Andres Vaher | Noortekoondistesse suhtumine vajab alaliidus ja klubides põhjalikku reformi (6)

Suhtumine meie noortesse talentidesse peaks olema parem ja põhjalikum. Foto: Brit Maria Tael

Koondisejalgpalli aeg on jälle käes. Lootes, et meie A-esindusel õnnestub mudaliiga kirves otsustavalt pea kohalt eemaldada, tasub jälgida ka seda, kuidas läheb järelkasvul. U19 koondis osaleb alates kolmapäevast EM-valikturniiri Poolas, U18 treeningturniiril Prantsusmaal – mõlemat ootab ees kolm hirmkõva proovikivi.

Aga ... Samal ajal kui kommentaariumi- ja muud meediaplatvormid on jõudnud ei-tea-mitmendat korda ringteele Oliver Jürgensi personaalküsimuse lahkamisel, heitkem pigem pilk sinna, kust teatud protsessid (ja ka tulemused) alguse saavad.

Teised teevad, meie seame parimal juhul plaane

Jalgpalliliit on läbi aastate kinnitanud, et noortetöö on võetud südameasjaks ning et "kvantiteedi asemel peaksime suutma ümber orienteeruda kvaliteedile" (EJL-i president Aivar Pohlak, 2019).

REKLAAM

Jah, eelkõige on siin silmas peetud tööd klubides. Noortetreenerite temaatikast on viimasel ajal aina enam räägitud. Aga samal ajal on liiga vähe räägitud noortekoondiste töö sisust.

Jalgpallisõber teab ilmselt une pealt, et U21 koondis läbis viimatise EM-tsükli saldoga 10 mängu, 0 punkti, väravate vahe 0:32. Lootustandev 2003 vanus tuli eelmisel sügisel oma valikturniirilt (U19) samuti nulliringiga – 3 mängu, 3 kaotust, väravate vahe 0:7. Tubli sõõmu päikest tõi halli argipäeva Eliitringi murdnud U17 esindus.

Trend reedab: mida lähemal meesteklassile, seda nukramaks tulemused muutuvad. Kahtlemata on sel palju põhjuseid, üks neist: kui muu maailm panustab U19 ja U21 koondistesse juba väga tõsiselt, siis meie paraku mitte.

Vähegi arenenud jalgpallikantsides on noortekoondistel põhikohaga treener(id). Rääkimata noortele spetsialiseerunud tehnilistest direktoritest (näiteks endine Eesti koondise pealik Jelle Goes Iisraelis, kus noortekoondised on väga edukad). Meil on neist ja ka välisteadmise kaasamise vajadusest räägitud juba väga kaua, ent tegudeni pole esialgu jõutud.

Mujal on tavaks, et oma noori mängijaid käiakse üle ilma järjepidevalt skautimas. EJL ei ole U21-st nooremate koondiste eelarvetes sellesisulisteks välislähetusteks vajadust näinud, ehkki mängijate hulk piiri taga kasvab. Lisades, et sisuliselt kogu koondiste treenerkond on hõivatud põhitööga klubide juures, kannatab seetõttu mõistagi tugevalt ka kodune skautimisvõime.

Andres Vaher koos EJL-i tehnilise direktori Janno Kivisilla ja jalgpallitreeneri Andres Operiga. Foto: Brit Maria Tael

Koondised vajavad rohkem kontakttunde

Konkurentsi ei kannata ka võimaluste otsimine ja kasutamine noortekoondiste kogunemiste ja mängude korraldamiseks. Pigem juhindutakse põhimõttest "teeme nii palju kui vajalik, aga nii vähe kui võimalik".

Erandi moodustas 2003 vanus, kes sai koduseks EM-finaalturniiriks valmistudes lähtuda lähenemisest "teeme nii palju võimalik, ja veel natuke rohkem". Tulid ka säravad võidud – jah, treeningmängudes -, ent niipea, kui koroonapandeemia meid finaalturniiri võõrustamise võimalusest ilma jättis, loksus kõik tagasi tavarütmi. Muu maailm – ja sugugi mitte ainult tippude tipud – panustab aga pidevalt meie toonase U17 kombel.

Näiteks Itaalia U19, kelle vastu Eesti täna valikturniiri alustab, harjutab koos juba eelmise nädala kolmapäevast. Sealse Primavera liiga nädalavahetuse voor jäeti koondise huvides lihtsalt ära. Ainsana liitus koondisega hiljem Luca D'Andrea, kes tegi laupäeval Sassuolo algrivistuses Serie A debüüdi.

Eesti peatreener Alo Bärengrub sai meeskonna kokku kaks päeva enne turniiri. Trenn, öine lend, veel üks trenn ja lahingusse ... Tollesama Itaalia ja seejärel Poola vastu, kes mõlemad ka varasematel kuudel järjepidevalt kogunemisi korraldanud.

Iga koondisetreener teab, kui kõrget väärtust meeskonna koosveedetud aeg – ehk nii-nimetatud kontakttunnid – omab. Arusaadav, et rahakoti paksus seab siin teatud piirid. Aga ainult teatud. Olen veendunud: kui võtta noortekoondised reaalseks prioriteediks, saab läbimõeldumalt ja palju paremini.

2003. aastal sündinute koondis pärast võitu Hispaania üle. Foto: Liisi Troska

Klubid, halloo!?

Palju läbimõeldumalt ja paremini saab ka klubide vaatevinklist. Hämmastavalt esineb olukordi, kus noortekoondis on klubidele justkui pinnuks silmas. Harvemini tuleb ette, et mängijat ei anta rahvusesinduse käsutusse – kui selleks avaneb vähimgi võimalus –, märksa sagedamini nõutakse aga liigakohtumise edasilükkamist isegi juhul, kui koondisse on kutsutud kasvõi üks mängija.

Me ei räägi siinkohal Eesti absoluutsetest tippklubidest, vaid pigem neist, kes toetuvadki paljuski noortele. Ehk kas Premium liiga tagumise otsa või Esiliiga tasemest.

Ma ei mõista säärast suhtumist ja tajun laiemat probleemi: noortekoondistesse kuulumine pole piisavalt tähtsustatud. Kasvõi eelnevalt näitena toodud Itaalias saavad klubid suurepärast aru, et koondisekutsed tõstavad nii nende mängijate motivatsiooni kui ka väärtust ning mõjuvad auasjana. Takistusi või piiranguid seatakse üliharva, ka kogunemistele, mis jäävad FIFA ametlikest akendest väljapoole (mida korraldatakse päris tihti). Ärgu keegi tulgu nüüd väitma, et seal on klubidele potentsiaalselt "ohverdatud" liigamängu tulemus vähemtähtis kui meil.

Hoiakute muutus saab toimuda ainult alaliidu ja klubide koostöös. EJL-il on siin vajalik ja võimalik palju ära teha. Kui nõuga ei saa, saab jõuga. Näiteks solidaarsusmeetmetesse vastavaid pügalaid sisse viies. Aga eelkõige aitab ehk siiski, kui ise proaktiivselt ja läbi tegude noortekoondistele senisest suurem tähtsus anda. Nii jõuab ehk ühel päeval muuhulgas kohale ka arusaam rahvusvahelise konkurentsi väärtusest kui märksa arendavamast jõust kui järjekordsest mängust või treeningust koduses konnatiigis.

Lai teemarägastik puudutab mõistagi otseselt ka tippklubisid. Praegusesse U19 koondisse andsid FC Flora ja FCI Levadia kumbki kaks, Premium liiga tabelis neile järgnevad Nõmme Kalju, Paide Linnameeskond, FC Kuressaare, Narva Trans ja Tartu Tammeka aga MITTE AINSATKI mängijat. Kaks kutti on rivistuses TJK Legionist. U18 koosseisu kuulub terve Premium liiga peale kolm Flora ja Tammeka ning üks Paide pallur.

Kuna sarnased arvud on ka varasemast üsna läbivad, näen siin tõsist mõttekohta nii liidule kui klubidele. Sestap küsin kummaltki: EJL, kas tippliiga poolkunstliku professionaliseerimise asemel ei peaks enam panustama sisulise kvaliteedi tõstmisse, alustades noortekoondistest; tippklubid, kus on teie säravad kasvandikud, kes annaks Eesti jalgpalli homsele päevale laiapõhjalisema ja reaalsema edulootuse?

6 kommentaari

Aigar Lepik   •  
(90.142.62.***)
Hej Andres Vaher ! Väga hea ja kasulik artikkel ! Ise sooviks teada : miks U23 E-koondis pole esindatud ega mängi kusagil ? Muu Euroopa panustab U23 rahvuskoondistesse ! Täiesti unustatud Eesti jalgpalli pölvkond ! / Mvh !
Mõtiskleja   •  
(80.235.122.***)
Väga äge taas Vaherit jalgpalliliste artiklite juures näha! Loodetavasti ei olnud tegemist ühekordse tindi raiskamisega ja näeme rohkem temalt siin soccernetis ilmuvaid kirjutisi!
Марк Артюхов   •  
(92.62.108.***)
Praegusesse U 19 koondisesse PL klubidest andis Legion ka 2 mängijat Svedovski ja Kondratski kes lõi ka võiduvärava!
vigastus   •  
(85.237.161.***)
väga hea artikkel! pani ottile ja co’le maksaka kohe. nii tehakse 😀
Jānis Rubulis   •  
(85.29.194.***)
Aivar arnendab meil Saksa koolkonna jalgpalli! :) Kui vaadata, mitu noormeest on Saksa koolkonna akadeemiates, siis ei aita isegi luup. Samas poisse vahemere äärest täiesti on. Ilmselt ei ole siis tema hallatava agendi nimekirjas ja ei ole mõtet sinna panustada.
R380   •  
(49.184.202.***)
Aivar’s legacy - 0:67

Kommentaari lisamiseks palun logi sisse või sisesta nimi ja kontrolltest.
FINAAL
Maailmameistrid! Noor Prantsusmaa parandas kahe aasta taguse vea
RISTNURK
KATARI PÄEVIKUD

Soccernet.ee Kataris!

Interaktiivne blogi ja vahetud muljed Eesti koondise reisilt Katari, kus kolme aasta pärast koguneb maailma jalgpalli koorekiht.

https://www.zone.ee/
MENÜÜ
 
KESKKONNAD
FACEBOOK