Viimased seitse hooaega Saksamaa kõrgliigas, mis kõik vähem või rohkem kindlalt Müncheni Bayerni võiduga lõppenud, on professionaalsetesse aruteludesse oma objekti ehk Bundesliga tabeli üle toonud silmnähtava paranoilisuse. Eelmisel nädalal saime selle kohta järjekordse kinnituse.

Meile huvi pakkuva juhtumi puhul pole närvilisuse põhjuste sõnastamine ülearu keeruline – ühelt poolt pakkus seda hetke tabeliseis. Nimelt sai saksa jalgpallimeedia eelmise nädala esmaspäevast arutlusmustreid koostada tabeli põhjal, kus esimest ja üheksandat lahutas kaks punkti. Statistikud teadsid väita, et mitte kunagi varem alates hooajast 1995/96, mil Saksamaal hakati võitu väärtustama kolme punktiga, pole tabeliseis pärast kaheksandat vooru olnud sedavõrd tihe.

Ent tühipaljas tabeliseis üksi vaevalt aruteludesse närvilisust suudaks tuua, kui seda arutelu
ei ümbritseks eelarvamus, milliseks see tabel varem või hiljem lõpuks kujuneb. Kuigi päris otseselt veel keegi Bayerni üldvõitu kuulutama pole tõtanud, võime vähemalt Bildi sporditoimetuse eelmise nädala rõhuasetusi uurides täheldada, et need Bayerni meistriks kroonimisele viitavad.

Saame seda väita põhjusel, et terve eelmise nädala, täpsemalt öeldes viis päeva järjest, pakkus Bild oma lugejale materjale, mille esitlusaeg vähemalt ühe tõsise küsimuse tõstatab – nimelt, milleks vaevata lugejat teemadega, mis võivad päevakorda tekkida alles järgmise aasta kevadel? Enne, kui sellele küsimusele vastust sõnastama asume, vaatame esmalt, mis teemadega Bild siis lagedale tuli.

Nagu öeldud, sai kõik alguse esmaspäevases lehes ning nagu tagantjärele teame, oli Bildi toimetus juba selleks hetkeks otsustanud, et intrigeeriv tabeliseis ka järgnevatel päevadel eraldiseisva rubriigina lugeja ette tuuakse. Nimeks pandi rubriigikesele Der Massen-Meisterkampf (Suur tiitlijaht) ning selle elueaks jäi viis päeva. Tabeliseis, mis selleks põhjuse andis, näigi eelmisel esmaspäeval selline: 1. Mönchengladbach, 2. Wolfsburg (mõlemad 16 punkti), 3. Bayern, 4. Dortmund, 5. Leipzig (kõik 15), 6. Freiburg, 7. Schalke, 8. Frankfurt, 9. Leverkusen (kõik 14).

Arusaadavalt vajas just sellise tabeliseisu kujunemine asjaolude sobivat kokku klapitamist, mis kaheksandalt voorult nõudis, et koduliigas kolm mängu järjest võiduta olnud Dortmund pidi alistama tabeliliidri Mönchengladbachi; Leipzig ja Wolfsburg olid sunnitud jagama punktid; Freiburg pidi kaotama tabeli viimaste hulka kuulunud Berliini Unionile ning Augsburg pidi Bayerni vastu mängu üleminutitel viigini jõudma. Aga statistika moodustubki juhuslikest elementidest.

Niisiis pakkus tabeliseis täiesti juhuslikult vaatepilti, kus esimesed üheksa kahe punkti sisse mahtusid ning meediat tuleks pidada suisa ebaprofessionaalseks, kui sellisest võimalusest kinni poleks haaranud. Küll aga, nagu juba viidatud, tekitavad küsimusi Bildi toimetuse Massen-Meisterkampfi rubriigi sisu moodustanud valikud.

Millest siis Bild oma lugejaid informeeris? Esmaspäevases numbris lubas väljaanne anda lühikese ülevaate iga klubi "üllatuslikest meistri-faktidest". Nii saame muu hulgas teada, et Mönchengladbachi jaoks on heaks endeks asjaolu, et nende uus treener Marco Rose on oma senise peatreenerikarjääri kahe aasta jooksul tulnud mõlemal korral Salzburgiga meistriks.

Wolfsburg moodustab aga koos Torino Juventuse ja FC Liverpooliga Euroopa viie tippliiga meeskondade seas kolmiku, kes pole sel hooajal koduliigas veel kaotust vastu võtma pidanud.

Bayerni jaoks räägib kogemus. Bild meenutab, et eelmisel hooajal selsamal perioodil kaotati Dortmundile juba nelja punktiga, kuid hiljem isegi üheksa punktiliseks kärisenud vahe ei takistanud Bayernil kevadel meistriks tulla.

Dortmundi ohtlikkusele viitavat muljetavaldav statistika – nimelt on nad sel hooajal vajanud väravani jõudmiseks keskmiselt vaid 6,1 pealelööki.

Leipzigi kasuks räägib aastaid kokku mänginud tuumik, kes kogemustest hoolimata on liiga noorim, keskmiseks vanuseks 24,6 aastat.

Schalkesse olla uue peatreeneri David Wagneri näol saabunud ka uus lootus, väidab Bild. Kaheksa mängu järel on tema keskmine punktisaak 1,75, mis olla üks klubi ajaloo paremaid saavutusi.

Freiburgi ootustele jagab optimismi klubi ajaloo parim hooaja algus, sest hoolimata Unionilt saadud kaotusele edestatakse oma senist parimat algust kuue punktiga.

Leverkuseni headused väljenduvad domineerivas mängustiilis. Keskmiselt hoitakse palli 65,3 protsenti mänguajast, millise näitajaga ollakse Bayerni järel teised.

Frankfurdi edu tagavad aga tsenderdused ja edukalt toimiv ründekolmik Bast Dost, Andre Silva ja Goncalo Paciencia. 151 tsenderdusest on jõutud kuue väravani, nimetatud ründekolmik on aga löönud klubi kõik 14 väravat.

Nagu näeme, on Bild üles noppinud täiesti suvalised elemendid – killuke ajaloost, killuke isiklikest suhetest, killuke mängutehnilistest näitajatest –, esitlenud neid positiivses valguses, kuid valitud suvalistena juhivad need valvsuse säilitanud lugeja tähelepanu asjaolule, et neil erinevatel elementidel pole omavahel vähimatki orgaanilist suhet ega saagi seepärast meeskondade omavahelist võrdlusanalüüsi rikastada.

Viimasena välja toodud Frankfurdi näidet kommenteerides võiks ju mõelda, kui lihtne oleks sedasama fakti näidata hoopis nõrkusena – mis saab siis, kui keegi sellest kolmikust vigastada saab! Kes siis väravalöömise enda peale võtta suudab? Statistika esitlemine sõltub eesmärkidest.

Tagantjärele mõeldes tuleb aga tunnistada, et hoolimata karjuvatest puudujääkidest on Massen-Meisterkampfi esimene osa järgnevate osadega võrreldes rangelt võttes siiski spordisisulike omadustega. Vähemalt suudavad need suvaliselt valitud faktikesed tähelepanelikul lugejal sisu täpsustavate küsimusteni jõuda, nagu me Frankfurdi näitel ka nägime.

Seevastu neljal järgneval päeval täidetud sisu viitab juba emotsioonile, millele eespool viidatud sai. Nimetasime selleks emotsiooniks närvilisuse ning nüüd on aeg seda väidet kaitsma hakata. Esmalt aga lühiülevaade Massen-Meisterkampfi sisust vahemikus eelmise nädala teisipäevast reedeni.

Teisipäev. Bild annab ülevaate üheksa linna peaväljakutest, kus kevadel meistrikarika üleandmine aset võiks leida. Muu hulgas saame teada, et 1955.-1958. aastal ehitatud Wolfsburgi raekojahoonel puudub rõdu, millel traditsiooniliselt mängijad teistes linnades karikat fännidele demonstreerivad. Bild meenutab, et kui Wolfsburg 2009. aastal meistriks tuli, püstitati pidustusteks raeplatsile spetsiaalne ehitis.

Kolmapäev. Bild annab ülevaate, kui paljud mängijad ja treenerid üheksa meeskonna peale kokku meistritiitleid võitnud on. Saame teada, et enim tiitleid – 85 – on kamba peale kokku võitnud Bayerni tegelased.

Neljapäev. Bild tunneb muret, kuidas kavatseb Saksa jalgpalliliiga lahendada karika üleandmisega seonduvad logistilised probleemid, kui ka viimase vooru eel peaks üheksa linna konkurentsis püsima? Bild ütleb, kuna viimases voorus mängivad omavahel neli meeskonda, läheks liidul lisaks originaalile vaja veel kuut varukarikat. Siinkohal sobib meenutada, et 2014. aastal oli taoliseks logistiliseks manöövriks valmis ka Eesti jalgpalliliit, kui Flora ja Levadia vastavalt Sillamäel ja Narvas mängides meistriks võisid tulla.

Reede. Bild annab ülevaate meistriks tuleku preemiatest. Saame teada, et Leipzigi peatreener Julian Nagelsmann saaks preemiaks poolteist miljonit eurot, samas pole Freiburgi mängijatele Bildile teadaolevalt preemiaid ette nähtudki.

Peaksime nüüd küsima, kui palju on neis tekstides kõike seda, mida peaks lubama rubriigi pealkiri – Massen-Meisterkampf? Kui palju need tekstid meile praegusest tabeliseisust kõnelevad, kui palju on neis lisainformatsiooni homsetest sportlikest probleemidest, analüüse ülehomsetest potentsiaalsetest lahenduskäikudest?

Loomulikult ei saa väita, et taolisi küsimusi meedias ei esitata ning vastuseid neile ei otsitaks, Saksa jalgpallimeedia on selleks liiga rikas, aga konkreetses rubriigis, hoolimata selle kõlavast pealkirjast, sellele tähelepanu ei pöörata.

Nüüd tuleb teha aga tähtis märkus – kõik see ei tähenda, et meile huvipakkuv rubriik endas väärtuslikku infot ei sisaldaks. Vastasel juhul polnuks üldse vaja sellel nii suurt tähelepanu pöörata!

Nimelt julgen väita, et kuigi otseselt deklareerimata, väidab Bildi rubriik meile, et ka eeloleval kevadel tuleb meistriks taas Bayern. Kinnitust taolisele kahtlusele tuleb otsida just kõnealuse rubriigi sisust – suvaliselt kokku klopsitud faktipuntrast.

Meil oleks kasulik mõelda, et Bildi maalitud tulevikupiltide ühiseks iseloomustavaks teguriks on nende kiirustatud esitlemine. Miks ometi peab raekojaplatsidest ja preemiarahadest kõnelema oktoobris, kui teemadena muutuvad need aktuaalseks alles mais?

Püüdes sellisena püstitatud küsimusele vastust leida, koorub välja arusaam, et kiirustamine on tingitud kirjeldatud tulevikuvisiooni realiseerimisvõimaluse utoopilisest. Kõik need raekojaplatsid ja preemiarahad on oktoobris jutuks võetud seepärast, et taolist võimalust ei pruugi mais enam avaneda.

Kokkuvõtlikult. Bild kasutas ära tabeliseisu ainulaadse momendi ning vedas lugeja ette teemad, mis mõne muu spordi kohta, mõnel muul ajal ja mõnes muus kohas funktsioneeriks usutavalt. Saksamaal profijalgpalli raamides tänasel päeval aga tiitlit enam üheksa meeskonna reaalsel osalusel välja ei mängita. Kõik teavad, kes Saksamaal tiitli võidab ning meedial ja fännidel jääb vaid loota, et enne viimast vooru on vähemalt keegi suutnud tolle klubi sabas püsida.