Eelmise aasta suve lõpus sai siinse rubriigi avaloo pealkirjas esitatud küsimus, mis möödunud nädalavahetusel vastuse sai. "Kes tuleb Bayerni järel teiseks...", sai toona küsitud; Dortmund, teame nüüd vastata.

Ent too kõnealune küsimus, kui seda tähelepanelikumalt uurida, peidab endas veel teistki küsimust. Nagu märkan, olen toona pealkirjas jätnud lisamata küsimärgi, asendanud selle punktiiriga, mis sellisena viitab muuhulgas ka küsimuse retoorilisele sisule. Taoliselt sõnastatuna ei salli too küsimus vastuvaidlemist iseendas esitatud väitele, et meistriks tuleb loomulikult Bayern. Täna peamegi möönma, et toona esitatud väide pidas paika. Bayern võitis tiitli juba seitsmendat korda järjest ning julgen väita, et kes iganes augusti keskpaigas algavat uut hooaega sissejuhatava artikliga tutvustama asub, võib testile vastu pidanud pealkirja uuesti käiku lasta – "Kes tuleb Bayerni järel teiseks ...". Nüüd näitan, miks seda taas teha võiks.

Jalgpallimängust on võimalik kirjutada kahel erineval moel, öeldakse 1950. aastal briti spordiajakirjanike Archie Ledbrooke'i ja Edgar Turneri poolt kahasse kirjutatud raamatu "Soccer from the Press Box" sissejuhatavas peatükis. Seal leiavad autorid, et esimene võimalus seisneb konkreetse mängu üheksakümne minuti raames kirjeldamises. Taoline kirjeldus peab vastama küsimustele – mis juhtus ning kuidas juhtus –, nagu õpetab briti spordiajakirjanduse üks ellukutsujatest James A. H. Catton.

Kuna Cattoni spordiajakirjanduslik tähelend sai alguse juba 1880ndatel aastatel, ulatusid ka tema õpetussõnad otsapidi 19. sajandisse ning Ledbrooke ja Turner pidid ligi pool sajandit hiljem tõdema, et uuenenud ajakirjandus esitab uusi nõudmisi ka ajakirjanikele.

Seepärast rõhutavad nad, et üha enam tuleb tähelepanu pöörata ka Cattoni õpetuse kolmandale küsimusele – miks juhtus. Nii jõuavad nad jalgpallimängu kirjeldamise teise mooduse sõnastamiseni, mis seisneb võttes, milles kirjutus haarab endasse ka kogu eelneva jalgpalliajaloo. Selle vaatenurga aluseks on arusaam, et iga konkreetne mäng kuulub laiemasse raamistikku. Siinjuures tuleb tähele panna, et valiku, kumba kategooriasse mingi konkreetne tekst kuulub, ei määra mitte niivõrd kirjatüki autor, kuivõrd hoopis ajaline distants mängust.

Ent ka Ledbrooke'i ja Turneri tähelepanekutest on möödas juba enam kui kolmveerand sajandit. Tänasega võrreldes olid meedia tehnilised võimalused toona üsna piiratud, mis arusaadavalt mõjutasid ka konkreetse teksti edastamise võimalusi ning lubasid seepärast ka noid piire sedavõrd rangelt paigutada. Täna liigub meedia hoopis teistel kiirustel, mistõttu ootused mänguanalüüsile ka mõnevõrra teistsugused.

Sellest hoolimata aga leian, et tollele ammusele selgitusele sobib osutada ka tänasel päeval ning seda seetõttu, et sõltumata meedia muutunud tehnilistest võimalustest ning uuenenud žanrilistest võtetest, võib mänguanalüüsides endiselt tuvastada üsna sarnast kaheplaanilist mõttelist lähenemist.

Enne selle sõnastamist tuleb aga rõhutada, et Ledbrooke ja Turner olid veendunud, et need kaks erinevat kirjutamismoodust peaksid teineteist täiustama. Mänguga ajaliselt pikemat distantsi hoidvas kirjutuses tuleb lisada uusi perspektiive. Ajakirjanik ei tohi muutuda grammofoniks, kes samu plaate mängima hakkab, hoiatavad autorid.

Minul aga on nüüdseks tekkinud küsimus, et kas nimetatud autorid oskasid arvestada võimalusega, et too ajaliselt hilisem kommentaar sellele eelnenuga hoopistükkis vastuollu läheb? See tundub väheusutav, kuna Ledbrooke ja Turner ütlevad, et ajakirjanik ei tohi lasta tõel kaotsi minna, kuna faktid, millega opereeritakse, on ju täpselt samad. Ent kui heita järelpilk lõppenud hooajale Saksamaal ning keskenduda Bayerniga seonduvale, veendume ka taoliselt esitatud küsimuse asjakohasuses.

Nimelt seisneb too tänane vastuolu kummalises pinges, mille kaks erinevat lähenemisnurka – nn 90-minuti-analüüs ning ajalooline-analüüs – kahe peale kokku luua suudavad. Lühidalt kokkuvõetuna saab nentida, et noil juhtudel, kui mängukommentaar tinglikult 90-minuti-analüüsiks lahterdada, oldi Bayerni meistriks tulemise võimaluste suhtes umbusklikud, seevastu ajaloolistes-analüüsides ei kadunud usk Bayernisse ka siis, kui liidrikohta hoidnud Dortmundile üheksa punktiga kaotati.

Loomulikult löödi novembri lõpus hetkeks kõhklema, kas Bayern ikka käitus suvel õigesti, kui meeskonnaga liitusid tasuta vaid kaks mängijat (Leon Goretzka ja Serge Gnabry) ning kui kogu see kupatus uuele ning absoluutses tipus kogenematule treenerile usaldati. Oleme siin rubriigis osutanud, et tol hetkel pidi ajalooline-analüüs reaalsusega kohanemiseks tõsiselt vaimu pingutama.

Ühe vahva illustratiivse kokkuvõtte, kus kaks kirjutust pinget luua suutsid, leiame eilsest Bildist, milles avaldati ajalehetoimetuse hooaja sümboolne koosseis. Tolle aluseks võeti iga vooru järel koostatud sümboolne võistkond ning hooaja sümboolsesse koosseisu valiti mängijad, kes oma positsioonil enim kordi tollesse võistkonda jõudnud olid.

Bayerni poolt vaadatuna on reaalsus selline, et aasta koosseisus on vaid kaks mängijat – Mats Hummels ning Joshua Kimmich. Tähelepanuväärne on seejuures, et kahe peale kokku pääseti vooru koosseisu üheksal korral, samas kui Marco Reus kõige edukamana kuulus koosseisu kaheksa korda. Niisiis võiks öelda, et nois Bayerni suhtes optimismi säilitatud ajaloolistes-analüüsides tõrkus kirjutaja mõistus uskumast seda, mida silmad nägid.

Just ajalooline perspektiiv annab julgust ka taolistele pealkirjadele nagu "Kes tuleb Bayerni järel teiseks ..." seda on. Läheb vaja arvestatavalt tugevat maavärinat, mis esmalt senised sportlikud sambad purustaks ning mille hilisemas värelemislaines ka kujutlusvõime horisondid tasapisi nihkuma hakkaksid.

Heaks õppetunniks on Inglismaal toimuv. Kuigi uued finantsressursid on sportlikku pingerida olulisel määral muutnud ning enim koduseid meistritiitleid võitnud Manchester United pole pärast peatreener Alex Fergusoni lahkumist juba viie hooaja jooksul tiitlile tõsiselt võetavaid pretensioone esitanud, virvendab klubi hooajaeelsetel ennustushorisondil tipu lähedal just tänu ajaloolisele inertsile. Viis aastat on pildilt kadumiseks liiga lühike periood, rääkimata siis Bayerni positsioonist Saksamaal.

Lõplik tabeliseis näitab, et Bayernit ja Dortmundi jäi lahutama kaks punkti. Bayerni saagiks jäi 78 punkti, mis märgib klubi seitsme aastase võiduperioodi kõige väiksemat kogusummat. Eelmise hooajaga võrreldes teenis Bayern kuus punkti vähem, kuid puhtsportlikule pingele pani aluse siiski pigem Dortmund, kelle saak oli sel korral koguni 21 punkti võrra suurem. Ka kolmandaks jäänud Leipzig teenis eelnevaga võrreldes 13 punkti rohkem.

Eks need numbrid muidugi näitavad, kui suureks Bayerni sportlik edu Saksamaal veninud on. Ja teades, et Bayern on tulevast hooaega silmas pidades juba tänaseks mängijateturul oma ajaloo kõige agressiivsema osturalli korraldanud, ei jäägi vist muud üle, kui jääda taas ootama vastust küsimusele, et kes järgmisel aastal Bayerni järel teiseks tuleb.

Päris viimaseks jätan ühe kontekstivälise märkuse. Nimelt kuulus eelpool jutuks võetud raamatu üks autoreid Archie Ledbrooke nende inimeste sekka, kes kaheksa aastat pärast raamatu ilmumist Daily Mirrori ajakirjanikuna Manchester Unitedit nonde euromängul Belgradi saatis. Münchenis juhtunud lennuõnnetus kustutas ka Ledbrooke’i eluküünla.