Täpselt 168 päeva pärast leiavad aset järjekordsed jalgpalli maailmameistrivõistlused, seekord Venemaal. Suurfavoriidid on endale koha broneerinud, põrujad - eesotsas Itaalia ja Tšiiliga - jäävad oma šanssi ootama 2022. aastal Kataris. Üks on aga kindel: saabuval suvel on MM-il taas Egiptuse koondis.

Ajalootundides käinutele ei vaja ilmselt hindamatu kultuuripärandiga Egiptus lähemat tutvustamist. Küll aga võib paljudele tundmatuks jääda sealne käekäik jalgpallis, mille ajalugu ulatub ligi 100 aasta tagusesse aega.

Esimest korda kogunes Egiptuse koondis 1920. aastal, kui oldi esindatud Antwerpenis toimunud suveolümpial. Omapärases turniirisüsteemis järgnesid esimesele voorule veerandfinaalid, kuhu egiptlased siiski ei jõudnud, sest kaotati 1:2 Itaaliale. Nende ajaloo esimese ametliku mängu tabamuse autoriks sai 1898. aastal sündinud Zaki Osman.

Kuigi olümpia piirduski neile vaid ühe mänguga, siis ajad olid huvitavad ja suurturniirilt võeti ebaharilikult viimast. Päev pärast finaali (Belgia võitis 2:0 Tšehhoslovakkiat) ning kaks päeva enne pronksimängu (Hispaania alistas 3:1 Hollandi) lepiti kokku sõprusmäng Jugoslaaviaga. 500 pealtvaataja ees Antwerpenis toimunud mängu võitiski Egiptus 4:2. Skoori tegi seejuures Hussein Hegazi - esimene Aafrika mängija, kes Inglismaal klubijalgpalli mänginud. Aastal 1911 esindas ta Dulwich Hamletit ja Fulhami ning järgneval kolmel aastal veelkord Dulwichi.

Aafrika mandri au ja uhkus

Egiptus on tulnud oma kontinendi meistriks seitsmel korral, mis tähistab Aafrika rekordit. Esimest korda tõsteti karikas pea kohale 1957. aastal Gabonis ja kaks aastat hiljem kodus, seejärel võidutseti kodusel turniiril ka 1986. aastal. Järgnes 1998. aasta triumf Burkina Fasos.

Järgmise kaheksa aasta jooksul läbiti uuenduskuur ja 2006 oldi tagasi eriti võimsalt: koguni kolmel järjestikusel Aafrika Rahvuste Karikal krooniti meistriks Egiptus. Toonasel peatreeneril ja veel 2015/2016 hooajal kodumaa klubi Petrojet FC-d juhendanud Hassan Shehatal oli kasutada vägagi häid mängumehi, kelle seas pallureid nii Inglismaa kui ka Saksamaa kõrgliigast.

Näiteks oli 2006. aastal platsil Tottenhami ründaja Mido, kaks aastat hiljem aga Middlesbrough' keskväljamees Mohamed Shawky, Anderlechti poolkaitsja Ahmed Hassan ja Hamburger SV ridadesse kuulunud Mohamed Zidan. Neist viimane sattus 2010. aastal veelgi suurema tähelepanu alla, sest siis oli ründemees tõmmanud selga juba Dortmundi Borussia mängusärgi. Klubisse tõi mehe praegune Liverpooli juhendaja Jürgen Klopp, kes tundis Zidani Mainzi aegadest ja Dortmundis sai mees võimaluse kanda ka särki numbriga 10.

Tähtsaid väravaid lõi Zidan koondise eest siiski vaid kolm. 2008. aastal alistati tema kahe tabamuse toel Kameruni koondis ning suuresti tänu sellele võidule pääseti üldse alagrupist edasi, sest kamerunlased jäid neist vaid ühe ja Sambia koondis kolme punkti kaugusele. 2010. aastal panustas Zidan väravaga, kui Egiptus võitis poolfinaalis kindlalt Alžeeriat 4:0.

2008 jääb tipuründajana, äärtel ja ka keskväljal tegutsenud mehele meelde eredalt, sest Aafrika Rahvuste Karika võit oli suuresti tema töö vili. Zidan survestas hästi karjääri jooksul Liverpooli, West Hami ja Galatasarayd esindanud kaitsespetsialisti Rigobert Songi, kellelt suutiski palli õigel hetkel röövida. Edasi järgnes juba sööt meeskonnakaaslasele Mohamed Aboutrikale, kes sepistas Egiptusele 1:0 finaalivõidu Kameruni üle.

Tippmeeskonnast poliitohvriks

Erinevad poliitilised põhjused on takistanud Egiptusel osalemast mitmel MM-finaalturniiril, mille seas näiteks 1950. aasta Brasiilias ja kolm järjestikust korda aastatel 1958-1966 vastavalt Rootsis, Tšiilis ja Inglismaal. 

Ainsad senised korrad MM-il jäävad Egiptusele aastatesse 1934 ja 1990, mõlemad Itaalias. Esimesel korral piirduti vaid ühe mänguga, kui play-off süsteemiga turniiril kaotati kohe Ungarile 2:4. Siiski läks nende osalemine kirja järjekordse ajaloolise tähisena, sest esimese Aafrika meeskonnana palliti maailmameistrivõistlustel. Viimasel korral ei saadud aga alagrupist üldse edasi, kuid praeguseks on 28 aastat ootamist lõppenud.

Võinuks arvata, et Aafrikas edukas periood aastatel 2006-2010 viib koondise ka MM-ile, kuid kõigi kurvastuseks seda ei juhtunud. 2006. aastal jäi pääse nelja punkti kaugusele, mille sai endale Elevandiluurannik. 2010 olid nad veel lähemal ihaldatud saavutusele, nimelt lõpetati alagrupp koos Alžeeriaga 13 punkti peal, kusjuures mõlemal koondisel oli väravate vahe täpselt sama. Nii mängitigi suur kohtumine MM-pileti peale, mille võitis aga Alžeeria 1:0 endise Bastia ja Nice'i keskkaitsja Antar Yahia tabamusest.

Vaatamata sellele, et Aafrikas oldi arvestatav jõud ja MM-ist jäi õige napilt puudu, läks olukord hoopis hullemaks. Kuni tänavuse aastani (alates 2013 toimub Aafrika Rahvuste Karikas igal paaritu arvuga aastal - M. R.) ei suudetud isegi kodumandril ühelegi turniirile kvalifitseeruda ning 2014. aastal käidi päris põhjas: FIFA edetabelis oli nende kohaks kõigest 60. Veel 2010 paikneti koguni üheksandal kohal.

Ajad olid siiski Egiptuses keerulised ja 2011. aastal koondist juhendanud ameeriklane Bob Bradley ütles, et tegemist on hea näitega, kuidas poliitika mõjutab otseselt sporti ja jalgpalli. Toonane president Hosni Mubarak vahistati koos oma poegadega, riigis olid rahutused, mis päädisid paljude surnute ja vigastatutega. Ehe põhjus koondise ebaõnnestumisest peitub ka faktis, et Egiptuse kõrgliiga peatati mitmel korral teatud perioodiks, sest turvalisuse ja majandusliku madalseisu tõttu polnud lihtsalt võimalik mänge pidada.

Teekond Venemaale, järgmisele suurturniirile

Peagi algavale MM-ile kvalifitseerumine toimus Aafrika tsoonis kolme vooru süsteemis. Esmalt loositi 26 kõige nõrgema asetusega koondist omavahel kokku ja välja mängiti 13 võitjat. Need lisandusid ülejäänud 27 koondise sekka, kus oma teekonda alustas ka Egiptus. Sealt selgusid omakorda 20 meeskonda, kes jaotati võrdselt viie alagrupi peale laiali.

Teisest voorust alustanud Egiptusel polnud midagi hõisata. Nemad läksid vastamisi Tšaadi meeskonnaga ja võõrsil N'Djamenas teeniti Ezechiel Ndouaseli tabamusest 0:1 kaotus. Kolm päeva hiljem tegid egiptlased eduka korrektuuri, kui võeti 4:0 seljavõit Portugali kõrgliigas Braga meeskonnas palliva Ahmed Hassan Mahgoubi kahe värava toel.

Egiptus loositi alagruppi Ghana, Kongo ja Ugandaga. Kerge polnud alustuseks ka seal, sest kuigi silmad saadi pähe Kongo vastu 2:1 võiduga ja Ghanast oldi paremad 2:0, siis järgnes külm dušš Ugandalt, kellele kaotati 0:1. Järgmised kolm mängu näidati siiski kindlat minekut ja enne viimast kohtumist olid egiptlased MM-pileti juba kindlustanud. Võtmemänguks sai kodumäng Kongoga, kus eriti dramaatiliselt lõid külalised 87. minutil viigivärava, aga riigi suurim staar Mohamed Salah sepistas võidu penaltist neljandal üleminutil - rahvas staadionil heas mõttes hullus.

Kõik alagrupiturniiri tulemused:

Kongo - Egiptus 1:2 (1:1)
24. Ferebory Dore - 41. Mohamed Salah, 58. Abdalla Said

Egiptus - Ghana 2:0 (1:0)
42. pen. Mohamed Salah, 85. Abdalla Said

Uganda - Egiptus 1:0 (0:0)
51. Emmanuel Okwi

Egiptus - Uganda 1:0 (1:0)
6. Mohamed Salah

Egiptus - Kongo 2:1 (0:0)
62., 94. pen. Mohamed Salah - 87. Arnold Bouka

Ghana - Egiptus 1:1 (0:0)
63. Edwin Gyasi - 61. Shikabala

1. detsembril toimunud loosimisel sai Egiptus teada oma alagrupikaaslased tuleva aasta suurturniiri jaoks. Vastamisi tuleb minna võõrustaja Venemaaga, Saudi Araabia ja Uruguayga. Kahtlemata on tegemist turniiri ühe põnevaima grupiga ja raske on edasipääsejaid ennustada. Venemaa loodab muidugi play-offi jõuda, kuigi kõigi MM-il osalevate koondiste hulgas on nemad FIFA edetabelis madalaimal, 65. kohal.

Pole küsimustki, et Uruguay tahab maha pesta viimase suurturniiri ebaõnnestumist, kus ei suudetud enda alagrupis kahe parima hulka jõuda. Saudi Araabial paistab samuti olevat tõsi taga, sest mõne nädala eest määrati juhendajaks siiani Tšiili koondise tüüril olnud Juan Antonio Pizzi.

Rahvuskangelane Mohamed Salah

Egiptuse koondist saame MM-il näha suuresti tänu Mohamed Salahile. Liverpoolis Eesti koondise kapteni Ragnar Klavani klubikaaslaseks olev 25-aastane ründaja on vaieldamatult tegemas oma karjääri parimat hooaega. Viie väravaga aitas ta koondise suurturniirile, debüüthooajal on mees olnud klubi eest 22 tabamusega lausa imelises vormis. Pressikonverentsil enne Meistrite liiga kohtumist Sevilla vastu kirjeldas Klavan Salahi ajakirjaniku küsimusele vastates väga tabavalt: "Teda pole treeningutel näha, sest ta on nii kiire!" 

Väle on Salah tõepoolest ja seetõttu ongi ta tituleeritud "Egiptuse Messiks". Võib aga kahelda, kas ta oli seda tiitlit väärt veel mõne hooaja eest. Salahi karjäär algas pealinnaklubis El Mokawloonis, kus ta veetis kokku kuus aastat. Seejärel algas kõige tähtsam periood: pakkumine tuli Euroopast, täpsemalt Šveitsi lipulaevalt Baselilt.

Hooajal 2013/2014 tegi Salah omale juba uue ja parema lepingu valmis. Nimelt aitas ta Baselil kaks korda Meistrite liiga alagrupiturniiril alistada Londoni Chelsea. Esimeses kohtumises teeniti 2:1 võit ja seal lõi mees viigivärava, teises mängus oli ta juba täielikult tähelepanu keskpunktis, kui 1:0 võidumängus kanti Salahi nimele ainus tabamus. Inglismaa suurklubile paksu pahandust valmistanud pallivõlur ei jäänud Albionimaal märkamata ja juba tolla hooaja jaanuaris lõi Chelsea Baselile 12 miljonit eurot letti.

Salahile oli see suur samm edasi, sest Baselil ei õnnestunud vaatamata kahele magusale võidule Meistrite liigas edasipääsu teenida. Tõsi, egiptlane ei saanud küll Euroopa prestiižsemas klubisarjas enam kaasa lüüa, aga väljavaated uueks hooajaks olid head.

Paraku kogunes Chelseas tema arvele 2014/2015 hooaja esimeses pooles vaid kolm kohtumist ning karjäär jätkus Itaalias Fiorentina ridades laenul olles. Palju kõneainet tekitas ka kohustus oma koduriigi Egiptuse ees, kus Salah olevat kutsutud sõjaväeteenistusse, kuid asjaajamised läbi peaministri Ibrahim Mahlabi päädisid sellega, et mees sai rahulikult jalgpallurikarjäärile keskenduda.

Fiorentinas lõppenud hooaja järel jõudsid Chelsea ja AS Roma kokkuleppele, et Salah saab viie miljoni euro eest saapamaa pealinna laenule jääda. Lisaks said itaallased võimaluse egiptlane oma ridadesse päriseks tuua, makstes Chelseale 15 miljonit eurot lisaks - just seda ka 2016. aasta augustis tehti. Romas leidis Salah end taas - 37 mänguga kanti tema arvele 17 väravat. 

Liverpooli peatreeneril Jürgen Kloppil nii odavat hinnalipikut polnud ja tänavu suvel tuli Salah eest välja käia koguni 43 miljonit eurot, mis erinevate lisadega võib kokkuvõttes kasvada 50 miljonini. Seda ostu ta aga kahetsema kindlasti ei pea, sest poole hooajaga löödud väravad räägivad enda eest.

Koos Londoni Arsenali poolkaitsja Mohamed Elnenyga moodustab Liverpooli äss koondises kandva jõu ja erinevalt varasematest kordadest mõnel finaalturniiril on tippklubide valik samuti laiapinnalisem. Näiteks on nimekirjas veel 20-aastane talendikas Stoke City ründemees Ramadan Sobhi, seitsme aasta pikkuse Premier League'i kogemusega Aston Villa paremkaitsja Ahmed Elmohamady ja West Bromwichi keskkaistja Ahmed Hegazi. 

Cuperil on igal juhul kasutada väärt materjal, kuhu mahub veel mängumehi nii Prantsusmaa, Portugali, Türgi kui ka Kreeka liigadest. Kas sellest piisab, et teha meeldejääv MM-finaalturniir? Koondises on aga üks suur staar, kelle otsa paratamatult kõik vaatavad.

"Kõik räägivad Salahist, mitte Egiptusest, ja see saab olema talle suur surve. Kui ta on samasuguses vormis nagu nüüd, siis suudab ta esmakordselt Egiptuse teise vooru vedada," sõnas 1998. aastal Aafrika Rahvuste Karika võitnud ja 87 koondisemängu pidanud Hazem Emam eesseisva MM-i kohta.