravat kaasaelamist, afektiivsust, piiripealsust pole ma hiljem enam tundnud, kuigi taga olen seda igatsenud omajagu. Aga jah, inimene ju kasvab ja emotsionaalsus kipub vargsi nivelleeruma. Tookordne pisarate valamine on nagu esimene õllelonks, mida terve õhtu vältel iga järgmise sõõmuga imiteeritakse, aga milleni päriselt enam ei küündi. Kui kasutada Philippe Delermi kirjeldust ühe väikese naudingu kohta.

Mis minu kui partikulaarse vaatajaga ses mängus – või näiteks mõnes lemmikmeeskonna liigakohtumises – niisiis ikkagi toimub? Võib oletada, et tänuväärse panuse vastusele lähemale jõudmiseks annaksid näiteks neuroesteetilised uuringud, aga olen hakanud otsima pisut üldisemat lähenemist, mis aitaks laiemalt mõtestada minu muutlikku ja paradoksaalset positsiooni üksiku vaatajana ühe mängu lõikes.

Nagu elus ikka, asub lahendus muidugi otse nina all. Prille otsides tuleb ju esmalt ikka üle kontrollida, ega need juhuslikult ees pole. Pean siinkohal silmas mitmekesise Prantsuse teoreetiku (ja filosoofi ja semioloogi ja kirjandusteadlase ja …) Roland Barthesi hilisloomingus välja pakutud kaksikjaotust mõnu- ja naudinguteksti kohta.

Mõnu ja nauding

Barthesile oli sport muidugi puhas vaatemäng, mis – nagu kunagi teater – täidab esmast sotsiaalset funktsiooni, tekitab kogukonnas jagatud kogemuse. Aga see selleks. Pärast 1968. aasta kultuurirevolutsiooni toimus Barthesi mõtlemises järjekordne pööre, mille järel nihkus tähelepanu tekstile kui mõnuallikale. Ta otsis teooriat, mis põhineks lugeja ihal teksti vastu. Raamatus "Tekstimõnu" jagab ta lugemismõnu kaheks kategooriaks, mida saab hõlpsasti rakendada ka jalgpallile.

Miskipärast pole jalgpalli – ja laiemalt spordi – puhul siiani keskendutud niinimetatud ihale mängu vastu, erootilisusele, mis on vaatamisprotsessi kesksemaid käimatõmbavaid jõudusid. Jalgpallimäng kui fetiš: ta ihaldab mind, köidab mind, aga täielikult kätte ei anna mitte kunagi.

Valdavalt domineerib vaatamisprotsessi mõnu: seda iseloomustab turvalisus, kultuurilisse teadmisse ja konteksti sobitumine. See on mugav vaatamisregister, mis jääb vaatajate uskumuste ja harjumuspäraste praktikate piiresse. Teisisõnu, vaatamise ajal on jalgpall valdavalt mõnumäng.

Üksikutel hetkedel toimub aga üleminek niinimetatud naudingumängule, mis on perversne ja skandaalne kriisisituatsioon, mis häirib, tekitab šokki, raputab seniseid kultuurilis-ajaloolisi teadmisi, pöörab pea peale psühholoogilised pidepunktid. See on kohati isegi traagiline ja valus vaatamisfaas. Need on need hetked, mil vaataja intellektuaalne aluspind lööb kõikuma. Ja nagu lugemisegi puhul võib see toimuda eri situatsioonides: mõne puhul lõpmatult igaval mänguperioodil, teisel jällegi narratiivse kulminatsiooni olukorras, kolmandal aga näiteks suvalise pallipuute järel.

Jalgpalli puhul näeme sageli aga seda, mis muudab ka kvaliteetsete ilukirjanduslike tekstide lugemise sedavõrd raputavaks. Nimelt hakkavad need praktikad (mugav mõnu ja skandaalne nauding) teineteist ohustama, katkestama, teineteisega mängima ja manipuleerima. Jalgpallifänni olemuses on kummaline kahepalgelisus: ühelt poolt naudib ta mugavustsooni, mängu lihtsat nautlemist – mõnu; teisalt naudib ta ka oma piiride hävitamist, kontrolli kaotamist – naudingut.

Puht empiirilise kogemuse põhjal julgen väita, et nauding ilmneb sageli just niinimetatud negatiivsete emotsioonide kontekstis. On üksikud kultuurivaldkonnad, milles paigutuvad väga häirivad ja sisemust negatiivselt raputavad emotsioonid lugemise/vaatamise mõju keskmesse. Peamiselt muidugi kirjandus (näiteks tegelaste psühholoogilised heitlused), aga ka film ja teater.

Siia tuleks lisada mõistagi ka jalgpall. Kas pole nii, et jalgpalli jälgimise vahest kõige tuumsemad ja kaude ka naudingut tekitavad emotsioonid on väga inimlikud ja sellised, mida tavaelus soovime vältida. Viha! Hirm! Lootusetus! Pettumus! Kadedus! Jne! Ja alatine lootus, et need üle lähevad.

Piinav tegelikkus

Vaatamismõnu ja -nauding ei ole mõistagi midagi objektiivset, milleni jõuaksid mõne konkreetse mängu puhul kõik vaatajad. Pigem on tegemist mängupotentsiaaliga, mis tuleb vaatajatel aktualiseerida. Teisalt on oluline, et mäng ise ei ole olemuselt dialoogiline – me saame seda vaadata vahetult, me ei pea kartma petmist, me ei pea kellegagi rivaalitsema. Ses mõttes on jalgpalli vaatamine – hoolimata tugevast kultuurilis-sotsiaalsest mõõtmest – kõige esmasemal vastuvõtutasandil asotsiaalne. Siin puuduvad igasugused kõrvalised inimsuhetele omased muutujad.

Nii asotsiaalsus kui ka mõnu- ja naudingupotentsiaal eeldavad aga vaatamisprotsessi vahetust, vähest vahendatust. Vahest kõige lihtsam tingimus seisneb selles, et keegi ei sega pidevalt vaatamist (tribüünidel toimuv rituaalne skandeerimine toimib seejuures pigem vahendatust vähendavana).

Senise müstifitseerimisprotsessiga jõuan aga lõpuks siinse mõtiskluse impulsini. Mänguni, mille puhul meenusid kõik need tundmused 2004. aasta EM-i kohtumise järel. Viha. Lämmatav väljapääsmatus! Mõistmatus! Vaatasin ühel kolmapäeva õhtul televiisorist Old Traffordil toimunud Meistrite liiga veerandfinaali Manchester Unitedi ja FC Barcelona vahel. (Eks ole ju nii, et valdav osa jalgpallilistest emotsioonidest saavutatakse paraku televiisori vahendusel, kus igasuguste aistingute osakaal on märgatavalt väiksem ja tehnoloogiline vahendaja suurendab nii ehk nii vahendatust.)

Näis, et telekanal oli eesmärgiks võtnud segada kõikide jalgpallihuviliste vaatamist. Mõnu- ja naudingupotentsiaal jäi kättesaamatuks, mäng libises lakkamatult käest. Saatsin mitmele kaasteelisele sõnumi "Nad sülitavad meile lihtsalt näkku!". Selle asemel et sisse elada, tuli astuda dialoogi kommentaatoritega. Ennast nautlevate reporterite Indrek Kanniku ja Mart Mardisalu esitus oli omamoodi kontseptuaalne akt – retromaiguline pilguheit 1990. aastate algusesse. Lobiseti niisama, loeti ette suvalist statistikat, anti tõsimeelselt nõu peatreenerile jne. Mis kõige hullem, vaatajatel ei lubatud mängule keskenduda, sest täiesti arusaamatu mängusse mitte puutuv kõnevoog häiris lakkamatult mängu ja mängusituatsioonidesse sisse elamist.

See vastutustundetu kontseptuaalne akt tõi silme ette ühe võrdpildi. Võime ette kujutada sellist situatsiooni: abielupaar on pühapäevasel jalutuskäigul koos umbes nelja-aastase lapsega, kes kõnnib neist omajagu eespool ja hakkab mänguhoos ühtäkki astuma tiheda liiklusega sõiduteele. Pakun välja kaks stsenaariumi:

a) lapsevanemad karjuvad kaugelt üksikuid sõnu ("Seis!", "Eii!") või lauseid, teevad lapseni jõudmiseks meeleheitliku pingutuse;

b) lapsevanemad lobisevad omavahel ega märkagi, et nende läheduses toimub midagi ohtlikku. Küll on vaja rääkida statistikaameti viimasest analüüsist, naabriproua armukesest ja elust globaliseeruvas maailmas.

Mingil hetkel tabasin end aga hoopis mõttelt, et see viha, pettumus, lootusetus, mida pakkusid kommentaatorid, on jalgpallivaatamisele ju omamoodi sobilik. Ehk peaks seegi äraspidist mõnu pakkuma. Sest jalgpalli vaatamise essents on ju ikkagi mõnu ja nauding. Peaaegu nutma ajas küll …

PS. Roland Barthes teeb sessamas raamatus "Tekstimõnu" ettepaneku asutada "tekstisõprade ühing", kuhu kuuluvaid inimesi ühendaksid üksnes vaenlased. Ehk oleks paslik teha siinkohal üleskutse luua just Eestis ülemaailmne organisatsioon kõikidele inimestele, kes vihkavad FC Liverpooli klubi!

Jalka varasemaid numbreid saab lugeda siit.