Eesti kaotas neljapäeva õhtul võõrsil Zaporižžjas üleminuti väravast 0:1 Ukrainale. Soccernet.ee valis Eesti parimaks antud lahingus väravavaht Matvei Igoneni.

Ukraina on hetkel Euroopa paremikku kuuluv koondis ja nende vastu anti väärikas lahing olukorras, kus Eesti eest jooksid väljakule mehed, kellest suurem osa ei kanna tavapäraselt sinisärgis põhiraskust.

Kohtumist ilmestas Eesti pidev, aga üldjoontes korralik meeskondlik kaitsemäng. Ukraina pallivaldamise protsenti (73) arvestades ei suutnud võõrustajad endale väga palju väga häid momente tekitada. Teisalt oli Eesti enda palliga mäng nadi ja otse öeldes puudulik, mis väljendus ründemängu sisulises nappimises.

Soccernet.ee toimetuse hinded:

Mängu parim Matvei Igonen – 7. Alustas mängu hea tõrjega, mis andis enesekindlust. Tegi paar maailmaklassi tõrjet ja oli ka muidu selles läbivalt tasemel. Norida võiks, et võib-olla tõrjus rusikatega mõned püütavad pallid. Lühikeses jalaga mängus oli enesekindel, pikemate pallide puhul jäi täpsusest vajaka. Käega avamine oli korralik ja korra algatas sedasi ohtliku rünnaku.

Gert Kams – 5. Jäi ukrainlaste vasakääre Viktor Tsõgankoviga paaril korral hätta. Ei saa välistada, et see oli tingitud vigastusest, mille ta üsna varakult sai ja mis teda üha enam segama hakkas. Rünnakul andis korraliku tsenderduse, millest oleks võinud tekkida Eesti parim võimalus. Kui see jäi tema karjääri viimaseks mänguks, siis kahju, et selle lõpetas vigastus.

Nikita Baranov – 6. Kogenuma keskkaitsja roll ei ole tema jaoks kindlasti tavapärane, aga tegi väga korraliku partii, millega kinnitas, et konkurents keskkaitsesse on väga tugev. Oli endale omaselt agressiivse ja tahtejõulise mängustiiliga, mis sellise vastase vastu on kahtlemata positiivne. Sai mitmele tsenderdusele end hästi vahele. Kiita võib ka tema julgust palliga mängus, ent korra tõi see ka väga ohtliku söödu vastase jala peale.

Märten Kuusk – 6. Alustas rabedalt lohakate söötudega, kuid esmase kohmetuse möödumisel oli kindel ja rahulik. Kohanedes paranes mängu lugemine ning sai kirja mitmed klaarimised. Suures plaanis mängis oma koha välja ning näitas, et koondisekutse ei ole tema puhul avanss, samuti ei oleks probleemi ka valikmängus platsile jooksmisega, sest ukrainlaste kõrge taseme juures suutis läbipõlemist vältida.

Artur Pikk – 5. Sattus juba mängu eel kõige raskemasse seisu, sest tema vastu pandi algkoosseisus mängima Ukraina hetke kõige kõrgematasemelisem mängija Andri Jarmolenko näol. Alustas matši väga kurjakuulutava valesööduga ning ka lõpuminutitel oli lohakas. Samas vahepeal suutis kohati korralikult oma äärt summutada. Üldiselt andis siiski Jarmolenkole liialt palju ruumi – kuigi see on selle nurga alt mõistetav, et nii kiirete suunamuutustega vastast kaitstes on turvakaalutlustel kasulikum, kui end ise juba eos olukorrast välja ei mängi – ja ei saanud teda kinni.

Vladislav Kreida – 6. Tegi lõpus vea, mida oleks saanud vältida ja kust löödi lõpuks värav. See on näide, kui väikene vääratus võib sel tasemel mängu ära otsustada. Üldisemalt luges kaitsefaasis mängu hästi ja tegi mõned vaheltlõiked. Söödukvaliteedis peab ülesehitusel aga juurde panema.

Mihkel Ainsalu – 5. Statistika kohaselt ei võitnud mängu jooksul kaheksast kahevõitlusest mitte ühtegi. Ei suutnud oma füüsilist jõudu maksvusele panna ja mängiti ukrainlaste poolt liiga kergelt olukordadest välja. Ründefaasis proovis säilitada külma pead, mängida lihtsalt ja kasulikult, kuid suures plaanis oli tema kanda Eesti mängu ülesehitus ning ei tulnud sellega toime.

Mattias Käit – 5. Regulaarse mängupraktika puudumine andis väga selgelt tunda, sest kuigi mõistus töötas, siis keha ei jõudnud sellele järele. Tahtis ja proovis, aga sarnaselt Ainsalule, kellega koos nad rünnaku ülesehitust vedama oleksid pidanud, ei suutnud seda teha. Talle enese poolt seatud standardite põhjal oli rabe ja nurgeline, mis on tema puhul selgelt ebatavaline. Peab klubis asjad korda saama, sest pidev mänguaeg on heade esituste nurgakivi.

Sander Puri – 5. Mängust tulenevalt pidi eelkõige tegutsema kaitsefaasis, kus oli endale omaselt korralik. Aitas korduvalt nii Kamsil kui ka Tenistel tsoone katta ja panus selle nurga alt oli hea. Ründefaasis ei suutnud aga teravusi tekitada. Palli suutis kohati hoida paremini kui teised, aga pallikaotuseid tuli sekka ja lahendusi nappis. Karel Voolaid sai ilmselt siiski signaali, et kui on vaja korralikult tööd rügavat äärepoolkaitsjat, saab kogenud ja tarka Puri usaldada.

Frank Liivak – 6. Ühest küljest oli Eesti teravaim mees, kui suutis koondise esmakordselt vastase karistusalasse viia ja nurgalöögi teenida, seejärel lõi aga jala mättasse ja kukkus pikali veel enne, kui tal oleks avanenud tõenäoliselt kogu matši Eesti parim moment. Liivaku puhul ei jää tahtmise taha kunagi midagi, aga võib-olla kohati tahab isegi liiga palju, mistõttu hakkab rabistama ja jätab mulje, nagu tal poleks aimugi, mida tegema peab. Selle saab ilmselt taandada tõdemusele, et enesekindlus pole praegu piisaval tasemel ja tunneb, et on vaja pidevalt end tõestada.

Henri Anier – 5. Nagu ise ka mängu järel ütles, et tal oli tunne, nagu poleks mänginud mitte tipuründes, vaid keskpoolkaitses ja täpselt nii see oligi. InStati andmete põhjal oli tema mängu keskmine positsioon keskringis, vastaste väravast 40 meetri kaugusel ja madalamal Ainsalust. Sellise kaitses rügamise peale tundub isegi utoopiline rünnakul midagi korda saata. Musta tööd tegi hästi nagu alati, aga seejärel rünnakule pääsedes nappiski natuke teravusest. Korra jooksis end kolme mehe vahele kinni, samas jätkas Liivakule kahel korral väga hästi palli, kui esimesel juhul sai äär jooksma ja teenis korneri ning teisel juhul juhtus see, millest on juba jalgpalliüldsuses väga palju räägitud.

Taijo Teniste – 6. Sai Ukraina vasaku ääre paremini kinni kui Kams. Esines oma tuntud headuses. Oli kaitse soliidne ja ka söödumängus tubli. Mängu lõpus sai veidi vigastada ka, aga loodetavasti pole tegu millegi hulluga, sest Hollandi vastu on teda hädasti vaja.

Ilja Antonov – 6. Sulandus mängu korralikult sisse ja tõestas taas, et ta soovib koondises pääseda kandvasse rolli. Ei eksinud söötudega ning tekitas päris kavala momendi Zenjovile. Oli tahtmist täis ja selgelt positiivne etteaste.

Sergei Zenjov – 6. Näitas taas, et kipub praegu olema Eesti koondises asendamatu mees. Hoolitses Eesti parima momendi eest, mille puhul väärib erilist kiitust, sest olukord tundus juba lõppevat pallikaotusega, kuniks Zenjov siis kaitsja tagant kohe ühe puutega kenasti löögile sai. Tehniliselt raskes soorituses oli piisavalt kvaliteeti, et Ukraina väravale veidigi ohtu tekitada. Alati ei ole ta kõik lahendused võib-olla parimad, aga ikka ja jälle suudab just tema teravusi tekitada ja ohtu luua.

Konstantin Vassiljev – 5. Paarikümne minutiga on tegelikult üsna keeruline mängu muuta, aga tema staatuse tõttu just seda talt alati oodatakse, kui keskväljamaestro väljakule tuleb. Ühel vasturünnakul valis endale ebatavapäraselt väga halva lahenduse, kui ei leidnud sööduga kaaslasi, vaid hoopis vastase. Täiesti lõpus sai korra tulistada, ent täpsusest jäi vajaka.

Erik Sorga – 5. Ei suutnud samuti 20 minutiga endast väljakule jälge maha jätta. Ei saanud ründefaasis palligi ehk sedasi on raske ka midagi teha. Samas paaril korral oli ta rünnakul päris heas positsioonis, ent ei saanud kaaslastelt söötu.