Heiti Heli | Kannatlikkuse viljad on väga-väga magusad (1)

Kas Arsenal suudab esikohal lõpuni püsida või tuleb see vana hea hooaja lõpp, mis tekitab frustratsiooni? Foto: Scanpix / David Klein / Reuters

Rõõm on tõdeda, et Katari MM on viimaks ometi lõppenud, mistap saan jälle kaasa elada enda lemmikklubile ehk Londoni Arsenalile.

Selle aasta maailmameistrivõistlused oli põnev üritus, mida jälgida, aga miski ei ületa seda, kui enda lemmikmeeskond taas murule astub. Kui MM-idel hoian pöialt alati Brasiiliale, siis tegelikult pole mul nendega sellist sidet nagu kahurimeestega.

Kui möödunud aastal kirjutasin sellest, kui tore on viimaks ometi neljandal tabelireal jälle olla, siis tänavust tükki kriban ma veelgi suurema naeratusega, sest Arsenal paikneb Premier League'i tabelis esikohal. Kui aus olla, siis isegi mina ei osanud oodata, et me aastaks 2023 esimesed oleme, kuid kui nüüd tagasi vaadata, siis oli see vaid aja küsimus, millal me sinna jõuame.

Viimaste aastate jooksul on tehtud suur töö, millega saab suures plaanis rahule jääda, sest tänu sellele oleme jõudnud siia punkti, kuid seevastu juhtus nii palju asju, mis tekitasid päris palju pahameelt – kõik need hooaja lõpukohad, mitmed totrad kaotused erinevates sarjades –, paar aastat mu elust kindlasti vähenesid selliste asjade tõttu.

REKLAAM

Õnneks ma usun protsessi ja hetkel paistab küll, et kannatliku ning targa töö tulemusena on Mikel Arteta kinnitanud kanda maailma parimate juhendajate hulgas. Sarjas "All or Nothing" sai Arteta mitmeid kordi näidata enda geniaalsust erinevate mängu eel või vaheajal tehtud kõnedega ning hispaanlane on ametis olnud juba kolm aastat – küll see aeg alles lendab.

Mäletan veel kenasti, kui Arteta peatreenerina saabus, sest see algus kulges jube vaevaliselt, mistõttu osad poolehoidjad kaotasid meelt ning keerasid ta vastu. Praegu on jäänud mulje, et mitte kellelgi pole tema vastu enam midagi – eks võitjale ongi ju raske midagi ette heita. Nali naljaks, mulle meeldib Arteta puhul see, et meie koosseis koosneb noortest egodest, ent ta on suutnud neist kokku voolida väga ühtse meeskonna, mis võitleb nii selle embleemi eest, mis neil särgi peal on, kui ka üksteise eest.

Kui me Boxing Day'l alistasime West Hami kodukamaral 3:1, siis mängu-järgses intervjuus Amazoni stuudios rääkis Arteta, kuidas ta koju jõudes vaatab selle mängu järele, et meeskond oleks järgmises kohtumises veelgi parem. See on mentaliteet, mida Arsenal vajab.

Mikel Artetal on meeskonnaga tekkinud väga eriline suhe. Foto: Scanpix / John Sibley / Action Images via Reuters

Kas Kroenkel polegi enam aeg lahkuda?

Inimene, kes ikka ja jälle suudab mingil kummalisel moel mu vererõhu lakke lüüa. Pole seda inimest oma elus mitte kunagi kohanud, aga ta juba ei meeldi mulle. Mõistagi ma räägin meie omanik Stan Kroenkest, kes veel aasta tagasi soovis Euroopa superliiga aseesimeheks saada. Ameerika ärimehena ta muidugi eelistab kodumaist formaati, kus ükski klubi ei lange meistrivõistlustelt välja ja peaasi, et saaks võimalikult palju raha teenida.

Muidugi ma oleksin õnnelik, kui Kroenke oleks Arsenali näiteks Daniel Ekile (Spotify omanik - H. H.) maha müünud, aga mis seal enam. Mulle Stan inimesena ei meeldi üldse, aga nüüd ma pole väga kindel, kas ta peaks meid enam maha müüma, sest ta poeg Josh on klubile üha enam enda aega pühendanud, mis on muidugi hea. Tore on aeg-ajalt näha, kuidas Josh mõistab, kui palju Arsenal tervikuna tähendab selle poolehoidjatele, aga paraku pole see ta isale kohale jõudnud.

William Saliba on tänavu näidanud stabiilset ja vägevat minekut. Foto: Scanpix / Andrew Couldridge / Reuters

Vajame kvaliteetset tipuründajat ja kohe!

Mul on siiralt hea meel, et oleme vana rasva panni pealt maha kraapinud ehk loobunud paljude mängijate teenetest, keda meil reaalselt polnud vaja, ning me oleme nende asemele valinud andekad noored, kes tahavad Arsenali eest mängida. Samuti ei tegele me enam vanadekoduga ehk me ei soeta jalgpallureid, kelle parim enne on juba ammu läbi.

Korra hüppan ajas tagasi 2019. aastasse, kui Arsenal soetas keskkaitsja William Saliba. Juba toona tundus, et tegu on vägeva mängumehega, kuid me otsustasime ta mitu hooaega välja laenata. Alles tänavu sai prantslane meid esindada ja näidata, et tegu on vaat et maailmaklassi kaitsjaga.

Tuleb kiita spordidirektor (varem tehniline direktor - H. H.) Edu Gaspari, kes koostöös Artetaga on paika pannud plaani, millised mängijad võiksid meie koosseisu kuuluda.

Suvine üleminekuaken kulges mõnevõrra vaikselt, sest suures plaanis olid meil kõik vajalikud pusletükid juba olemas. Natukene kahtlesin selles, kas meil on vaja Gabriel Jesusi või Oleksandr Zintšenkot, aga mul on hea meel tõdeda, et mu kahtlustel polnud alust - tegu on vägevate mängijatega, kellele läheb Arsenal korda isegi siis, kui Manchester Cityga võideti hulganisti karikaid.

Ääreründaja Bukayo Saka rääkis pärast viimast võitu, et Jesus ning Zintšenko tõid liitumisega kaasa usu, et meeskond suudab võita. Brasiillane ja ukrainlane on mitu korda näidanud, et nad on nii väljakul kui ka riietusruumis võtmepersoonid.

Nüüd on muidugi probleem selles (ja oli ka tegelikult varem), et meil puudub kvaliteetne varuründaja. Jah, Eddie Nketiah on tubli poiss, kes on igal aastal saanud näidata, kui palju ta on arenenud, aga nüüd oleme olukorras, kus Jesus on kolm kuud vigastatud ning Nketiah'le pole järsku katet. Okei, Gabriel Martinelli võib ka tipuründaja rolli täita, aga oleme ausad, et ääreründajana on ta palju parem ning kasulikum. Ehk ma soovin, et me suudaksime jaanuaris enda juurde meelitada mõne kvaliteetse tipuründaja. 

Tore, et meie radaril on ukrainlane Mõhhailo Mudrõk, kes suudab äärtesse või ründava poolkaitsja kohale tugevust juurde tuua, kuid Donetski Šahtari soovid on mõnevõrra naeruväärsed - Arsenal pakkus 60 miljonit eurot, mis minu hinnangul on väga aus hind tema eest, aga Šahtar tahab, et sellele lisanduks veel 40 miljonit.

Arsenali fännid pole Premier League'i karikat näinud 18 aastat. Foto: Scanpix / imago images / Colorsport

Tiitel oleks tore, aga ...

Muidugi oleks väga vägev Inglismaa meistritiitel võita, aga Arsenali fännina olen harjunud, et kui hakkan lootma suuri asju, siis tavaliselt need ei juhtu ja ma pettun. Mine tea, kas sellele kollektiivile oleks tänavune meistritiitel vara või mitte, aga kindel on see, et pretendendid oleme küll ning Cityle me midagi kergelt ei anna. Kohati mängime küll nagu meistermeeskond.

Tänavuse hooaja eel sisendasin endale, et ma oleksin koha üle esinelikus väga õnnelik, sest siis saaksime taas Meistrite liigas mängida, aga nüüd ma muidugi ei ütleks trofeest ära, kui me esikohal oleme. Viimati õnnestus taoline karikas võita 2004. aastal, kui ma olin alles kolme-aastane. Eks näis, mis saama hakkab, aga kindlasti tuleb põnev talv ja kevad.

Olen näinud selliseid kommentaare sotsiaalmeedias, et Arsenal tuli vaat et eikusagilt ja nüüd on tabelitipus, aga kõik need mängijad on ju mitu hooaega meie juures olnud ning kollektiivselt arenenud - kannatlikkuse viljad ikkagi. Ja uskuge mind, seda kannatamist on olnud palju!

SEOTUD LOOD
1 kommentaar

Risto Liinat   •  
(84.50.127.***)
Jagan eelkõneleja seisukohta ja ise sama suur kahurifänn, ma olin küll eelmise Premieri tiitli ajal juba 33 :)

Kommentaari lisamiseks palun logi sisse või sisesta nimi ja kontrolltest.
FINAAL
Maailmameistrid! Noor Prantsusmaa parandas kahe aasta taguse vea
RISTNURK
KATARI PÄEVIKUD

Soccernet.ee Kataris!

Interaktiivne blogi ja vahetud muljed Eesti koondise reisilt Katari, kus kolme aasta pärast koguneb maailma jalgpalli koorekiht.

https://www.zone.ee/
MENÜÜ
 
KESKKONNAD
FACEBOOK