2003. aasta suvel puhusid Old Traffordi kohal uue tuuled. Kontrastid, mille need tuuled tekitasid, ja tuultele järgnenud elulood väärivad eraldi väljatoomist.

Eesootavatest suurematest muutustest võis aimu saada sama aasta 15. veebruaril, kui FA Cupi viiendas ringis naasis Arsenal koju 2:0 võiduga. 1999. aasta kuulsa treble'i-hooaja üks sümboleid David Beckham ajas Sir Alex Fergusoni marru väljakul loivamisega, mis toona mõjus õlina tulehakatisele. Järgnes kurikuulus intsident riietusruumis, kus jalgpalliputsa Beckhami kulmule operatsiooni vajava haava tekitas.

Premier League’i tiitli ja meeldejääva lahinguga Real Madridiga tipnenud hooaja järel müüski United Beckhami – tema sõnul vastu enda tahtmist – maha ja seda just Hispaania kuninglikule klubile.

Unitedi-karjääri lõpus esiväravavahikindad Roy Carrollile kaotanud Fabien Barthez lahkus Marseille'isse, veel üks 1998. aasta maailmameister Laurent Blanc riputas putsad varna ja Juan Sebastian Veron lõpetas oma pehmelt öeldes keskpärase Unitedi-perioodi üleminekuga Chelseasse. Igipõline reamees David May tõmbas samuti oma mänguaja-vaesele ajale Old Traffordil joone alla.

Suvi tõi ka traagilisi uudiseid, sest 9. augustil, vahetult enne uue hooaja algust hukkus purjuspäi maanteel kihutades Jimmy Davis. 21-aastane ründaja oli tol suvel saadetud Unitedist laenule Watfordi.

Verevahetuse käilakujuks tahtsid Unitedi juhtfiguurid Ronaldinhot, kuid Barcelona (kelle esimeseks prioriteediks tolles aknas oli omakorda Beckham) suutis Brasiilia vutivõluri sisuliselt viimasel sekundil endale napsata. United "piirdus" Ronaldinho asemel Lissaboni Sportingu teismeealise talendi Cristiano Ronaldoga. Aga kuivõrd neli aastat hiljem valiti sama mees Unitedi mängijana maailma parimaks jalgpalluriks, siis tagantjärele hinnates seda arengut kahetseda ei maksa.

Ka samal suvel esmakordselt Euroopasse siirdunud Tim Howardi ajale Unitedis võib vähemalt rahuldava hinnangu anda, kuigi Unitedis jäi tal lõplik läbimurre sooritamata. 2007. aastast Evertonis mängides sai temast Premier League'i üks vaieldamatuid tippväravavahte.

Aga kellega veel üritas Ferguson 2003. aasta suvel ja 2004. aasta jaanuaris uuele ajastule vundamenti laduda? 

"Nii kehv, et talle anti nimi kaks korda"

On 26. juuni 2003. Valitsev Aafrika meister Kamerun on teel Stade de Gerlandile, et seal kohtuda Maailmajagude karikaturniiri poolfinaalis Kolumbiaga. Loomulikult on bussis ka koondise pikaaegseid liidermängijaid Marc-Vivien Foe, kelle endise kodulinna Lyoni tänavaid buss parasjagu mõõdab.

Turniirile ligi 40 mängu pikkuse debüüthooaja pealt Manchester Cityst tulnud poolkaitsja hakkab ühtäkki rääkima sõnadega, mis jäid Eric Djemba-Djembat igaveseks kummitama. "Kui keegi peab täna surema, siis me sureme. Me ei tohi seda mängu kaotada, sest ma lubasin oma abikaasale ja lastele, et me lähme finaali. Ma pean võitma selle turniiri."

Kui see Djemba-Djemba parafraas oli natukenegi reaalsusega kooskõlas, tuleb tõdeda Foe sõnavõtu hämmastavalt traagilist prohvetlikkust. 

Djemba-Djemba meenutuste kohaselt oli ta viimane mängija, kellega Foe oma 28 aasta pikkuse elu viimased sõnad vahetas. "Eric, ma olen väsinud." Ja kuigi Djemba-Djemba lohutas teda, et kohe, kui pall auti läheb, palutakse treeneril ta välja vahetada, siis Foe jaoks oli juba liiga hilja.

Kui lõpuni oli umbes veerand tundi, sattus Foe õhuduelli Mario Yepesiga, Djemba-Djemba tollase klubikaaslasega Nantes'ist. Foe enam maast ei tõusnud. "Kõndisime tema juurde ja teadsime koheselt, et ta on surnud," meenutas Djemba-Djemba.

Kamerun Foe sõnadele kohaselt mängu ka võitis. Kolm päeva hiljem planeeritud finaal Prantsusmaaga mängiti vastu mõlema meeskonna tahtmist. Prantsusmaa võitis Thierry Henry lisaaja kuldsest väravast 1:0.

Vaid neli päeva pärast eduka, kuid traagilise turniiri lõppu pani Djemba-Djemba allkirjad lepingule Manchester Unitediga. Igati sobilik areng ühele andekale noormehele, kelle eesnimi on Eric ja hüüdnimi Cantona.

Aasta varem oli ta Aafrika Rahvaste Karikal panustanud Kameruni triumfi episoodiliselt, kuid edukas hooaeg Nantes'iga tõstis ta aktsiaid kõrgustesse, mis lubas Fergusonil näha temas mantlipärijat vananevale Roy Keane'ile. "Kiire, agressiivne ja hea söötja. Selline atleetlik jalgpallur, keda me otsime. Ta tundub igas mõtes olevat nagu üks Manchester Unitedi mängija," iseloomustas Ferguson.

Ja esimesed märgid olidki justkui lubavad. Superkarikamängus Arsenaliga ründas ta Sol Campbelli roykeaniliku täklinguga, millele too reageerimata ei jätnud ja mida Arsene Wenger nimetas "rõvedaks".

Siiski sai õigepea selgeks, et Keane'i mantlipärijast on Djemba-Djemba puhul asi kaugel. Ja isegi kui Keane'i tasemele küündimatust on üldse kellelegi keeruline pahaks panna, siis Djemba-Djemba puhul ei olnud võimalik rääkida ka kvaliteedist, mis on piisav isegi pingile lisajõu andmiseks. Järgmise pooleteise hooaja ja 39 mängu tipphetkeks jäi lisaaja võiduvärav liigakarikamängus Leeds Unitedi vastu. 

Üllataval kombel nägi Aston Villa 2005. aasta jaanuaris põhjust maksta Djemba-Djemba eest paar miljonit eurot. Villat esindas ta kokku 11 mängus ja rõõmu ei toonud ka laenulkäik Burnleys.

Villa Parkil ei muutnud tema väljavaateid optimistlikumaks ka üks 2005. aasta novembrikuine kommunikatsioonifarss. Eurospordile antud intervjuus esines toona 24-aastane poolkaitsja vihase tiraadiga peatreener David O'Leary aadressil, hiljem lükkas ta kõik oma väidetavad tsitaadid ümber, et siis omakorda videotõestuse järel häbist maa alla vajuda.

Kui Inglismaa-aastate järel jätkas Djemba-Djemba oma karjääri Kataris, paistis, et laiema avalikkuse jaoks on ta põhimõtteliselt mahakantud. Lähis-Idas õnnestus tal enesekindlus tagasi võita ja 2008. aastal Odensesse siirdudes sai temast üks Taani kõrgliiga parimaid mängijaid. Päevakorda kerkis ka naasmine Premier League'i, kuid 2010. aastal jäi tema siirdumine West Bromi napilt katki.

Sama aasta suvel jäi Djemba-Djembal Lõuna-Aafrika Vabariigi MM-ile minemata erimeelsuste tõttu koondise peatreeneriga. 2014. aasta alguses St. Mirrenis pallides proovis ta taas koha MM-koosseisus välja võidelda, aga kõikide sarjade peale kirja saadud kolm liigamängu kustutasid lõplikult lootuse jalgpallimaailma ihaldatuimal areenil minutid kirja saada - 12 aastat varem Jaapanis jälgis ta kõiki omade mänge pingilt.

Retrospektiivselt hinnates olidki Taani-aastad Djemba-Djemba viimaseks hurraaks ja kriitikute suud jäid tal lukku panemata. Odensest lahkus ta 2012. aasta suvel ehk vahetult enne Hannes Anieri sinna siirdumist. Seejärel eskaleeris Djemba-Djemba oma maailmaränduri kuvandit, käies läbi Iisraelist, Serbiast, Šotimaalt, Indiast ja Indoneesiast.

Djemba-Djemba Unitedi-karjääri tipphetk

Paralleelselt erinevate maailmaotste avastamisega on ta sunnitud meedia vahendusel kaitsma enda renomeed oma kunagise agendi Christophe Mongai eest. "Eric on omaette planeedilt. Tal lihtsalt ei ole arusaama rahast. Ühel hetkel omas ta 30 erinevat pangakontot. Ta žongleeris krediitide vahelt. Oli hetk, kui ta omas kümmet 4x4 autot - KÜMMET. Palusin tal ettevaatlik olla. Kui ta Manchester Unitedisse saabus, otsustasin ma tema kontode eest ise hoolitseda. See võttis mu päevast neli tundi. Unitedis teenis ta kuus umbes 80 000 eurot, kuid iga penn läks otse laenude tagasimakseteks. Ta elas boonuste ja lisatasude pealt."

Djemba-Djemba ise Mongai sõnu ei mõistnud. Tal ei olnud võimalik kuhugi kümmet autot paigutada, vastas ta. Ja on absurdsus, et kellelgi võiks olla 30 pangakontot.

2016. aastaks jõudis ta oma lapsepõlvesõbra Jacques Etonde'i kutse kaudu välja Šveitsi viiendasse liigasse FC Vallorbe-Ballaiguesi. "Meie mõlema lapsepõlveunistus oli mängida koos Euroopas pärast seda, kui olime kahekesti Aafrikas üles kasvanud," selgitas ta. 

"Ma mõistan mängu. Ma ei pea palju jooksma ja tuleb vaid enda võhma jälgida," kirjeldas Djemba-Djemba keskeltläbi 100 pealtvaataja ees mängimist. "Ma ei arva, et oleksin oma meeskonnakaaslasest kuidagi erinev. Ma lihtsalt armastan mängimist ja treeningu lõppedes kannan rõõmuga palle või veepudeleid."

Maailmameister, kelle Euroopasse siirdumisele tõmbas piduri 15-aastane tütarlaps

Djemba-Djemba ei olnud tolle suve ainus ost, kelles nähti pikaaegset asendajat Roy Keane'ile. Jose Klebersoni varajane tähelend algas 2001. aastal, mil ta aitas oma kodulinna esindusklubi Atletico Paranaense üllatuslikult Brasiilia meistritiitlini.

Sellega teenis ta kutse 2002. aasta MM-ile, kus ta esialgu pingipoisi rolli täitis, kuid veerandfinaaliks Inglismaaga Luis Felipe Scolari poolt jokkerina algkoosseisu lülitati. Paul Scholesi pani ta nii jõuliselt enda tagataskusse, et algkoosseisukohad poolfinaalis ja finaalis olid tagatud. Scolari nimetas hiljem Klebersoni "liikumapanevaks jõuks" Brasiilia MM-tiitli teekonnal.

Kuigi tal ei olnud Gilberto Silvaga võrreldavat agressiivsust, Ronaldinhoga võrreldavat elegantsi või Dungaga võrreldavat töömahtu, siis kõigi kolme omaduse segu tõstis ta Euroopa tippklubide seas hinda. Aga oli üks takistus. Tema tüdruksõber pidi ootama oma 16. sünnipäeva, et paar saaks abielluda.

Möödus aasta ja Klebersoni aktiivseimate kosilastena olid järele jäänud Manchester United ning Leeds. Kui Unitedi huvi Klebersoni kõrvu jõudis, viibis ta parasjagu, sarnaselt Djemba-Djembale, Prantsusmaal Maailmajagude karikaturniiril. Kui koondisekaaslane Ronaldinho uudisest kuulis, kinnitas ta, et United soovib mõlemad endale tuua. "Ma ütlesin: "Okei, lähme siis!"", meenutas praeguseks 40-aastane Kleberson.

"Olin nii õnnelik, et ta minuga tuleb. Läksin Brasiiliasse tagasi ja jätkasin Unitediga läbirääkimisi, kuid siis Ronaldinho lollitas mind ja läks hoopis mängima soojemasse kliimasse Barcelonasse. Tema saatis mind Manchesteri."

Inglise keelt mitte sõnagi osanud Kleberson sattus võõrasse kultuuri sisuliselt isoleerituna. Raskusi oli tal ka Briti vutikultuuri ja mängustiiliga kohanemisel ning kaheaastast perioodi Unitedis jäid saatma mitmed vigastused. Abiks ei tulnud ka Fergusoni tendents mängitada Klebersoni korduvalt valel positsioonil. Õigepea saadi aru, et Beckhamit temas ei ole ja äärel ei tasu teda mängitada, samuti olid liialt ebastabiilsed Klebersoni esitused keskväljal.

2005. aastal Unitedist lahkumise järel mängis ta Euroopas veel Besiktases. Karjääri viimase kümnendi veetis ta kodumaa kõrgliigas ning USA-s. 2010. aastal Flamengos pallides õnnestus tal veel ühe korra mahtuda Brasiilia MM-koondisesse ja sai kaheksandikfinaalis Tšiiliga ka mänguaega.

Boheemlane, kelle jaoks jalgpall (ja Manchester United!) kippus muud elu segama

Kahe hooajaga, mil David Bellion Sunderlandis mängis, lõi noor prantslane 21 mänguga ühe värava. Pole just saldo, mille peale Manchester United uksele koputama võiks tulla, aga kui ta 2001. aasta oktoobris vahetusest sekkununa Unitedi kaitseliini Fergusoni enda sõnade järgi ribadeks rebis, oli legendaarse šotlase tähelepanu pälvitud.

Kulus siiski veel poolteist aastat, enne kui asjad susisema hakkasid. Unitedi lähenemiskatsed, mis olid Premier League'i regulatsioonidega vastuolus, tekitasid 2003. aasta jaanuaris paksu verd. Mart Poomi toonane koduklubi nimetas Punaste Kuradite käitumist näiteks räpaseks, jälestusväärseks ning ülbeks. Juunis, pärast seda, kui United oli Bellioni vabaagendi staatusest hoolimata maksnud Sunderlandile kompensatsiooniks paar miljonit, vormistati üleminek siiski ära.

Kogu see vaev ennast ära ei tasunud, sest Bellion lõi kahe hooajaga 40 mängus kaheksa väravat ja tsementeeris oma koha selles seltskonnas, kuhu kuuluvad Kleberson, Djemba-Djemba ning mitmed teised unustamisväärsed Unitedi mängijad.

Resultatiivsusega ei hiilanud ta ka karjääri hilisemas faasis. West Hamis tuli kümne mänguga täpselt üks värav ning Nice'is 45 mänguga 12 tabamust. 2009. aastal aitas ta Bordeaux' kuuenda ja seni viimase Prantsusmaa meistritiitlini, aga seitsme aasta jooksul piirdus ta sealgi kõigest 20 väravaga.

Mis Bellionil Old Traffordil valesti läks? Noh ... Kuigi Bellion ise kirjeldas võimalust Unitedis mängida ülivõrretega ("suurepärane kogemus", "mängisime erakordset jalgpalli", "Ryan Giggs oli mu iidol"), siis reaalsuses oli mõlemal osapoolel teineteisest laias laastus ükskõik. Ferguson tunnistas oma elulooraamatus, et nad oleksid Bellioni toomise eel pidanud tegema rohkem taustatööd, kuna siis "saanuks nad teada, et ta on arglik. [...] Bellioni üleminek ei olnud midagi sellist, mida võinuks klassifitseerida kui vundamendikivi ladumist uuele koosseisule. Ta oli odavalt saadaval olnud lisalüli."

Apaatia karjus vastu ka Bellioni mälestustest. "Mu pea polnud kunagi 100% keskendunud jalgpallile. Mulle meeldisid selleks liiga paljud muud asjad. Manchester oli muusikalinn. Nizza oli instinktiivne valik ja suurepärane linn, eriti seetõttu, et ma elasin Cannes'is ning seega polnud ei mu ema ega sõbrad kaugel. West Ham oli Londonis, suurepärane linn, kuid tegin seal endale haiget. Bordeaux on üks parimaid Prantsuse linnasid ja saabusin sinna ajal, kui seal oli käimas mingisugune linnavärskendus. Enne seda kutsuti linna uinunud kaunitariks," muljetas Bellion.

"Oma arhitektist isaga ei rääkinud ma kunagi jalgpallist. Ma vaatan tegelikult väga vähe seda," tunnistas Bellion. End hingelt kunstnikuna tundev Bellion hakkas oma kutsumusega tegelema jalgpallurikarjääri viimases klubis, sel kümnendil Prantsusmaa tugevuselt teise ja kolmanda vahel pendeldanud Red Staris. "Mulle meeldib kindel idee toorest jalgpallist. Eelistan tänavajalgpalli. Mu viimane hooaeg tugevuselt kolmandas liigas oli erakordne, kus profimaailmasse oli lisatud juurde amatörismi vaibi."

Viiekordse Prantsusmaa karikavõitja ridades mängis ta aastatel aastatel 2014 kuni 2016 ja pärast tipptasemel mängimise lõpetamist asus Bellion, nüüd elukutselt brändimänedžer, tööle loova direktorina. Seal üritab ta ehitada sildu jalgpalli ja kultuuri vahel. Mõned näited Bellioni tegevustest: mängupäevadel loob staadionil meeleolu kohalik DJ, klubi sponsoreerib Red Stari looja, pikaaegse FIFA presidendi ning MM-i algataja Jules Rimet' nimelist kirjanduspreemiat ja jalgpallifilmide festivali La Lucarne.

"Mu roll on teada, mida me tahame ja mida ei taha teha erinevates valdkondades nagu maalimine, gastronoomia ja muusika - ning kuidas neid klubi imidžiga siduda," selgitas amatöörtasemel mängimist jätkav Bellion. "Soovin inimesteni tuua uue lähenemise jalgpallile. Teistel spordialadel nagu lumelauasõit või surfamine on küljes tugev kultuuriline värk. Jalgpall on maailma kõige populaarsem spordiala, kuid seda ei ole kultuuriliselt tajutud."

Just Prantsusmaal on puudus sellisest klubist selgelt tuntav olnud. Rikkalik ajalugu annab aga Red Starile sellise visiooni ehitamiseks soodsa pinnase. "USA-s täitis seda rolli mõnda aega, 1970ndatel koos Pele ja Beckenbaueriga New York Cosmos. Austraalias on klubi nimega Local FC - veebileht, mil on meiega sarnane lähenemine jalgpallikultuurile. Saksamaal on St. Pauli veel üks näide, mis suudab ehitada sildu kultuuri ja jalgpalli vahel. Itaalias on A.S Velasca erakordne klubi, millel on kunstiga sidemed."

Red Stari brändi ehitamise kõrvalt on Bellion ka kunsti- ja disainifirma saadik, samuti on märkimisväärne tema enda kollektsioon. "Hängisin kogu oma karjääri ringi muuseumites rännates ja unistades. Praeguseks olen ma rõõmu leidnud oma töös. Teen kõike seda, mida olen alati armastunud, ja näen ennast samal viisil jätkamas."

Unitedi ja Fergusoni jaoks jäi Bellion liialt arglikuks. Tema uues karjääris on sellest aga kujunenud voorus. "Lähen harva magama enne kella ühte. Mulle meeldib öösel üksi olemine, punase veini või tee joomine ning jazzi kuulamine. Just siis ma mõtlen ning saan ideid. Vahel vaatan filme või telesarju. Mulle ei meeldi vulgaarne värk, vaid eelistan midagi, mis on aeglane ja ilus - Mad Men, House of Cards, The Young Pope."

Kui halb saab olla? Su eest makstakse üleminekusumma kahjutasuna tagasi!

Viimastel päevadel on meedias kirgi löönud Hiinast Euroopasse saadetud koroonaviiruse testid, mille usaldusväärsus annab pehmelt öeldest soovida, ausamalt väljendades on aga lihtsalt kasutuskõlbmatud. Made in China. Tunne, millega Manchester United eelmise kümnendi keskel tragikoomilise saagana kokku puutus.

2000. aastal ühel U17 turniiril endale 15-aastasena nime teinud Dong Fangzhuost sai 2004. aasta jaanuaris esimene Ida-Aasia mängija, kes Unitediga lepingu sõlmis. Sama aasta lõpus oli ta tänu mängudele Aasia noorte meistrivõistlustel Cristiano Ronaldo, Wayne Rooney, Arjen Robbeni, Bastian Schweinsteigeri ja teiste kõrval üks FIFPro aasta noormängija auhinna kandidaatidest. 

Üleminekusumma oli 500 000 naela, mis sõltuvalt esituste arvust tõusnuks 3,5 miljonini, kuid nelja aasta pikkune agoonia lõppes hoopis sellega, et The Athleticu andmetel maksis tema eelmine koduklubi Daliani Shield üleminekusumma Unitedile tagasi. Toote kvaliteet jättis soovida.

10 years ago, the Under-23 national football team of the People's Republic of China debuted at the Beijing Olympic Games with a 1-1 draw against New Zealand. The striker Dong Fangzhuo scored the only goal for Yin Tiesheng team after a long range pass of magic Chen Tao. pic.twitter.com/NtxivUFsoy

— Terceira Div. Chinesa 🇨🇳 (@ChinaLeagueTwo) August 9, 2018

2008. aastal õnnestus Dongil värav lüüa ka olümpiamängudel

Kõige tipuks ei saanud United Dongi eest raha mitte lihtsalt tagasi, vaid kaudseid tulusid arvestades jäi tõenäoliselt ka plussi. Reklaami- ja särgitulud kasvasid Hiina turul tol aastal hüppeliselt. Kommertsliku otsusena tema ostmist siiski vaadata ei saa, nagu kinnitas Unitedi toonane turundusdirektor Peter Draper The Athleticule. "Olen seda küsimust aastate jooksul palju küsinud. Loomulikult olnuks seal soov võtta võimalikult suur kasu kommertslikust vaatepunktist, kuid samas oli selge, et seda saanuks teha vaid juhul, kui mängija on väljakul edukas. Ja ta oli talent."

Unitedis ei klappinud asjad algusest peale. Nimelt kulus tal tööloa saamiseks koguni kolm aastat ning perioodi 2004-2006 veetis ta laenul Unitedi toonases farmklubis Royal Antwerp. Belgia klubi eest lõi ta 67 mängus 34 väravat ja ette rutates jäidki need aastad tema karjääri haripunktiks.

2007. aasta maikuus, kui Fergusoni hoolealused olid kindlustanud esimese Inglismaa meistritiitli pärast nelja-aastast pausi, sündis lõpuks Dongi kauaoodatud debüüd Unitedi esindusmeeskonnas, kui ta moodustas liigamängus Chelseaga ründeduo Ole Gunnar Solskjaeriga. Uue hooaja esimeses pooles teenis ta mänguaega veel ühes liigakarikamängus ja Meistrite liiga kohtumises Romaga. Suvel koostöö lõpetati.

Järgnes allakäik, mille sarnast ei kogenud ei Djemba-Djemba, Kleberson ega Bellion. 2008. aastal naasis ta Dalian Shide'i, seejärel jõudis ta Poola (Varssavi Legiaga), Portugali (Portimonense, kuhu ta väidetavalt pääses Cristiano Ronaldo isiklikul eestkostel) ja Armeenia (Mika) kaudu 2012. aastaks Hiina esiliigasse.

2013. aastal oli ta Hunani Billowsis Taavi Rähna klubikaaslane, karjäärile tõmbas 13-kordne Hiina koondislane joone alla 29-aastasena, olles viimastel hooaegadel sattunud üha tihedamatesse konfliktidesse nii meedia kui ka fännidega.

Igatahes võib tõdeda, et muidu igati talendikale ründajale - 2004. aasta ja hilisemad hooajad Belgias tõestavad seda - sai saatuslikuks lihtsalt liiga vara oma aja vast suurimasse klubisse liikumine ja sellega kaasnenud koorem enam kui miljardi suuruse rahva jalgpallialaste lootuste kandmise näol.

Nagu ka Bellioni puhul, toodi Dongi ebaõnnestumiste peapõhjusena välja tema tagasihoidlikkus ning äärmuslikuks kujunenud keelebarjäär. Dongi Belgias juhendanud Regi Van Acker meenutab: "Kord läks ta mängima rahvuskoondisega ja tõi sealt mulle kingituseks koondisesärgi ja muud asjad. Kuid isegi siis oli väga keeruline temaga suhelda. Keegi ei teadnud, mis ta peas ringi käib, ja oli keeruline teda aidata. Meil olid ainult Euroopa treenerid."

Erinevalt Djemba-Djembast ja Bellionist läks Dongil esialgu keeruliseks ka eraelus. Pärast mängijakarjääri on ta meediapilti jõudnud vaid korra, kui ilmselges ülekaalus olnuna osales ta telesaates, et lasta seal teha endale iluprotseduure.

Viimased aastad on siiski lootust pakkunud. 2019. aasta märtsis alustas ta Xiameni akadeemias tööd treeneri ja konsultandina, seejärel on ta eksperdina käinud Hiina televisioonis mõtteid jagamas ja mõned kuud tagasi teatas ta enda ettevõtte, Dong Fangzhuo FC avamisest, mis on lisaks potentsiaalsete tulevikutähtede abistamise kõrval seadnud eesmärgiks aidata erivajadustega noori.

***

Hooaeg 2003/2004, mille eel ja ajal United neli fookuses olnud mängijat hankis, läks nende jaoks vett vedama. Just suvise osturalli pinnalt peeti neid peamisteks favoriitideks oma 16. Inglismaa meistritiitli võitmiseks, kuid Arsenali võitmatust meeskonnast lõpetati 15 punkti kaugusel kolmandana ning Meistrite liigas langeti kohe esimeses play-off ringis hilisema meistri, Jose Mourinho hoolealuste Porto vastu. Ainsa lohutusena võideti Inglismaa karikavõistlused, mis jäid nende viimaseks 12 aasta jooksul.

Kuigi suvine ja talvine osturalli läksid paari erandiga (Cristiano Ronaldo ning sõltuvalt tõlgendamisest Tim Howard ja Louis Saha) aia taha, siis kõik need möödalaskmised kompenseeriti enam kui väärikalt järgmise kahe hooaja jooksul, mil meeskonnaga liitusid Wayne Rooney, Edwin van der Sar, Ji-Sung Park, Nemanja Vidic ja Patrice Evra ehk 2008. aasta Meistrite liiga võitjameeskonna tuumikliikmed.