Eesti koondise poolkaitsja Vladislav Kreida uus tööandja Helsingborgs IF mängib sel hooajal küll Rootsi esiliigas, kuid tegu on väärika klubiga, mis võitis viimati Rootsi meistritiitli 2011. aastal.

Rootsi meistriks on tuldud ühtekokku viis korda – esmalt järjest 1933. ja 1934. aastal ning ka 1941. aastal, kaks viimast tiitlit pärinevad aga 1999. ja 2011. aastast. 1907. aastal asutatud klubi mängis pikalt kõrgliigas, kuid käis 1970ndatel ja 80ndatel aastatel ära ka tugevuselt kolmandal liigatasandil. Uus tõus algas 90ndate alguses noore ründaja Henrik Larssoni toel ning kui kümnendi lõpus tuli klubi juhendama norralane Age Hareide, saabusid kuldajad.

1999. aastal Rootsi meistritiitli võitnud Helsingborgs pääses hooajal 2000-01 UEFA Meistrite liigas alagruppi, kus tuli rinda pista naabrite norralaste Rosenborgi ning Paris Saint-Germaini ja Müncheni Bayerniga. Nelja meeskonna seas jäädi küll viimaseks, kuid mitte häbisse: mõlemalt suurelt konkurendilt näpati viigipunkt ning Rosenborgi suudeti korra ka võita.

Aastatel 2003-10 jäi Helsingborgsi laeks Rootsis neljas koht, ent 2006. aastal tuli Euroopa väljakutelt tagasi "oma poiss" Larsson ning järgmist hooaega kroonis karikavõit. 2007. aastal mängiti seejuures eurosarjas ka Narva Transiga ning alistati Eesti klubi kahe mängu kokkuvõttes veenvalt 9:0, kaks väravat kanti Larssoni arvele. 2009. aastal pani Larsson just Helsingborgsi särgis oma mängijakarjäärile punkti.

Idag gratulerar vi Henrik Larsson, som fyller 46 år! 👑 pic.twitter.com/cXjrltmVaZ

— Helsingborgs IF (@HelsingborgsIF) September 20, 2017

2010. aastal saadi Malmö järel liigas hõbemedalid, aasta hiljem tuli aga viies ja seni viimane tiitel. Tol hetkel oligi Helsingborgs Rootsi valitseja, sest kaks korda järjest tuldi ka karikavõitjaks ning võeti kaheks aastaks enda valdusesse Rootsi superkarikas.

Langus oli paraku üsna kiire, sest 2016. aasta lõpus kaotati üleminekumängudel Halmstadsile ja langeti esiliigasse. Sealt tuldi 2018. aastal esikohaga tagasi kõrgseltskonda, kuid kümnenda koha järel lõpetati Rootsi ekskoondislase Olof Mellbergi juhendamisel mullu eelviimasena ja langeti uuesti astme võrra madalamale. Lisaks talle jõudis kaks korda käia klubi juhendamas ka Larsson, kes on tänaseks maandunud Barcelona abitreeneri kohal. Tõsi, viimane käik lõppes kiirelt ja skandaalselt, sest paarikuise töö järel pani Larsson ameti maha, kui karikasarjas saadud kaotuse järel asuti teda sotsiaalmeedias ähvardama ning väljakule tunginud fännid läksid rüselema tema poja Jordaniga, kes tollal samuti Helsingborgi eest mängis.

Pärast mullust esiliigasse langemist nimetati päev enne jõule Helsingborgsi uueks peatreeneriks Jörgen Lennartsson, kes töötas klubis aastatel 1994-99 noortetreenerina ja aastatel 2000-01 abitreenerina. Pärast seda juhendas Lennartsson mitut Rootsi noortekoondist ning seejärel Stabaeki.

2012. aastal viis ta Elfsborgi Rootsi meistriks ja 2015. aastal Göteborgi IFK karikavõitjaks, viimati tüüris ta aga aastatel 2018-19 Lilleströmi, kus tema käe all mängis teiste seas praegune Flora esiväravavaht Matvei Igonen. Lennartssoni abitreeneriks sai Mattias Lindström, kes tuli mängijana Helsingborgsiga nii 1999. kui ka 2011. aastal Rootsi meistriks.

❤️💙 pic.twitter.com/irwKFymQap

— Helsingborgs IF (@HelsingborgsIF) December 23, 2020

Klubi ajaloo vaieldamatult suurim täht Larsson, kelle auks on mängusärk numbriga 17 külmutatud ja keegi teine seda enam kanda ei saa, pole aga ainus Helsingborgsi mängija, kes jõudnud välja mõnda tippklubisse. Ühe sellise leiab praegugi meeskonna väravapostide vahelt, sest taanlane Anders Lindegaard oli aastatel 2010-15 Manchester Unitedi varuväravavaht ning sai selle aja jooksul kõigis sarjades kirja 29 mängu. Hiljem kandis Lindegaard ka West Bromi ja Burnley särki, kuid saabus 2018. aastal Helsingborgsi, kus mängib siiani.

Klubi nimekaimad mängijad on siiski rootslased. 35-aastane kapten Andreas Granqvist alustas karjääri just Helsingborgsist ning on pärast Inglismaa kõrgliigas Wiganis, Eredivisies Groningenis, Serie A-s Genoas ja Venemaa meistriliigas Krasnodaris mängimist kodus tagasi. Seejuures taasliitus Granqvist Helsingborgsiga 2018. aastal, kui oldi veel esiliigas, aidates neil tagasi Allsvenskanisse tõusta.

Rootsi koondist on Granqvist esindanud 88 korda ja löönud 9 väravat, 2018. aasta MM-il viibis ta koondise eest kõikides mängudes kaptenina platsil 90 minutit ning lõi ka alagrupis Lõuna-Koreale ja Mehhikole värava. Lisaks mängimisele tegutseb ta juba ka Helsingborgsi spordidirektorina.

Ohtralt kogemusi on kõrgeimal tasemel korjanud ka vasakkaitsja Martin Olsson, kes mängis aastaid Inglismaa kõrgliigas Blackburnis, Norwichis ja Swanseas. Rootsi koondise eest on Olssonil kirjas 51 mängu ja viis väravat. Martini kaksikvend Marcus Olsson jõudis samuti välja Blackburni, kuid esindas neid peamiselt Inglismaa esiliigas, kus kandis seejärel ka Derby County särki. Erinevalt vennast on tema Rootsi koondisesse jõudnud vaid kaheks maavõistluseks.

Lõpetuseks: Kreida ei ole esimene Eesti jalgpallur, kes Helsingborgsi särki kandnud. 2006. aastal siirdus sinna Larssoni võimalikuks ründepartneriks Tarmo Neemelo, kuid ei suutnud Rootsis kanda kinnitada ning laenati tagasi esmalt TVMK-le ja seejärel esiliigaklubile Sundsvall. Helsingborgsi eest jäi Neemelo arvele vaid viis liigamängu.